| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti eduka arengu foorumil 21. novembril 2003 Tallinnas21.11.2003
Austatud foorum, daamid ja härrad!
Eesti on aktiivselt otsimas ja kaalumas ideid, mis võiksid tagada meie riigi eduka arengu edaspidiseks. Me oleme seni sageli rääkinud majandusliku arengu kiirendamise vajadusest. Kuid riigi ja rahva areng tervikuna peab olema tasakaalus. Seepärast oleme üha rohkem hakanud rääkima ka sotsiaalsetest väärtustest. Tõdemus, et just inimene on määrav, ühendab järjest enam meie mõttevahetust. Põhjamaade, eeskätt Soome jätkuvalt kõrge positsioon konkurentsivõime edetabelis tõestab, et sotsiaalseid garantiisid väärtustav heaoluühiskond ja majanduslik konkurentsivõime pigem toetavad, kui välistavad teineteist.
Eesti saavutab Euroopa Liidu ja NATO liikmena uue asendi Euroopas ja ühtaegu maailmas. Seega ongi aeg otsida aktiivselt ja ühiselt kõige tõhusamat sümbioosi nendest meetmetest, mis hoiavad arengutempot, aga samas tagavad ka sotsiaalse turvalisuse. Samasugusel otsingute teel ollakse teisteski riikides. Jätkusuutliku arengu nimel otsitakse pakutavates lahendustes ühiskonna arengu oluliste faktorite optimaalset tasakaalu.
Seni on Eestis tähtsustatud eelkõige majanduslikku edenemist. Me saavutasimegi kiirenduse, mis tõi meile eduka riigi maine. Praeguses arenguetapis on saanud aga edasilükkamatuks vajaduseks keskenduda nn pehmetele väärtustele.
Eesti rahva madal sündimus on avalikkuse tähelepanu keskmes olnud juba pikema aja vältel. Ja et põhjendatult, seda kinnitas hiljutine teade, et ÜRO ekspertuuringute andmetel on eestlased maailmas kõige kiiremini hääbuv rahvas. Seega ei ole meil oma jätkusuutlikkuse kindlustamise programmi enam võimalik edasi lükata. Kui hääbume rahvana, siis ei ole ka põhjust teha jõupingutusi majanduse või kultuuri arendamiseks - siis meil lihtsalt ei ole enam neid, kelle jaoks väärtusi luua, nagu ka neid, kes looksid uusi väärtusi. Seepärast rõhutangi, et seda probleemi ei saa edasi lükata ega käsitleda teiste teemade vahel.
Ühiskonna taastootmisvõimest rääkides ei saa me mööda minna läbimõeldud rahvastikupoliitika meetmetest, eeskätt perepoliitikast, sest just perekonda peetakse meie kultuuriruumis ühiskonna aluseks. Niisiis peaksimegi ennekõike küsima, miks ei suuda Eestis perekond taastoota eesti rahvast.
Demograafid ja pereuurijad on rõhutanud, et riik ja tema institutsioonid ei suuda täita rolli, mida on aastasadu kandnud traditsiooniline pere. Just perekond on see institutsioon, kus kujunevad järeltulevate põlvede väärtushoiakud, empaatiavõime, usaldus ja sotsiaalsus. Perekond on koht, kust ammutame oma esmase identiteedi, eneseusalduse, vastutustunde, ligimesearmastuse ja moraalitunnetuse.
Samas on perekond kui institutsioon tänapäeva läänemaailmas oluliselt teisenemas. Eestiski sünnib ainult pool lastest klassikalises perekonnas. Neid peresid, kus lapsed on ühe vanema kasvatada, on Eestis tervelt 33 000. Asjatundjate kinnitusel suudab aga just stabiilne ja turvaline pere luua lapse arenguks optimaalse keskkonna. Niisuguse keskkonna puudumine loob täiendava riskiteguri kogu ühiskonna jaoks.
Aastal 2001 koostas uuringufirma Saar Poll ülevaate muutustest meie väärtushinnangutes aastatel 1990 kuni 1999. Ehkki nimetatud perioodi vältel oli langenud abielu kui institutsiooni staatus, peeti väga oluliseks pereelu. Vastates küsimusele, kuidas suhtute sellesse, et lähitulevikus hakatakse perekonnaelu rohkem tähtsustama, suhtus 1999. aastal hästi tervelt 85 protsenti vastanutest.
Perede lagunemine, väiksemaks muutumine ja madal sündimus ei ole kindlasti ainult moetrendid. Need on ka märgid pingelisemaks muutunud töösuhetest ning ebakindluse suurenemisest oma tuleviku suhtes. Kõik siin saalis viibivad tööandjad võiks endilt küsida: kas minu ettevõte on peresõbralik, pakkudes soodsaid tingimusi töötavale pereemale? Kaugele ette vaatav peremees püstitab küsimuse veelgi laiemalt: millega olen kindlustanud jätkusuutlikku arengut ja kuidas saaksin seda veel teha?
Eeltoodud näited juhivad meid ühe olulise järelduseni. Ja nimelt: Eesti demograafilist olukorda ei ole võimalik muuta üksikmeetmete abil. Seda saab teha üksnes läbimõeldud ja pikaajaliste komplekslahendustega, perede toimetuleku tõstmisega tähelepanu keskmesse.
Lubage mul siinkohal tsiteerida Euroopa Sotsiaalharta artiklit 16. Selles öeldakse järgmist: "Et kindlustada vajalikud eeldused perekonna kui ühiskonna aluse täielikuks arenguks, kohustuvad lepingupooled edendama perekonnaelu majanduslikku, õiguslikku ja sotsiaalset kaitset sotsiaal- ja peretoetuste, maksukorralduse, peredele eluaseme võimaldamise, äsjaabiellunute toetuste ning teiste asjakohaste meetmetega."
Sotsiaalhartas sätestatu eeldab põhimõttelist muutust avalikkuse hoiakutes. Sellisest nägemusest kantuna jätkub ka ühiskondliku leppe protsess foorumiga, mille ülesandeks on sõnastada pikaajaline riiklike meetmete programm demograafilise olukorra mõjutamiseks.
Tänasel foorumil räägime ka ühiskondliku leppe protsessist, mis ei saa kujuneda edukaks ilma osalusdemokraatia ja ühiskonna sotsiaalse sidususeta. Protsessi õnnestumisele maksab loota siis, kui leppes sõnastamist leidvad põhimõtted on vastavuses rahva enamuse arusaamade ja ootustega ning kõik soovijad saavad tulemuse kujundamises jõudumööda osaleda.
Eesti on juba aastaid püüdnud pakkuda julgeid ja innovaatilisi lahendusi. Nüüd oleme olukorras, kus vajame samasugust suhtumist selleks, et kindlustada iseenda püsimajäämine rahva ja riigina. Käivitunud on ühiskondliku leppe protsess, milles on täita oma kohus järgmiste põlvkondade ees mitte ainult riigi poliitilisel juhtkonnal, vaid meil kõigil. Aeg ei oota, vaid nõuab meilt tegutsemist, pidades silmas, et Eesti tänane absoluutne väärtuskese on lapsed ja perekond.
Tänan teid tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
