In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President taasiseseisvumispäeval 20. augustil 2003 Kadriorus
20.08.2003


Austatud koosolijad!

Olen õnnelik, et võime üheskoos tähistada Eesti taasiseseisvumispüha ja teha seda Kadriorus sama hoone taustal, kus Eesti riigipea hakkas tööle juba 65 aastat tagasi. Hea meel on sellestki, et tänaseks on nii see maja kui ka aed tema ümber saanud niisama kauniks, nagu nad olid oma algusaastail.

Milliseid kaalukaid otsuseid siin majas on langetatud ja kui ränki kõnelusi peetud, seda teame ajalooraamatutest ja vahetult kaasaelanute mälestustest. Paljud meie seast mäletavad aga iseenda läbielamistest neid meeleolusid, mis valdasid meid ärevatel augustipäevadel tosina aasta eest.

Täna 12 aastat tagasi ootas eesti rahvas pikisilmi selle harukordse võimaluse teostamist, mille ajalugu oli meile andnud. Lõputu kõhklemine ja liigne kartus oleks tähendanud oma šansi käestandmist, ent ka ettevaatlikkus oli tollastes oludes hädavajalik. Seda enam võime täna tunnustada nende poliitikute meelekindlust, kes 20. augusti hilisõhtul seisid söakalt selle ajaloolise otsuse taga, mis tähistas meie riigi taassündi.

Samas tõdegem, et astusime siis sammu, mida rahvas õigustatult ootas, sest oli selleks nii oma hinges kui tegudega pikalt valmistunud. Kõige suuremat tänu ja tunnustust vääribki tänasel tähtpäeval tavaline eesti mees ja naine, kes astus toona julgelt vastu totalitarismile ning kes on nüüdseks ka üleminekuaja katsumustest läbi käinud.

Tahaksin siin taas rõhutada, et Eesti iseseisvuse taastas meie rahvas. Ühelegi poliitilisele jõule ega poliitikule ei kuulu privileegi olla meie vabaduse ja riigi taastaja. Nõukogude Liidu murenemine algas just rahvusliku eneseteadvuse otsustavast esiletõusust Balti riikides. See määras paljude rahvaste tuleviku ning ka tänase Euroopa näo.

Neile dramaatilistele teedrajavatele päevadele kuulub väljapaistev koht meie ajaloos. See aeg väärib, et temast räägitaks noortele täna ja ka tulevikus. Oli eesti rahva suur õnn, et ajalugu lubas meil jõuda 20. augustil 1991 oma riigi taastamiseni ilma vägivalla ja ohvriteta. Tänaseni imetlevad seda paljud poliitikud ja analüütikud maailmas.

Me võiks ajaloost mõndagi õppida. Muuhulgas seda, kuidas otsustavatel hetkedel kokku hoida ja ühiselt tegutsedes suuri sihte saavutada. Meie oma lähiajaloost on eeskujuks seegi, kuidas rahva soove ja püüdlusi mõista ning ellu viia, kuidas pidada rahvaga arukat dialoogi, mitte kõnelda kõrgil ja kärkival moel. See on hetkel ülivajalik, sest Eesti seisab taas suurte otsuste ja valikute ees, mis määravad meie saatuse pikkadeks aastateks.

Eelseisev otsus Euroopa Liiduga ühinemise kohta on vastutusrikas ja meie tuleviku suhtes niisamuti erakordselt määrava tähtsusega, nagu ka otsus 12 aastat tagasi. Nüüd saame valida, kas liituda selle Euroopaga, kes toetas meid tollal ajaloolisel murranguhetkel ja tunnustas meie taastatud riiki. Kas liituda Euroopaga, kellega jagame ühiseid demokraatlikke väärtusi, kellega kuulume ühte kultuuriruumi ja kes on toetanud me püüdlusi kõik need 12 aastat? Taas peab meie rahvas ise tegema põhimõttelise valiku oma tuleviku suhtes.

Olen veendunud, et Euroopa Liitu astumine oleks mitte ainult loomulik samm, vaid ka loogiline jätk sellele suunale, mille võtsime juba 1980-ndate aastate lõpul laulva revolutsiooni päevil.

Siinkohal tahaksin kinnitada ka seda, et Eesti on demokraatlik maa, kus austatakse erinevaid arvamusi ja püütakse neid mõista. Kui paljud meie kaaskodanikud veel kõhklevad või ka väljendavad oma kartusi Euroopa Liiduga ühinemise suhtes, siis on neil selleks kindlasti oma põhjused. Muuhulgas võib põhjus peituda ka kellegi tegematajätmistes või lohakalt tehtud töös. Oleks aga kahetsusväärne pidada euroskeptikuid rumalateks või koguni vastasteks ning nõuda neilt oma arvamusest lahtiütlemist. Nii toimiti ühes teises riigis, millest meie end tosina aasta eest vabaks murdsime.

Ma olen veendunud, et Eesti on demokraatlikke põhimõtteid, sealhulgas inimeste mõttevabadust austav riik, kus valitseb euroopalik tolerants teistsuguste arvamuste suhtes. Meil on olnud aega seda õppida tervelt 12 pikka aastat. Ometi on viimase aja seisukohavõttudest kippunud jääma mulje, et mõned meie poliitikud ihalevad aegu, mil valitses vaid üks tõde ning lubatud oli vaid üks arvamus.

Ajaloolised hetked augustist 1991 annavad meile head eeskuju, kuidas hoida ühte, võita sõpru ja mõttekaaslasi suurte eesmärkide saavutamiseks. Loodan väga, et me järgime seda eeskuju ka eelseisvaks rahvahääletuseks valmistudes. Ja mitte ainult siis - ka ühinevas Euroopas ja globaliseeruvas maailmas seisab väikerahva tugevus ta sisemises ühtsuses ja oskuses ühiskonnas üksmeelt leida.

Soovin teile kõigile rõõmsat taasiseseisvumispäeva!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee