In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President rahvusvahelisel sümpoosionil "Läänemeri: ühine pärand, jagatud vastutus" 4. juunil 2003 Tallinnas
04.06.2003


Teie Pühadus Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeus!
Austatud eesistuja,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad!


Mul on väga hea meel, et Teie Pühaduse patronaaži all on aset leidmas Läänemere sümpoosion.
Selle laeva pardal on esindatud palju rahvaid ja riike - mõned on meie lähinaabrid, teised elavad mitme päevatee kaugusel. Me võime esindada erinevaid kultuure ja keeli, kuid meid ühendab maa, millel me elame, õhk, mida me hingame, ja veevarud, mis on kogu elu aluseks - kui ma kujundlikult tohin väljenduda.

Inimkonna tuleviku seisukohalt ei maksa meie poliitilised debatid ja jõupingutused rahu ning julgeoleku tagamiseks midagi, kui laseme enda ümber hävineda elukeskkonnal. Tänase plenaaristungi teemaks ongi keskkond ja globaliseerumine ja mul on hea meel, et käsitleme seda teemat Tallinna sadamas.

Eesti on ainuüksi viimase aastakümne jooksul jõudnud end oluliselt maailmakaardil märgatavamaks teha, meie tehnoloogiline areng on olnud suhteliselt kiire. Mõneti sümboolne on see, et just siin, keskaegse hansalinna sadamas räägime vajadusest suunata oma jõupingutused keskkonna kaitsmisele ja säästlikule arengule, et me ei saeks seda puuoksa, millel me ise istume.

Läänemeri (läänepoolsetele rahvastele ja soomlastele idameri, ka Balti meri) ühendab ajalooliselt Euroopa põhjaosa rahvaid. Läänemere veerežiimi kujundab läbi Taani väinade toimuv veevahetus ookeaniga. Mageda vee juurdevool jõgedest on hinnanguliselt ligi pool miljonit km3 aastas, millest Neeva jõgi annab tervelt viiendiku.

Läänemere looduslik ajalugu on alates viimasest jääajast olnud mitmekesine, vaheldudes ookeani suhtes täiesti avatud Joldia merest kuni suletud Antsüluse järveni. Ajast, kui eestlased jõudsid Läänemere kallastele, on meri looduslikult püsinud oma praegustes piirides. Kuna Läänemere vesi vahetub kitsaste väinade kaudu alles mõnekümne aastaga, on meie meri looduse ja inimtegevuse mõjude suhtes eriti tundlik.

Läänemeri on ka meie kliimamuutuste peegliks. Praegu, kaunil kevadel ei ole meelest läinud veel möödunud talv, kui Eesti merendus võitles raskete jääoludega. Pikemas ajaskaalas ei olnud möödunud talv midagi erakordset, üksnes vahepealsete pehmete talvedega oli ununenud võimalus, et talvel võib jääd ka rohkesti olla. Möödunud aasta oli Läänemeres erakordne ka oma suve poolest. Kõikjal massimeedias kõlasid hoiatused: "Ohtlikud sinivetikad, ärge ujuma minge!". Kuigi vetikate vohamise üheks põhjuseks oli soe ja tuulevaikne suvi, jõuame siit teise aspektini Läänemere käitumises: antropoloogilise tegevuse mõju on möödunud sajandi jooksul võrratult kasvanud. Siit aga küsimus - kas me oskame oma tegevuse tagajärgi alati adekvaatselt ette näha ja õigeid lahendusi välja pakkuda?

Läänemere suurimad keskkonnaohud võib tänapäeval kokku võtta kolme kategooriasse.

Esiteks: eutrofeerumine. Möödas on ajad, kus fosfor- ja lämmastikväetisi kasutati põhjendamatult suurtes kogustes ning neid isegi külvati lennukitelt. Rohkesti toitaineid suubus merre ka koos puhastamata või vähepuhastatud heitvetega. Viimase kümne aasta jooksul on suured heitvete puhastamise kompleksid lastud käiku Tallinnas, Haapsalus, Paides, Pärnus. Nagu näitavad teadlaste uuringud, on kõige selle tagajärjel oluliselt kahanenud reostuskoormus orgaaniliste ainetega ja fosforühenditega ning rannavete kvaliteet on paranenud.

Muret tekitab endiselt aga liigne reostus lämmastikühenditega, kuna Eesti rannavetes on just lämmastik selleks toitaineks, mis põhjustab veetaimestiku liigset vohamist. Põllumajandusest pärinev reostus on Eestis oluliselt vähenenud seoses tootmismahtude vähenemisega, väetiste senisest vähema ja keskkonnasõbralikuma kasutamisega. Siinkohal tuleb öelda, et reostuse piiramine ei anna avamerel alati kohest efekti ning merevesi on ikka veel vähem läbipaistev, kui ta oli 50 aastat tagasi.

Teiseks: merre suubuvad ohtlikud, merele võõrad ained. DDT, elavhõbeda ja paljude pestitsiidide kasutamine on juba pikka aega keelatud. Nende ainete kontsentratsioonid kahanevad jätkuvalt, kuid mere suhtelise suletuse tõttu on kahanemine aeglane. Siiski ei ole viimasel ajal hüljeste ja lindude mürgitusi ning väärarenguid täheldatud. Eesti suurimaks probleemiks on Kirde-Eestis asuvad keemiatööstuseettevõtted, kust pärinevad sellised reostusained, nagu fenoolid, süsivesinikud jt. Seoses meretranspordi jätkuvalt suurte veosemahtudega püsib ka õli- ja masuudireostuse oht. Mõnel pool Läänemeres ületab kalade dioksiinidesisaldus inimesele ohutuid piire. Eesti kalades on viimase aja uurimistulemuste andmetel dioksiinidesisaldus normi piires.

Üheks tõsiseks saavutuseks mitte ainult meile, vaid kõigile Läänemere-äärsetele rahvastele on Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla saneerimisprojekti esimese osa tööde lõpetamine. Euroopa Liidu Phare programmi raames rahastati Sillamäe jäätmehoidla ohutustamise projekti esimest etappi ligi 5 miljoni euro ulatuses. Kogu Sillamäe jäätmehoidla saneerimisprojekti üldmaksumus on ligikaudu 20 miljonit eurot ehk ligi 312 miljonit krooni. Oma abi lisaks Phare programmile on lubanud Põhjamaade Keskkonnarahastu NEFCO, Norra, Rootsi, Taani ja Soome riik. See on Eesti kõigi aegade suurim keskkonnakaitsealane saneerimisprojekt, mis aitab muuta ohutumaks 50 ha suuruse Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla. Tööde lõpuks on planeeritud aasta 2006 ja siis saab Sillamäe jäätmehoidlast esimene korda tehtud uraaniobjekt Kesk- ja Ida-Euroopas. Otseselt Läänemere puhtusega on seotud ka Sillamäe tehase uus jäätmekäitlussüsteem, mis vähendab ettevõttest lähtuvat reoainete kogust oluliselt: nii üldlämmastiku, sulfaatide kui ka tahkete jäätmete osas.

Meie Läänemere tulevikku ohustavaks asjaoluks on pärast II maailmasõja lõppu Läänemerre uputatud keemiarelvad. Mõnedel andmetel on aastatel 1945-1947 uputatud 302 875 tonni keemiarelvi, kus mürgiste toimeainete kogust hinnatakse ligi 60 000 tonnile, see omakorda koosnevat 14-st erinevat tüüpi kemikaalist. Hiljuti juhtisin tähelepanu sellele väga tõsisele probleemile ka Tallinnas toimunud rahvusvahelisel Läänemere sadamatevahelise koostöö nõupidamisel. Olen seisukohal, et selle ohuallika neutraliseerimiseks tuleb koos välja töötada üksikasjaline programm. See on meie kohus ka järeltulevate põlvkondade ees.

Kolmandaks: Looduslike koosluste tasakaalu kahjustamine. Eesti rannavete soolsus on madal ning siin elavad kõrvuti mere- ja mageveekalad, kellest paljud on tööndusliku ja harrastuspüügi objektid. Viimasel aastakümnel on Eesti rannikumere kalavarudes toimunud olulised muutused. Üheks põhjuseks on ülepüük.

Kalapüük Eestis intensiivistus 1990ndate aastate algul, mil avanesid eksportturud ja tollase tagasihoidliku elatustaseme taustal olid kalade kokkuostuhinnad kõrged. Laienes ka püüdjate ring, kui rannakülade elanikud said kalastamisvõimaluse, mille varem välistasid paljudes piirkondades ranged piiritsooni-piirangud. Praegu on Eesti (nagu ka enamuse teiste maade) kalanduses olulisemaks probleemiks liigne püügikoormus.

Muutustele kalakooslustes on kaasa aidanud ka viimaste aastate väga soojad suved, mis on soodustanud soojalembeliste karplaste arvukuse suurenemist. Üsna teravas konfliktis on kalurite huvid kaladest toituvate kormoranidega, kelle arvukus Eesti rannavetes kiiresti suureneb, ja hüljestega, kelle arvukus Eesti vetes on võrreldes muu Läänemerega kõrge. Väinameres söövad kormoranid näiteks sama palju või koguni rohkem kala, kui seda suudavad püüda inimesed.

Eestis pööratakse olulist tähelepanu kalavarude taastamisele. Riigi finantseerimisel töötab näiteks Põlula kalakasvatuskeskus, mis toodab noorlõhesid, keda asustatakse jõgedesse, sealhulgas looduslike populatsioonide tugevdamiseks. Soome lahe vesikonnas koeb lõhe looduslikult ligi kümnes Eesti jões; lahe põhjakaldal on lõhe looduslikud populatsioonid kahjuks kadunud.

Nagu mujal Läänemeres, on ka Eesti vetes suurenemas võõrliikide arv ja mitme võõrliigi arvukus. Nende mõju kohalikele kooslustele jälgitakse pidevalt. Arvatavasti seoses jahedama kliimaga on nende enamasti lõunapoolsematelt aladelt pärinevate liikide mõju Eesti vete kooslustele mõõdukam kui mõnel pool mujal Läänemeres.

Viimasel ajal on rahvusvaheliselt võetud kalavarude hindamisel ja prognoosimisel suund ökosüsteemsele lähenemisele, mis tähendab, et senised ühe liigi mudelid püütakse asendada keerukamatega. Need võtavad arvesse toitumissuhteid kalakooslustes ja ka abiootilise elukeskkonna muutusi. Selles suunas töötavad ka Eesti teadlased. Ökosüsteemse lähenemise rakendamine Eestis võidab sellest, et kalavarude hindamine ja prognoosimine on alates 2003. aastast ühildatud riikliku keskkonnaseire programmiga.

Lõpetuseks: Läänemeri on meie ühine pärand ja jagatud vastutus. Meri on karastanud meie rannarahvast, õpetanud neid vastu seisma ohtudele, aidanud säilitada mahlaka huumorimeele. Viimast kinnitab näiteks saarlase Albert Uustulndi romaan "Tuulte tallermaa", kus rannaküla poiss kirjutab kaugelt merereisilt isale-emale: Aafrikas oli vesi parda taga nii kuum, et mehed keetsid seal kartuleid.

Meretransport on Eesti jaoks väga oluline majandusharu. Rajamisel on mitu uut sadamat ja laiendatakse vanu. Eesti suurima veosekäibega Muuga sadama, samuti Pärnu sadama ja teiste sadamate laiendamise ja ekspluateerimise juures on teadlased teinud pidevalt uuringuid, et leida viise, kuidas kahjulikke keskkonnamõjusid vältida või siis leevendada. Pikaajalise seire tulemused on näidanud, et sadamat on võimalik küll nii arendada, et põhjaelustik jääb sadama läheduses terveks, kalade koelmud säilivad ning merevee kvaliteet on vastuvõetav. Tallinna laht on tiheda kiirlaevaliiklusega piirkond. 80 km Tallinna ja Helsingi vahel kaetakse vähem kui pooleteise tunniga. Suur kiirus tekitab ka tavaliste laevade omast erinevaid laineid ja küsimusi, kas kiirlaevad ei ohusta Tallinna lahe tervist. Teadlased uurivad seda suure aktiivsusega. Siingi tuleb rakendada põhimõtet, et loodust on vaja hoida ka meie järeltulevate põlvede jaoks.

Käsitlesin ainult mõningaid olulisemaid Läänemerega seonduvaid tahke. Soovin kõigile käesolevast foorumist osavõtjatele viljakat arutelu ka muude küsimuste üle. Kokkuvõttes aitab see hoida meie kõigi ühisomandit - Läänemerd.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee