| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President St John's College'is 12. novembril 2002 Oxfordis12.11.2002
Traditsioonid ja väärtused muutuvas Euroopas
Austatud president!
Lugupeetud kuulajad!
Daamid ja härrad!
Oxfordis viibides tunneb küllap igaüks vahetult, kuidas põimuvad ühelt poolt traditsioonid ja väärtused ning teiselt poolt nüüdisteaduse uuenduslikkus ja maailma tormiline muutumine. Tänan võimaluse eest jagada teiega mõtteid just neil teemadel.
Üheks püsiväärtuseks on vaieldamatult rahvaste võõrandamatu õigus valida ise oma arengutee ning korraldada traditsioonidest lähtuvalt oma ühiskonna elu. Lubagegi mul alustada mõningate arutlustega traditsioonidest ja väärtustest Eestis, aga samuti muu Kesk- ja Ida-Euroopa viimaste aastakümnete arengus.
Et olevikku mõista võimalikult õigesti ja luua realistlikke tulevikuplaane, selleks tuleb tunda minevikku. Selline on arengu paradoks. Eesti jaoks oli ajalooks saanud 20. sajand eriline. Meie rahvas suutis kahe suure sõja vahel kehtestada omariikluse, kuid pidi selle siis võõrvõimu vägivaldse jõu survel viiekümneks aastaks kaotama. Seejärel suutsime aga sajandi viimasel kümnendil oma riigi uuesti taastada.
Eestis, aga ka teistes Balti riikides tähendas iseseisvusaadete tõus 1980-ndate aastate teisel poolel püüdu muuta radikaalselt olemasolevat reaalsust - vabaneda Nõukogude okupatsioonist. Ühtaegu tähendas see aga ka püüdu taastada pool sajandit tagasi vägivaldselt katkestatud omariiklus. Just see aitas tollal tugevasti kaasa laia üldrahvaliku liikumise tekkimisele ning muutis Balti rahvad oma iseseisvustaotlustes järjekindlaks.
Meie rahvastel oli olemas vastus küsimustele, millele suure impeeriumi juhid ei osanud vastata - mida edasi teha, mille poole püüelda. Meie rahva seas elasid ka okupatsiooniajal edasi omariikluse traditsioonid ja sümbolid, samuti veendumus suutlikkuses ise enda elu korraldada. Tänu sellele tekkis olukord, kus just Balti riigid heitsid esimestena tugeva väljakutse Moskvale ning suutsid kõige kiiremini ära kasutada "perestroika" ajal tekkinud võimalused. Tihe koostöö oli Vene demokraatidega.
Eriti silmapaistev oli Eesti tegutsemine 1988. aastal. Just neil päevil 14 aastat tagasi, täpsemalt 16. novembril 1988 kuulutas Eesti esimese okupeeritud Nõukogude vabariigina oma suveräänseid riiklikke õigusi. Deklareerides oma seaduste ülimuslikkust Moskva ees, ütlesime ühtlasi välja kavatsuse taastada riiklik iseseisvus. Siit sai alguse pöördumatu protsess, mis toetus rahva tahtele ja oli iga sammu kaupa hoolikalt läbi mõeldud. Just tänu viimasele jõudis Eesti mõne aasta pärast veretult oma iseseisvuse täieliku taastamiseni. See sai õnnestuda iseolemiseks ja otsustamiseks vajaliku, kuid 50 aasta jooksul hävinud poliitilise, majandusliku ja õigusliku baasi loomise teel.
Kuigi demokraatlikud riigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja nende vägivaldset liitmist Nõukogude Liidu koosseisu, polnud siiski mingit rahvusvahelist garantiid meie toonasele otsusele taastada iseseisvus. Moskva seda ei tunnistanud ning ka muul maailmal oli niisugust arengut keerukas mõista. Ometi suutsid väikesed Balti riigid teistele ajapikku selgeks teha, et Nõukogude süsteem pole enam seesmiselt reformitav.
Niisuguse mõistmise saavutamiseks oli vaja hankida rahvusvaheline toetus meie iseseisvuse taastamisele. Saavutasime toetuse sellega, et taastasime koostöö demokraatlike riikide ja organisatsioonidega. See tähendab - me orienteerusime laialt tunnustatud püsiväärtustele. Rahvaste ja riikide koostöö ühiskondliku julgeoleku ja stabiilse arengu kindlustamisel regioonis või kogu maailmas oli siis ja on jätkuvalt eriline väärtus. See võimaldas ka hiljem Eestil uuesti integreeruda majandusliku, kultuuri- ja kaitsealase koostöö võrgustikuga demokraatlikus Euroopas.
Balti riikide järjekindel võitlus ja selle tulemusena totalitaarse süsteemi sisemine nõrgenemine lõid soodsamad tingimused Kesk-Euroopa riikidele. Nende jaoks ei olnud langeval Nõukogude impeeriumil enam jõudu ega ka tegevusplaani, mille kaudu oma arengumudelit peale suruda. Nii langeski Berliini müür novembris 1989 - aasta pärast Eesti iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist, ja veel aasta hiljem sai Saksamaa taas tervikuks. Neist pöördelistest sündmustest on saanud tavaks alustada Euroopa uut ajaarvamist, ehkki pööre algas juba kaks aastat varem.
Osutagu need tänase esinemise alguses toodud ajaloolised näited Balti riikide olulisele kohale Euroopa pöördelistes sündmustes. Kipuvad ju keerulistest asjadest sageli liikvele minema lihtsustatud skeemid. Üks niisuguseid on ka pilt laulvast revolutsioonist Eestis, mida on käsitletud kui värvikat illustratsiooni riigikorra muutmisest.
Kindlasti tegutses meie väike rahvas oma arusaamade ja traditsioonide toel, sealhulgas ka enam kui 100-aastase laulupidude traditsiooni toel. Ennekõike kinnitab aga meie kogemus, et iseseisvuse ja demokraatliku riigi suudab taastada rahvas, kes on säilitanud oma rahvuskuuluvuse ja identiteedi. Läbi selle suudab see rahvas ka mõista ja taasluua demokraatlikke väärtusi.
Eesti rahvas kandis anneksiooni, sõja ja repressioonide tõttu ränki kaotusi, kuid ta säilitas oma keele ja kultuuri. Ajaloolisele pärandile tuginedes taastas meie rahvas demokraatliku ühiskonnakorralduse. Enamgi veel - Balti riikidel oli silmapaistev roll tollal arenenud sündmustes, mille kaudu pöördus pool Euroopat demokraatliku arengu teele. Pärast Balti riikide iseseisvuse taastamist süvenenud poliitilised protsessid lõid eelduse ka Nõukogude Liidu rahvaste iseseisvumiseks. Selle tulemusena tekkis enam kui viiendikul maakerast võimalus demokraatlikuks arenguks ning lõppes külma sõja aegne ja järgne vastasseis. Eriti oluline oli aga, et kõik see toimus veretult ja rahumeelselt.
Lugupeetud kuulajad!
Aastal 1991 kuulutas Eesti parlament Eesti Vabariigi iseseisvuse taastatuks. Sellest möödunud aastatega on meie riik käivitanud uue majandusliku ja sotsiaalse mudeli ning läbinud radikaalsed reformid. Uus rahasüsteem ja turumajanduslikud mehhanismid hakkasid algusest peale toimima, meie majandus on liikunud edasi 5- ja enama-protsendilise aastakasvuga, väliskapitali on Eestisse rohkesti mahutatud.
Nii omariikluse taastamine, pankrotistunud sotsialistliku süsteemi asendamine turumajandusega, parlamentaarse demokraatia loomine ja muud kardinaalsed muudatused said teostuda ennekõike varasema omariikluse traditsiooni ja kultuuriliste väärtuste alusel. Paljudes valdkondades võetigi taas kasutusele kunagised lahendused, moderniseerides neid vastavalt muutunud tingimustele. Tugev traditsiooniline ja väärtushinnanguline alus hoidis inimesi reformide toetajate seas ka siis, kui elatustase peaaegu kaks korda langes, enne kui uuesti tõusma hakkas.
Meie pealinnas Tallinnas on tagasihoidlik mälestussammas koolinoortele ja õpetajatele, kes hukkusid Eesti Vabadussõjas aastatel 1918?1920. Hiljuti valmis neist noortest ka film "Nimed marmortahvlil", millel on tohutu publikumenu. Inimesed arutavad elavalt, mis sundis lapseohtu eestlasi minema 80 aastat tagasi otse koolipingist lahingusse, mis ühendas siis inimesi? Need olid sarnased väärtused, leiab ka kümne pöördelise aasta jooksul paljus lõhestatud ja räsitud ühiskond. Need väärtused on endiselt olemas ja ka nüüd ühendavad need meid. Paraku ei ole kommertskultuuri ja tabloidajakirjanduse ajastul kombeks niisugusest väärtustest kirjutada ega rääkida ? need ei ole ju piisavalt kasumlikud.
Sageli räägitakse nii Eestis kui teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tagasitulekust Euroopasse või Läände. Vähemalt mõttes pole me sealt kunagi lahkunud. Just järeldusena meie ühiskondi ühendavatest väärtustest sündisid ka meie välispoliitilised taotlused teha koostööd teiste riikidega ning saada rahvusvaheliste institutsioonide liikmeks.
Nüüd ootame Prahast kutset NATO-sse ja Kopenhaagenist kutset Euroopa Liitu. Seega siseneme täiesti uude etappi nii oma ühiskonna arengus kui välissuhtlemises. Senised lahendused ja ettekujutused enam ei toimi, kõik tuleb uuesti läbi mõtestada.
Samas oleme veendunud, et meie traditsioone ja arusaamu tuleb ka uutes oludes säilitada, enamgi veel ? neid tuleb ka edasi arendada. On oluline, et Eesti jääks edaspidigi Eestiks oma identiteedi ja kultuuriga, olles ühtaegu edukas osa Euroopa Liidust ja NATO-st. Meile tundub, et üksnes sel teel loome koos muude liikmesriikidega tulevikku vaatavaid struktuure ja tagame ühiskonna jätkusuutlikkuse. Just traditsioonid ja väärtused aitavad leida Eestil edaspidi õige rolli. Ühtaegu teame, et meie riik on edukas vaid siis, kui ta suudab muutuda koos muutuvate tingimustega. Vaid muutudes, aga samas püsiväärtustele truuks jäädes suudab püsida nii väike rahvas, nagu on eestlased.
Demokraatia on ja jääb meie ühiskonna üheks kindlamaks väärtuseliseks aluseks. Kuid demokraatia ei ole saatuse kingitus kõigile soovijaile. Seda tõdeme iga päev ja igal sammul, kui saame teateid vägivallast ja selle ohvritest. Kindlasti vajab demokraatia pidevat kindlustamist. Seda eesmärki teenib ka laienev ja mitmekesistuv koostöö riikide ja rahvaste vahel.
Eesti teeb tänases globaliseeruvas maailmas koostööd väga erinevates ringides ja teadmisega, et mida mitmekülgsem on koostöö, seda stabiilsem on ühiskond. Nii ongi jätkuvalt tihe kolme Balti riigi koostöö, lisaks osaleme aktiivselt Põhjamaade ja Balti kaheksa riigi ning Läänemeremaade koostöös. Üha tihedam side ühendab meid Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna, samuti NATO-ga. Just need kaks viimast koostöö vormi - Euroopa Liit ja NATO on saanud erinevatel põhjustel meie välispoliitikas keskse koha. Need kaks paralleelset ja teineteist täiendavat protsessi on meie jaoks olulised uute võimaluste loomise seisukohast.
Näeme tulevast maailma mitte ainult riikide, aga ka regioonide koostöö valguses. Loovad ju erinevad koostöövormid oma ühistoimes kaitsva turvavõrgustiku kogu maailmale. Kõik kasutatavad regionaalse partnerluse vormid on head, kui need kindlustavad demokraatlikke väärtusi ning stabiilsust rahvaste ja riikide arengus, kui need arvestavad nii kõikide riikide huve kui ka regionaalseid erinevusi. Mitte ainult väike eesti rahvas, vaid kõik teisedki vajavad turvalisust, vajavad huvide integratsiooni.
Lugupeetud daamid ja härrad,
kui keegi hakkab rääkima traditsioonidest ja väärtustest, siis kuulajad on valmis arvama, et tegemist võib olla katsega kinni hoida millestki aegunust või peita oma tegelikke kavatsusi kaunite sõnade taha. Tänases maailmas on sageli kõik nii tehniline ja institutsionaalne, et jutt väärtustest mõjub otsekui midagi primitiivset. Ometi on ja jäävad maailma hea ja kuri, õige ja vale. Nende vahel aitavad vahet teha just meie otsuste aluseks olevad väärtushinnangud ja toetumine traditsioonidele.
Euroopa Liit ühendab endas väga erinevate looduslike tingimustega, ent ka eripäraste traditsioonidega piirkondi. Suutes ühendada Põhja ja Lõuna, nii väike- kui suurrahvaste maailmanägemise, annab Euroopa Liit neile kõigile võimaluse elada oma väärtussüsteemile toetudes. Niisugustele koostööpõhimõtetele nagu kindlatele sammastele võiks ehitada kogu tuleviku-maailma.
Ka üle ookeani elavad inimesed samade põhiväärtuste toel. Samas on Ameerika Ühendriikide enneolematu asend maailmas loonud olukorra, kus senikehtinud reaalpoliitilised analüüsid kaotavad paljus oma senise tähenduse.
Siinkohal võib keegi leida, et külaline Eestist leidis taas ajendi väljendada väikeriikide tuntud vastuseisu reaalpoliitikale, kuna nad pole ise selles tegijad. Pigem on väikeriikidel tulnud ajaloos olla need, kellega ei arvestata ja kelle huvid vajadusel suurte poolt jalge alla tallatakse.
Tõepoolest, me ei võta omaks reaalpoliitikat selles vaimus, nagu see sündis Teise maailmasõja eel või kohati ka nn pingelõdvenduse perioodil Lääne ja NSV Liidu vahel. Samuti ei seo me seda mõistet 19. sajandi keskpaigas käibele võetud poliitilise strateegia ja taktikaga. Meie arusaamas on reaalpoliitika eeskätt kõigi olemasolevate ja prognoositavate tõsiasjade, realiteetide tunnistamine. Need on nii Eesti geokultuuriline ja geopoliitiline kuuluvus, nii meie rahvusvahelised kohustused kui ka täna toimuv koostöö.
Kui Eesti poleks poliitilisest reaalsusest lähtuvalt käitunud, oleks 1920. aastal võinud jääda Tartu rahu sõlmimata ja Eesti oleks jätkuvalt Venemaa osa. Niisamuti mõjutavad globaalsel tasandil toimivad protsessid meie tänaseid pürgimusi ja otsustusi - sealhulgas ka Eesti pürgimist Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Rahvaid vapustanud traagiline terrorirünnak Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis tõstab küsimusi mitte ainult toimunu põhjuste, vaid ka maailmarahu tagamise eelduste ja tingimuste kohta. Mitmed ühiskonnafilosoofid püüavad taandada probleemid tsivilisatsioonide paratamatule vastasseisule. Niisuguse käsitlusega kaasa minnes püüaksime otsekui vabastada ennast vastutusest lahenduste leidmise eest.
Eesti on ühinenud rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise programmiga ja hindab kõrgelt Ameerika Ühendriikide juhtivat rolli selles. Tõsiasi on aga see, et maailma polariseerumine omaaegse külma sõja ajastul on tänaseks muutunud regionaalsete ja lokaalsete konfliktikollete võrgustikuks. Riikidevahelise suhtlemise strateegiad ja taktikad vajavad uusi dimensioone.
Taastumatute loodusressursside kiire vähenemine, lõhe süvenemine rikaste ja vaeste riikide vahel sunnivad ühtesid kramplikult kinni hoidma saavutatud elustandardeist ja ideoloogiatest, teisi aga ahvatleb see kas või vägivallaga nõudma endale tähelepanu ja otsima lahendusi oma probleemidele. Kõike seda rüütatakse omakorda mütoloogilise hea ja kurja võitluse retoorikasse.
Jõudude tasakaalu võib saavutada üha uute ja uute ülekaalude loomisega, olgu nendeks siis tehnoloogiliselt täiuslikum relvastus, majandussanktsioonid või rahvusvaheline korporatiivsus. Ent nagu kogemus on näidanud, põhineb seesugune tasakaal hirmul. Hirm aga ei suurenda usaldust. See, mis kehtib ühe inimese elu kohta, kehtib ka kogu elu kohta planeedil. Ühel hetkel seisame vajaduse ees hakata säästlikumalt suhtuma oma võimalustesse.
Tahaksin toonitada, et praegust nn hea ja halva vastasseisu ei muuda ega mõjuta mõne suurriigi tegevus, vaid ennekõike nimelt väärtused ja koostöö nende alusel. Selle koostöö korraldamisel on kaalukas roll täita Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil. Just ÜRO kaudu, tema egiidi ja kontrolli all saavad areneda tasakaalustavad protsessid, mis suunavad maailma suuremale stabiilsusele.
On pakutud ka nn reaalpoliitilisi tegevusmudeleid praeguse olukorra tarvis. Mõnede arvamuste kohaselt tuleks võimaldada erinevates maailma piirkondades uute suurriikide tekkimist. Nende loodud uued mõjusfäärid ning kohalikud jõutasakaalud tagaksid ka rahvusvahelise stabiilsuse, ilma et üks üliriik kõikjal sekkuks. Niisuguses lähenemises puuduvad aga täielikult väärtused ja eesmärgid, milleks mingit poliitikat aetakse. Nii võidakse lõpuks ju ka leida, et ühel strateegilisel jõul on õigus olla järelevaataja oma mingis nn "legitiimses mõjusfääris". Meile on taolised reaalpoliitilised konstruktsioonid vastuvõetamatud, sest võivad õigustada koguni inimõiguste jalge alla tallamist.
Nüüd teine küsimus: kuivõrd kattuvad ühe suurriigi poliitika ja väärtused teiste oluliste jõudude väärtustega? Sellel teemal on tänavu maailmas väga palju mõtteid vahetatud, ajendiks seejuures üsna pikaks veninud USA eriarvamuste rida Euroopaga, eelkõige Euroopa Liiduga. Meedia on siit leidnud asjalike analüüside kõrval koguni võimalusi dramaatilisteks väljamõeldisteks kuni selleni, et järgmine suur konflikt olevat USA ja Euroopa Liidu vaheline.
Minu arvates on siin vaja näha neid väärtusi ja traditsioone, mis on tõepoolest peamised, fundamentaalsed ja mõlemale poolele lähedased. Eelkõige põhiväärtustest sõltub vastus rahvaste elus olulistele küsimustele. Kui kõne all on võistluslik demokraatia, turumajandus, seaduste ülimuslikkus ja inimõiguste tagamine, siis on meil tegemist ka põhiliste väärtushinnangutega. Need panevad aluse kogu Lääne tsivilisatsioonile, tulenevad selle traditsioonidest ja arenguloogikast.
Võimalikud eri nüansid ja tõlgendused ei anna veel põhjust väita, et Lääne tsivilisatsiooni üldised alused oleksid kõikuma löönud või koguni kadunud. Vastuolud detailides, huvides ja allküsimustes ei saa peamisi valikuid kõrvale lükata. Mainitud neli valikut ühiste väärtushinnangute alusel on ikka jõus ega takista samas ka emotsionaalsete vastasseisude tekkimist. Küll aga loovad need ühisväärtused aluse kompromisside ja lahenduste leidmiseks.
Olen nõus sellega, mida Francis Fukuyama ütles augustis Melbourne'is: "Minu arvates on Lääne idee järjekindel ja seal püsivad otsustavad jagatud väärtused, institutsioonid ja huvid, mis jätkuvalt seovad maailma arenenud demokraatiaid ning eriti Euroopat ja Ühendriike."
Francis Fukuyama arvamust paistavad kinnitavat ka avaliku arvamuse uuringud, mille tulemused on näidanud paljudes valdkondades avaliku arvamuse suurt sarnasust mõlemal pool ookeani. Nii Euroopas kui Ameerikas hinnatakse peamise ohuna terrorismi. Mõlemal pool toetati selgelt ka ÜRO rolli tugevdamist, koostööd teiste riikide ja ÜRO-ga.
Mul ei ole siinkohal võimalik tuua teile võrdlevaid andmeid Eesti kohta, meil pole taolist uuringut teostatud. Samas on muud uuringud näidanud, et meie praegust kaitsekulude taset, mis moodustab 2% Eesti sisemajanduse kogutoodangust, toetab rahva selge enamus. Ka meie kodanikud väärtustavad turvalisust ja mõistavad, et selle eest tuleb maksta.
Riikide, ennekõike väikeriikide võimalused midagi olulist ükshaaval muuta on piiratud. Nii NATO kui Euroopa Liidu senine tegevus näitab, milliseid võimalusi kätkeb endas suurte ja väikeste riikide koostöö ühiste väärtuste alusel. Neis ühendustes on meie hääl palju kuuldavam ja mõjukam kui neist väljaspool olles.
Eesti osaks on juba sajandite vältel olnud suhelda Venemaaga. Praeguses uuenenud maailmapoliitikas, kus Venemaa osaleb terrorismivastases ühisrindes ning on võtnud kursi koostöö arendamisele Läänega, on ka Eesti ees palju uusi võimalusi. Oleme veendunud, et meie liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga mõjub soodsalt edasistele heanaaberlikele suhetele Venemaaga.
Sallivus on osa euroopalikkusest, nagu seda on ka mitmekesisus ja paljude eri arenguteede võimalikuks pidamine. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sõnum muule Euroopale räägibki vajadusest tugevdada ja arendada koostööd oma regioonis, ennekõike oma naabritega. Kuid see sõnum pooldab ka transatlantilist dialoogi, kutsub külastama teineteist ja rääkima kõige erinevamatel tasemetel. Mul on hea meel, et Suurbritannias peetakse transatlantilist dialoogi äärmiselt tähtsaks. Siinsed poliitikud, teadlased ja paljud meediaväljaanded on andnud selleks oma kaaluka panuse. Ka teiste väärikust ning õigust oma arvamusele on siin alati osatud hinnata.
Lugupeetud kuulajad,
eelolevad Euroopa Liidu ja NATO laienemised tähendavad paljude uute riikide ilmumist suurte nõupidamiste laua äärde. Olen kindel, et peatselt nähakse Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mõju toimuvale ja seegi aitab kaasa Lääne tsivilisatsiooni traditsioonide ja väärtuste püsimisele.
Tänases ja tulevases maailmas on suur tähtsus ka kõige väiksemate rahvuste omariiklusel, mis suudab kõige paremini säilitada nende kultuuri. Igaüks neist kultuuridest on oma arengus läbi aastasadade või -tuhandete loonud ja talletanud kordumatuid väärtusi, mis on omased ainult konkreetsele rahvusele, mis rikastavad maailmakultuuri ning suudavad pakkuda vastukaalu unifitseerumisele.
Maailma rahvuslik, keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on meie ühine rikkus. Arengu eesmärk ei pea olema unifitseeritud maailm ja üks globaalkultuur, vaid erinevaid rahvusi aktsepteeriv integreeritud maailm, kus probleeme lahendatakse tasakaalustatuse põhimõttel. Võrdväärsena tuleb austada iga rahva keelt ja kultuuri. Just see loob aluse stabiilsele maailmale ja tulemuslikule rahvusvahelisele koostööle, mis saab põhineda üksnes partnerlusel.
Kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võitlesid oma iseseisvuse eest, siis oli meie eesmärgiks naasta Euroopasse, nagu sageli armastati öelda. Eestlased on praegusel asualal elanud hinnanguliselt seitse tuhat aastat, kandes oma kultuuri, traditsioone ja väärtushinnanguid. Üle elanud paljud võõrvõimud, oleme suutnud oma identiteedi säilitada. Oma ajaloolt ja kultuurilt oleme alati kuulunud Euroopasse. Just sellelt pinnalt loodame anda oma panuse ühineva Euroopa väärtussüsteemi arengusse ning kanda koos teiste riikidega vastutust demokraatia arendamisel ja stabiilsuse kindlustamisel Euroopas.
Eesti toob Euroopa ühisesse väärtussüsteemi lisaks kaasa ka teadmistejanu, austuse erinevate kultuuride vastu. Eesti suurima panga reklaamplakatitel seisavad kaks noort inimest. Ühel neist on käes silt "Tartu" - see on meie ülikoolilinn, kus mul omal ajal oli võimalus töötada põllumajandusülikooli rektorina. Teisel noorel on käes silt "Oxford". Mul on hea meel, et siin Oxfordis omandavad koos paljudest riikidest pärit noortega teadmisi ka Eesti üliõpilased. Siin sünnib uus euroopalik arusaam. Traditsioonid ja väärtused arenevad edasi uutes põlvkondades, muutudes ja omandades rikkust kõigilt rahvastelt, nii suurtelt kui väikestelt.
Palju edu teile ja teie kolledžile!
Tänan tähelepanu eest.
|
| |
|
vpk.ee
