| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaua Koja avaistungil 9. novembril 2002 Rahvusraamatukogus09.11.2002
Lugupeetud rahvastikuminister,
Ekstsellentsid,
Austatud rahvusvähemuste ümarlaua ja ümarlaua koja liikmed!
Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaud loodi 1993. aastal olukorras, kus ühelgi rahvusvähemusel ei olnud oma esindust Riigikogus. Samuti ei olnud neil teisi institutsionaalseid kontakte Eesti riigiga. Loodud ümarlaud aga andis kõigile rahvusvähemustele võimaluse arutada regulaarselt oma probleeme Riigikogu liikmetega ning aidata luua taasiseseisva Eesti rahvusvähemuste poliitikat.
Ümarlaua asutamist toetasid Eestimaa Rahvuste Ühendus ja teised Eestis elavate rahvusvähemuste organisatsioonid ning ka mitmete välisriikide saatkonnad. Juba 1993. aastal õnnestus ümarlaua liikmete abiga maandada Kirde-Eestis selleks ajaks tekkinud pinged. Sellega oli uus institutsioon tõestanud oma elujõudu ja tahet mõjutada positiivselt arenguid Eesti riigis.
Nüüd juba ligi kümne aasta vältel on Rahvusvähemuste Ümarlaud välja töötanud soovitusi ja ettepanekuid nii Eesti seadusandlikule kui täitevvõimule, kuidas lahendada vähemusrahvuste sotsiaalmajanduslikke, kultuurilisi ja õiguslikke probleeme. Ümarlaua liikmeskond kujutab endast väga tõsiselt arvestatavat ekspertkogu.
Nüüd on aeg diskussioonide kandepinda laiendada. Seetõttu oleme otsustanud ellu kutsuda Rahvusvähemuste Ümarlaua Koja, kus oleksid esindatud võimalikult paljude rahvusvähemuste kultuuri- ja haridusseltside esindajad.
Tulenevalt meie ajaloo keerdkäikudest on Eesti rahvastik olnud paljurahvuseline juba sajandeid. Siia on tuldud vallutajate, ümberasujate ja samuti põgenikena. Põlisrahvana omal maal on eestlased ise aga aegade vältel olnud rahvusvähemus suuremate riikide ja organisatsioonide koosseisus, kui kanda tänapäevased mõisted kaugemasse ja ka lähemasse minevikku. Tulenevalt meie geopoliitilisest asendist oleme elanud kogu aeg aktiivses kokkupuutes teiste rahvaste, keelte ja kultuuridega.
Ometi ei oleks õige kanda minevikukogemust üheselt tänasesse päeva, sest muutumas ei ole mitte ainult riikide funktsioonid, vaid ka rahvuste ja kultuuride olemus ja tähendus. Järelmodernistliku ajastu üheks oluliseks tunnuseks peetakse minevikukogemuse ümbermõtestamist, mis käib kaasas majanduselu ja sotsiaalsete suhete globaliseerumisega.
Samas aga tuleb tunnistada, et ümbermõtestamine võib endaga kaasa tuua tõsise identiteedikriisi, see omakorda aga uue kapseldumise ning klammerdumise vana ja äraproovitu külge. Usun, et jagate minu seisukohta, et rahvuslik ja kultuuriline identiteet ning selle tunnustamine võivad olla just need sillad, mis aitavad meid kõiki ületada arengu paradigmade vahetustest tingitud raskused ja ebakindluse. Loov rahvuslus ning kultuuri väärtustamine ongi olnud oluliseks eelduseks tehnoloogia ja majanduse arengule ning kultuuride koosmõjule globaliseeruvas maailmas.
See kehtib ka siin, Eestis. Meie riigil ja rahval on vaja üheaegselt vastata globaliseerumise väljakutsetele ning hoida ja edasi arendada neid põhiväärtusi, tänu millele me oleme saanud õiguse osaleda uue aastatuhande kujundamisel ja ilmestamisel.
Uue ajastu üheks oluliseks märksõnaks on saanud ka võrgustumine. Erinevate rahvuste, kultuuride, sotsiaalsete ja majandushuvide koosmõju võib kõige tulemuslikumalt realiseeruda just koostöövõrgustike kaudu. Neid võrgustikke iseloomustab vastastikune huvide arvestamine, selle kaudu ühiste väärtuste tunnustamine ning püstitatud ühiseesmärkide saavutamine.
Täna kokkutulnud Rahvusvähemuste Ümarlaua Koja esimene koosseis kannab minu arvates just seda sõnumit. Kõigil rahvusvähemustel, kes elavad Eesti Vabariigis, on palju ühiseid eesmärke põhirahvuse eestlastega meie riigi demokraatlikul ülesehitamisel.
Me kõik soovime elada majanduslikult stabiilses ja sotsiaalselt turvalises ühiskonnas, mille oluliseks garandiks on demokraatlik Eesti riik. Põhimõttelistest reformidest kantud üleminekuperiood on meie riigi arengus lõppemas. See aeg on nõudnud oluliste ressursside kasutamist, mille taastamine nõuab meilt nüüd erilist tähelepanu.
On ka neid ressursse, mida me ei ole osanud või märganud kasutada ning mille organiseerimine peab olema meie püüdluste sihiks. Tähtsaim nendest on inimressurss, mis kätkeb endas potentsiaali olla sotsiaalne kapital meie elukeskkonna paremaks muutmisel. Ennekõike just sotsiaalsele kapitalile saab rajada riigi stabiilse ja tasakaalustatud arengu. Rahvusvähemused moodustavad sellest kapitalist märkimisväärse osa. Ühised väärtushinnangud kinnistuvad sotsiaalse dialoogi kaudu ning võimaldavad realiseerida ühiseid eesmärke, mis aga osa sotsiaalsete gruppide kõrvalejäämisel ei realiseeru või ei taga meile kõigile nii vajalikku sotsiaalset turvatunnet.
Presidendi Akadeemiline Nõukogu on käivitanud ühiskondliku kokkuleppe protsessi. Selle puhul on võrdse tähtsusega see, milles kokku lepitakse, kui ka need ühiskonna subjektid, kes kokkuleppele alla kirjutavad ja seda realiseerima asuvad. Tahan loota, et täna oma esimest istungit pidav Rahvusvähemuste Ümarlaua Koda kujuneb üheks foorumiks, kus ühiskondliku leppe temaatikat arutama hakatakse, omapoolsete ettepanekutega täiendatakse ning langetatakse otsus selle toetamiseks.
Oma tuleviku kavandamisel ja planeerimisel peame lähtuma veendumusest, et on ainult üks Eesti. Aga samuti on ka ainult üks maailm, mis meile on antud ja mille paremaksmuutmisest sõltub meie järeltulevate põlvkondade heaolu ja turvalisus. Peagi langetame me ühiselt otsuse Euroopa Liiduga liitumise kohta. Usun, et oleme valmis jagama vastutust Euroopa tuleviku eest. See tähendab ka ühisvastutuse võtmist paljude rahvaste ja kultuuride hea käekäigu eest.
Ühed ühisotsustused hakkavad järjest enam mõjutama teisi. Seetõttu olen veendunud, et Vähemusrahvuste Ümarlaua Koda sünnib just õigel ajal, et tagada tehtavate otsustuste võimalikult lai kandepind ja konsensuslikkus. Soovin teile jõudu ja usku meie ühise tuleviku planeerimisel ja realiseerimisel!
|
| |
|
vpk.ee
