| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Euroopa põllumajanduskongressil 18. septembril 2002 Tallinnas18.09.2002
Lugupeetud president Ben Gill,
austatud ministrid,
daamid ja härrad!
Tere tulemast Eestisse, elanike arvult ühte väiksemasse Euroopa riikide seas! Põllumehe vana ja auväärset ametit peab siin maal ainult veidi üle 30 000 inimese. Siiski on nende osakaal töötavast elanikkonnast üsna lähedane arenenud Euroopa samale näitajale - see on 5% ringis. Põllumeeste väike arv Eestis seletub lihtsalt sellega, et meil on rahvast ühtekokku vähem kui 1,4 miljonit.
Nagu paljud teisedki Euroopa rahvad, olid ka eestlased veel sajandi eest valdavalt maarahvas. Põllupidamisega on meie esivanemad tegelenud juba sadu aastaid, kuigi looduslikud olud siin Läänemere kaldal põllumehe vastu just eriti sõbralikud ei ole. Kui meie rahvuseepose "Kalevipoeg" autor Kreutzwald võrdles ülemöödunud sajandil ilmunud rahvavalgustuslikes lehelugudes Eestit kaugete meretaguste maadega, siis oli ta sunnitud tunnistama: siin valitsevad jahedad ja hallid ilmad, nagu kestaks aastaringi sügis. (Tänagi liigub rahvasuus naljalugu Eestisse sattunud lõunamaalasest, kes teatab kodustele siinsest lõputust talvest, mis osa ajast on valge ja teise osa roheline.)
Siiski on lühikese ja sageli ettearvamatu suve tõttu napiks jääv vegetatsiooniperiood vaid üks põlluharija mureküsimus. Teine on siinne maa, mis näib kandvat rohkem kive kui vilja, nagu on tabavalt võrrelnud taas üks meie rahvuskirjanikke. Sellest hoolimata on meie esivanematel vähemalt tuhande aasta vältel õnnestunud neis tingimustes kasvatada leivaviljaks rukist.
Ent tulgem tagasi tänasesse päeva ja siia saali. See, et Euroopa talunikud on valinud oma esindusfoorumi toimumispaigaks just Eesti, on meile suureks auks. Ent see on ka kohustuseks. Meie kohus ja võimalus on õppida, aga samas ka vahendada oma kogemusi teistele. Näitab ju tänanegi kongress, et meie talunikud on võrdsed partnerid Euroopa ametivendadele ning et Eesti on osa mitte üksnes Euroopast, vaid loodetavasti ka peatselt laienevast Euroopa Liidust.
Lisaks tujuka looduse tingimustele on talunikud, nagu teisedki Eesti ettevõtjad, pidanud kohanema ka väga muutlike poliitiliste ja majanduslike oludega. Nõukogude aja alguses tuli talunikel üle elada kogu põllumajandusmaa - enam kui 2 miljoni hektari võõrandamine. Seejärel tuli aeg, mil üleriigiliselt määrati, millal minna põllule ja mida külvata. Lõppeks jäi see aeg seljataha, ent põllumehe näguripäevad ei saanud sellega veel otsa. Ta pidi ülilühikese aja vältel taas täielikult ümber orienteeruma, sest nii majandussüsteem kui turg muutusid vaid mõne aastaga kardinaalselt.
Sattudes ühtäkki reaalse konkurentsi ja vabaturu tingimustesse, suutsid senist tegevust jätkata vaid tugevamad Eesti iseseisvuse taastamise järel alustanud põllumajandusettevõtetest. Need, kes on suutnud konkurentsis püsima jääda, on pidanud mitte ainult käed, vaid üha enam ka pea paremini tööle panema. Ehkki kasutusse on jäänud veel alla 1,2 miljoni hektari põllumajandusmaad, mida on kaks korda vähem kui sõja eel, kompenseerib seda tootmise efektiivsuse tõus.
Head kuulajad!
Viimaste aastate jooksul on maailma riigid muutunud omavahel üha enam seotuks, nii et näib, nagu oleks maailm ise väiksemaks muutunud. Üha rohkem kaupa liigub üha suuremate vahemaade taha, kuid paljud riigid soovivad, et piirid oleksid veelgi avatumad. Selle üle räägitaksegi praegu läbi Maailma Kaubandusorganisatsioonis. Ilmselt tuleb seoses uue kaubanduslepingu sõlmimisega kõigil maailma riikidel, teiste hulgas Euroopa Liidul, senisest rohkem avada oma turgu uutele konkurentidele ja uutele toodetele. Ühelt poolt teeb see tootja elu taas keerulisemaks, kuid teiselt poolt avardab see valiku- ja turuvõimalusi. Eesti põllumees on selle etapi läbi elanud.
Tulevik pakub enam võimalusi tootjatele, kes investeerivad kaasaegsesse tehnoloogiasse ja teadmistesse. Nad teavad juba täna, et tarbijad väljendavad üha selgemalt oma ootusi ja keskkond seab omalt poolt piire.
Juba praegu kuulub tarbija ootustes kvaliteedi kõrval kaalukaim koht toidu ohutusele. Koos sellega suureneb enesestmõistetavalt nõudmine orgaanilise toodangu ja puhta keskkonna järele. See kõik pole talunikele võõras ja vastukarva. Just see põhimõte - puhas toit ja hoolitsetud keskkond - käib ju kokku põllumehe enda elulaadiga, hoolimata tootmise mastaapidest.
Eestis on aastakümneid kõrvuti toiminud suur- ja väiketootmine. Oma efektiivsust tõestanud suurtootmise näiteks on piimandus, kus ligi kaks kolmandikku karjast on koondunud vaid kahe protsendi majapidamiste kätte. Tootmise kontsentratsioon on omakorda kaasa aidanud ettevõtete konkurentsivõime tõusule nii kodu- kui ka välismaal. Samal ajal peame oluliseks väiketootmise ja sellega seotud elulaadi säilimist.
Eestis leidub looduslikult kauneid ja liigirikkaid puisniitusid, rannakarjamaid ja kuppelmaastikke, mille hooldamiseks pakub suurepärase võimaluse veiste ja lammaste ekstensiivne karjatamine. Nõnda saaksime lisaks hooldatud kultuurmaastikule ka looduspuhtalt toodetud liha ja piima. Kõik see oleks tänagi reaalne, kui riik toetusega õla alla paneb.
Mulle näib, et just siit algab üks tee, mille kaudu rahuldada tarbija muutuvat nõudlust ja kasvavat nõudlikkust ning ühtlasi astuda oma ettevõttega pikk samm edasi.
Tänapäevane elulaad on suure osa inimestest loodusest lahti rebinud. Teistpidi - just selle tõttu kipuvad nad üha sagedamini maale oma vaba aega veetma, tahavad sinna ka tulevikus viia oma lapsi ja sõpru. Tervislikkuse aspekti tähtsustamine, inimeste soov taastada oma side loodusega, elada loomulikumalt ja kanda looduslikust materjalist rõivaid peaks ettevõtlikule maainimesele pakkuma arvukalt uusi teenistusvõimalusi.
Mõistagi ei ole tänases maailmas võimalik sõna-sõnalt järgida Rousseau' üleskutset "Tagasi loodusesse!". Küll aga võivad intensiivse tootmis- ja tarbimisbuumi aina ähvardavamaks muutuvad järelmid sundida suhtumis- ja tegutsemismalle oluliselt korrigeerima.
Eelräägitust tulenevad uued kohustused ka valitsustele: sõnastada täpselt ootused ning luua niisugused regulatsioonid ja motivatsioonisüsteemid, mis võimaldaksid tootjatel uusi väljakutseid vastu võtta.
Euroopa Liidus on rajatud toetussüsteemile tugev seadusandlik põhi, mille järjekordne reform on nüüd ettevalmistamisel. Seda ettevõtmist jälgivad tulevaste liikmesriikide põllumehed sama suure huviga kui praeguste liikmesmaade talunikud. Paratamatult võib seejuures tekkida ka mõningat võõrastust - seda siis, kui keegi tunneb end millestki ilmajäetuna ja teine ei taha saada vähem, kui on naabril.
Teatavasti liituvad uued riigid senise poliitika alusel ja saavad loota vaid läbirääkijate professionaalsusele, mis lubab arvesse võtta kõiki olulisi argumente ja teha selle tulemusel kõigi jaoks parim võimalik otsus. Olekski raske uskuda, et peatselt ühises lauas istujad püüaksid üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata.
Üht saame kindlasti veel teha - üheskoos võime hea seista selle eest, et maaelu ja põllumajandus püsiksid ühiskonnas au sees. Seda eesmärki aitab aja vaimu järgimise kõrval kindlasti saavutada ka üksteise toetamine.
Euroopa Liitu väljastpoolt vaadeldes paistabki ta äärmiselt ühtse ja kompaktsena, koguni ühetaolisena. Kuid kas võib ühetaoliseks nimetada ühendust, kus kasvatatakse nii põhjapõtru kui eesleid, nii jõhvikaid kui oliive! Ja uute riikide lisandudes suureneb veelgi see looduslik, aga ka kogemuslik mitmekesisus. Just selles peitubki ühenduse rikkus ja tugevus - võimaluses üksteist täiendada. See aspekt peaks õhutama eri maade ametivendi omavahel kokku hoidma.
Meie riigi põllumajandustootjad on samasugused entusiastid ja maaelu patrioodid, nagu nad on seda Euroopa Liidu riikides. Hoolimata sellestki, et mõneti siirdemajanduse paratamatusena, mõneti ka kasvuraskustest tingituna pole noore riigi valitsus suutnud alati kohelda oma tootjaid hoolitsusega, mida nad vääriksid. Ma usun, et neid - ja teid! - võib liialdamata nimetada maaelu selgrooks. Siit saab loodetavasti tuge ka ühtekuuluvustunne, mida uute liikmesriikide kodanikud Euroopa Liidus nii hädasti vajavad.
Soovin teile visadust ja õnne.
Aitäh!
|
| |
|
vpk.ee
