In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi kõne Aleksander Varma muldasängitamisel 25. augustil 2002 Metsakalmistul
25.08.2002


Austatud Aleksander Varma ja Marta Varma sugulased
Lugupeetud koosolijad

Täna sängitame kodumaa mulda Eesti Vabariigi silmapaistva diplomaadi ja riigimehe Aleksander Varma ja tema abikaasa põrmu.

Viinistu külas sündinud ja kaptenina nii maailmameredel kui ka diplomaatias ja poliitikatormides seilanud mehe laev on lõpuks jõudnud jäädavalt kodusadamasse.

Eesti omariikluse lühikest, kuid keerulist ja kariderohket ajalugu on ilmestanud ja väärtustanud just sellised meie rahvuskaaslased, nagu Aleksander Varma. Kaugesõidukapten, mereväe staabiülem, jurist, diplomaat, Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister ja kohtuministri kohusetäitja, peaministri asetäitja ja välisminister, peaminister presidendi ülesannetes - nii palju tööd ja vaeva ning ennekõike vastutust mahtus Aleksander Varma kaheksakümnesse eluaastasse.

Suurmehi- ja naisi iseloomustab ennekõike see, et nende poolt tehtu ja öeldu elab edasi ja omab tähendust ka pärast nende surma. Aleksander Varma võitles Eesti iseseisvuse eest, kaitses Eesti riiki nii diplomaadi kui juristina ja paguluses võitles meie riigi taasiseseisvumise ja jätkuva tunnustamise eest. Tema tegevus oli aga nii viljakas seetõttu, et Aleksander Varma oli selle läbitunnetanud ja mõtestanud ning asetanud nii Eesti kui Euroopa ajaloo konteksti.

Täna, mil Eesti riik on ühinemas Euroopa Liidu ja NATO-ga, mõjuvad tema arutlused Eesti ja Euroopa tuleviku üle nii Teise Maailmasõja ajal kui ka sõjajärgses Rootsi Kuningriigis peaaegu et prohvetlikena. Kolmeteistkümnendal detsembril tuhande üheksasaja neljakümne teisel aastal kirjutas Eesti suursaadik Soome Vabariigis Aleksander Varma teesid ''Rahu konsolideerimise probleemidest pärastsõjaaegses Euroopas''. Sealt loeme: ''Keskmised ja väikeriigid koondada kvaasi konföderatiivsetesse blokkidesse (regionaalsed liidud). Liitumisel tuleb lähtuda Üld-Euroopa rahusäilitamise nõuete, majanduslike, etnograafiliste ja kultuuriajalooliste eelduste seisukohalt. Iga liitu kuuluv riik täidaks riiklikke funktsioone iseseisvalt niivõrd, kui see ei ole piiratud konkreetselt Liidu funktsioone määritleva statuudiga. Liidu permanentselt toimiv kollektiivne keskorgan kujundatakse Liitu kuuluvate riikide poolt pariteedi põhimõtte alusel.'' Tema enda poolt koostatud kommentaarides märgib ta, et ''Esimese Maailmasõja hävitustele loomuliku ühiskondliku reaktsioonina sündis Euroopas, mis kõige ulatuslikumalt oli sõja tallermaaks, terve rida väikeriike. See ei olnud juhuslikkus, vaid inimkonna enesesäilitamise loomulik reaktsioon. Kahjuks ei tehtud siis neist nähetest õigeid järeldusi.'' Kaitstes väikeriikide õigust olemasolule viitab Aleksander Varma tuntud inglise ajaloolasele Fisherile, kes kirjutas, et ''peaaegu kõik, mis meie kultuuris on väärtuslikku ja püsivat, on tulnud väikestest riikidest. … Inimväärtuste kvantitatiivne hindamine, milledele antakse nii suur tähendus moodsas poliitilises ajaloos, on põhiliselt vale ja annab pigemini vulgaarse kui õilsa tõuke rahva püüetele''.

Eelpooltooduga ei eitanud Aleksander Varma Euroopa riikide funktsionaalse koordineerimise vajadust. Ennekõike pidas ta oluliseks väikeriikide koondamist regionaalsetesse liitudesse, mis kasvataks ja arendaks ühiskondlikult mõtlemist nn. lokaalpatriotismi asemel. Naaberliidud tuleks aga tema seisukohtadest lähtuvalt kujundada nõnda, et ühte neist kuuluva liikmesriigi ohustamine kolmanda poolt riivaks strateegiliselt mõlemaid ''naaber-regionaal rühmi''.

Pärast Teise Maailmasõja lõppu osales Aleksander Varma aktiivselt uue Euroopa põhimõtete väljatöötamisel ja elluviimisel. Euroopa liikumise oluliseks etapiks tuleb lugeda tuhande üheksasaja neljakümne üheksandal aastal moodustatud Kesk- ja Ida-Euroopa komisjoni, mille eesmärgiks oli koostöös Lääne riikide esindajate ning Kesk-ja Ida-Euroopa eksiilpoliitikutega luua eeldused Euroopa ühendamiseks tervikuna, st. kaasa arvatud ka raudse eesriide taga asunud riigid. Selle komisjoni töös osales ka Aleksander Varma. Ta oli veendunud, et ilma tol ajal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja selle vägivaldses mõjusfääris asunud riikideta ei ole Euroopa ei poliitilises ega majanduslikus mõttes täisväärtuslik.

Täna, kolmkümmend aastat pärast Aleksander Varma surma, võime tõdeda, et tema visioon demokraatlikult integreerunud Euroopast on realiseerumas. Ja meil on põhjust uhke olla, et meie rahvuskaaslane on seda ette näinud ja õigeks pidanud juba aastakümnete eest.

Head koosolijad!

Olen eelöelduga suutnud anda üksnes põgusa ülevaate suure Eesti riigimehe töödest ja veendumustest. Paljud eestlased ei tea, et Aleksander Varma oli lisaks kõigele ka märkimisväärse andega maalija ja tegevajakirjanik. Ligi nelikümmend aastat jagas Aleksander Varma muresid ja rõõme ning oli talle toeks tema abikaasa Marta Varma. Täna sängitame ka tema põrmu Eestimaa mulda.

On öeldud, et kes suudab palju, sellelt ka nõutakse palju. Aleksander Varma ei petnud kunagi oma rahva lootusi, vaid teenis neid kõigekülgselt ja parimas usus.

Puhka rahus, Eesti rahva suur poeg.



© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee