In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President pidulikul õhtusöögil Helsingi ülikooli audoktoriks valimise puhul 7. juunil 2002
07.06.2002


Austatud promootor,
austatud akadeemilised kolleegid!


Eesti rahvuseepos Kalevipoeg ütleb: "Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada." Selle tähendamissõnaga alustab iga laps oma haridusteed - sest selle võib leida juba aabitsast. Aga me teame seda ka veel vanas eas une pealt öelda, sest tarkuse austus on meil veres.

Tasub siiski küsida, mis liiki tarkus võib hõbeda ja kulla üles kaaluda. Igatahes peab see olema midagi väga olulist, kui see juba meie rahvuseeposes seisab. See tarkus peab olema lähtunud meie elutahtest ja ühtlasi toetama seda. Vastasel juhul oleksime meie, eestlased, ja küllap ka teie, soomlased, juba ammu ajaloo hämarusse kadunud. Peab valitsema nii strateegiat kui ka tehnoloogiat, et ajaloos rahva ja riigina püsida.

Aga enne on vaja veel rahvaks, rahvuseks ja riigiks saada. Pikki sajandeid oli eestlaste tarkus suunatud üksnes ellujäämisele karmis keskkonnas, kuhu saatus oli meid kandnud. Tänases kõnepruugis nimetatakse seda pärimuslikuks tarkuseks. Meie esivanemate maailm oli väike, piiratud, aga me hoidsime sellest kõvasti kinni. Üldteada on ju, et läänemere-soome hõimud ja nii ka eestlased on Euroopa üks paiksemaid rahvaid. Meil on põlde, mis on mitu tuhat aastat vanad. Eestikeelses sõnas "põlluharimine" (maanviljelys) peitub seesama võlusõna "haridus". Ja kui lapsed kooli saadetakse, siis öeldakse: nad läksid hariduspõldu kündma.

Tänases Eestis jääb põldusid küll üha vähemaks ja võimust võtab võsa. Õnneks on meil veel küllalt palju inimesi, kes valdavad oskust siinsest loodusest välja võluda kõik elu kestmiseks tarviliku. On suur viga arvata, et põllupidamine ja karjakasvatus on ainult töö. Ei, see on eluviis, modus vivendi. Ja kui tahetakse, et see eluviis säiliks ülalpool kuuekümnendat laiuskraadi ka veel järgnevates põlvedes, siis tuleb seda toetada nii pärimusliku kui akadeemilise tarkusega. Minu mure teadlase ja Eesti Vabariigi presidendina seisnebki selles, et kunagine esivanemate tarkus Eestis ei kaoks jäljetult, et leiduks neid, kes pühenduvad maa-elule ja kes ka jätkuvalt uurivad selle elu võimalusi. Muidu võib juhtuda meie kõigiga ühel päeval tõepoolest nii, nagu on juhtunud mõne linnalapsega, kes arvas, et piim ja leib tulevad poest.

Täna on kombeks rääkida säästvast, tasakaalustatud ja jätkusuutlikust arengust. See peab päästma meid tarbimisühiskonna amokijooksust. Kui kogu maailm võtaks toota ja tarbida samas tempos ja mahus, nagu seda teevad arenenud riikide majandused, siis ei jätkuks looduslikust ressursist enam sajandikski. Rio de Janeiro ja Kioto lepped on mõeldud piltlikult väljendades säästma maa kopse. Kogu säästva arengu idee lähtub tegelikult ju ellujäämistarkusest boreaalses keskkonnas, kus looduselt võetu ja loodusele antu peavad olema tasakaalus. See on meie, põhjarahvaste pärimuslik tarkus. Meil on, mida maailmale pakkuda.

Võin tuua näite säästvast arengust omaenda lapsepõlvest. Igas taluperes küpsetati leib kogu nädalaks. Et aga Saaremaal, minu kodusaarel, oli metsa vähe, siis leivateoks vajalikud ahjupuud olid täpselt loetud. Ei halgugi rohkem. Nii võin öelda, et meie leib ei sõltunud ainult põllust, vaid ka metsast.

Pärimuslikule tarkusele kasvatati peale talupoja tarkus. Seegi peegeldub meie keeles, kus öeldakse "üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Olen üsna veendunud, et just talupojatarkus on olnud vundamendiks, millele rajati Eesti rahvuslik liikumine ja omariiklus. See, mida eesti talupoeg rääkis oma toast ja oma loast 19. sajandi teisel poolel talude päriseks ostmise aegu, peegeldub Eesti riigi põhiseaduses. Nii nagu põllumees peab passima parajat hetke, millal külvata, heina niita ja vilja lõigata, nii on tulnud meil ka ajaloos ära kasutada soodsat võimalust, et end rahva ja riigina teostada. See vajadus ei kao kuhugi ka tulevikus.

Täna, mil Eesti liigub sihiteadlikult Euroopa Liidu suunas, tuleb meil mõelda sellele, kuidas tagada Eesti elujõudu. See on võimalik üksnes siis, kui selles liidus jääb valitsema võimaluste võrdsus ja arvestatakse väikeriikide ja rahvaste suurema ohustatusega. Demokraatias nii olulised ühised standardid ei pruugi näiteks toiduainetetööstuses alati anda õiglast tulemust. Mitmed mu kolleegid muretsevad, mis saab kuulsast eesti kilust ja mulgikapsastest, sest need, nagu ka kohupiim, ei sobivat kuidagi keskmise eurooplase lauale. Aga küllap meil tuleb leida mõni kõrvaluks, mille kaudu oma kilu, mulgikapsast ja kohupiima Euroopa lauale pakkuda.

Eesti talupojatarkusel ongi oma lisanüanss. Erinevalt soomlastest ei ole eestlased saanud olla vabatalupojad. Peremeheks olemise kiht on meie kultuuris üsna õhuke. Ikka on keegi meid valitsenud, sajandeid olime koguni pärisorjad. See on õpetanud eestlastele kavalust ja ehk koguni salalikkust. Eesti rahvajuttude kangelased on rehepapp ja Kaval-Ants - nemad oskavad musta valgeks rääkida ja ka kõige keerulisema seisu enda kasuks pöörata. Mõnikord on öeldud, et eestlasi saab usaldada niikaua, kuni nad end ise usaldavad. Selles on oma mõte: me ei saa endale liigseid riske lubada. Peame arvestama kindla peale minekuga. Eestlased, nagu ka soomlased vajavad väljakutseid, mis nende eneseusalduse proovile panevad. Siis suudame mägesid liigutada. Ja kui Eesti looduses ringi vaadata - ega meil neid "mägesid" enam palju järel ei olegi.

On veel üht liiki tarkus, mida meil kutsutakse nelja-tuule-tarkuseks. Eesti geograafiline ja geopoliitiline asend on niisugune, et siin on alati tuuline. See on nõudnud meilt oskust tuule suunda ära tunda. Rahvakeel tunnebki väljendit "tuult nuusutama". Moodsas kõnepruugis tähendab see trendide äratundmist ja ärakasutamist. Oleme jõudnud mobiiltelefonide ja internetiühenduste arvult Soome kõrval maailma esiriikide hulka. Küllap kinnitab ka see, et oleme õiget tuult nuusutanud.

Muidugi on asjal oma varjupool, mida erinevatel aegadel on nimetatud küll moega kaasajooksmiseks, kollaboratsionismiks, mugandumiseks. Eks meidki ole peksnud meie oma vitsad. Ka see on kirjas meie rahvuseeposes. Kalevipoeg pillab kergemeelselt oma mõõga jõkke ja mõõk lõikab tal hiljem jalad alt. See mõjub hoiatavalt tänaseski ohtuderikkas maailmas.

Neid kolme tarkust: pärimuslikku, talupoja- ja neljatuuletarkust ei saa õppida parimateski ülikoolides. Ja igaüks, kes tahab jääda eestlaseks Eestis ja maailmas, peab teadma nende tarkuste algupära. Haridusel on mõtet, kui see on osa kogu rahva elujõust. Usun, et see kehtib mitte ainult Eesti, vaid ka Soome ja iga teise rahva puhul.

Lubagegi mul tõsta klaas meie rahvaste kestmiseks. Sest haridus on kestmise tagatis.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee