| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President emadepäeval 12. mail 2002 Estonia kontserdisaalis12.05.2002
Armsad Eestimaa emad!
Head isad ja lapsed siin saalis ja üle Eestimaa!
Emadepäeva riikliku tähistamise ilusa kombe taastasime juba kaheksakümnendate aastate lõpus. See oli üks, esialgu veel ettevaatlik samm Eesti vabaduse ja iseseisvuse teel. Nagu ka jõulude ja mitme teisegi tähtpäeva elustamine niisugusena, nagu see oli kombeks Eestis enne sõda.
Täna, rohkem kui kümme aastat hiljem, emadepäeval aastal 2002 seisan ma teie ees Eesti riigipeana. Ja ikkagi on emadepäev ka minule endale ennekõike emadepäev, mil ma mõtlen oma emale ja oma kodule, aga ka oma lastele ja lastelastele, oma perele. Tartu kodus on mul üks suur käiakivi, mille oma kunagisest isakodust ära tõin. Vikatit ma selle peal küll enam ei ihu, aga üks tahe pidepunkt minu lapsepõlvest on ta ikkagi. Sest ükskõik, kes me täna oleme - kõik on alanud meie oma kodust, ema hoolest, isa targast juhatusest. See on teinud meist inimesed, just niisugused, nagu me täna oleme.
Head emad, te kõik teate kindlasti lastelaulu, mis ütleb: mäng on väikese inimese töö. Lisan siia juurde: emaks olemine on töö. See töö algab veel enne, kui laps siia ilma ilmudes meile endast valju häälega teatab. Teadlased kinnitavad, et lapseootel ema hea või halb käekäik määrab paljus lapse iseloomu. Ka selle, kuidas ta tulevikus teiste inimestega toime tuleb, kuidas elus hakkama saab. Nõnda on lapsel vaja juba siis, kui teda veel olemaski ei ole, tervet ja rõõmsal meelel ema, kindlat kodu. Laps peab väga varakult tundma, et ta on siia, meile Eestisse oodatud.
Me oleme väga väike rahvas ja lapsed on meile väga oodatud. Arvan siiski, et ootamisest üksi on vähe. Me kinnitame endale, et Eesti on edukas riik. See on tõsi. Eesti majandus edeneb - ka see on tõsi. Meie rahvatulu ühe elaniku kohta on viimase kümne aastaga tõusnud 37 protsenti. Ühesõnaga: oleme palju saavutanud. Aga kas me ei ole unustanud, et Eesti riiki edendades peame mõtlema ennekõike meist järgmistele ja veel järgmistele põlvedele. Nendele lastele, kes koos oma emadega täna siia saali tulid ja kõigile ka veel sündimata Eestimaa lastele. Neil kõigil peab olema kindel kodu, oma pere ja kõht täis. Nad vajavad, rõhutan, lapsepõlve.
Ja ometi on nii, et rahvatulu on küll suurenenud, aga hinnad on tõusnud veelgi kiiremini. Seetõttu on meie peredel üha raskem ots otsaga kokku saada. Üha vähem sünnib Eestisse lapsi, kuigi nad on siia väga oodatud. Üha rohkem on peresid, kes jätavad teise või kolmanda lapse muretsemata. Sest nad ei tea, mis saab edasi, kas neil on jaksu laps hästi ja turvaliselt üles kasvatada. Me kirjutame aastanumbrit 2002, aga raskused, kohati isegi ületamatud raskused saadavad paljude suurperede ja emade igapäevast toimetulekut.
Head sõbrad, need olid murelikud mõtted, mida ma täna siin koos teiega mõtlesin. Aga ma arvan ka, et oleme hakanud endale asja tõsidusest aru andma. Ja seepärast tahan ma kindel olla, et teostub doktor Aino Järvesoo õilis mõte toetada igat last tuhande krooniga kuus. Tahan uskuda, et meie poliitikutel jätkub kainet meelt ja suurt südant. Küllap leidub midagi muud, mille ümber valimisvõitluse tuhinas kembelda. Meie pered peavad saama oma lapsele toetuse, sest nad on meie oma Eestimaa pered ja lapsed. Ei saa ju tõsi olla, et eestlased hoiavad ainult siis ühte, kui tõesti raskeks läheb.
Ka oma takerduva tervishoiureformiga ei saa me oodata, kuni olukord on kriitiline. Me vajame toimivat tervishoiusüsteemi ja korrastatud ravimipoliitikat juba täna. Iga ema ja iga laps peavad saama oma perearsti juurde just siis, kui nad seda vajavad. Ja see ei tohi olla kellegi eraasi või erahuvi. See on meie ühisvastutus. Sest muidu peame endalt tõesti küsima: kellele me seda õieti teeme?
Ohtlikult suur osa Eesti lastest on jäänud ema-isa hooleta. Arvan, et meie äraproovitud talupojamõistus tõrgub uskumast väidet, et see ongi ühiskonna kiire arengu ja avatuse hind. Umbes viis tuhat last ei käi koolis. Ja seda meil Eestis, kus juba 19. sajandi keskel nägi seadus ette, et iga vähemalt 300 elanikuga vald pidi asutama kooli ja seda ka ülal pidama. Paljudel lastel ei olegi kodu, tänavalaste arv kasvab. Nii on meil üha nooremaid narkomaane ja üha nooremaid AIDSi-haigeid. Mõne viimase aastaga on probleem jõudnud ka koolidesse. Niisiis ei ole see kusagil meist eemal aguliservas, mille võiks ehk ära unustada. Probleem puudutab ja ohustab meid kõiki. Ja jälle peame endalt küsima, kellele õieti Eestit ehitame. Kas ei ole midagi väga valesti meie tähtsusjärjekordadega?
Võib ju öelda ja ka öeldakse, et ilma majandusliku eduta poleks sedagi sotsiaalpoliitikat, mis meil on praegu. See on tõsi. Aga ikkagi ei ole majanduslik edu palju väärt, kui ta on saavutatud sotsiaalsete väärtuste arvelt. Sest küsigem taas: kellele?
Armsad emad, head emadepäevalised! Me loodame, et saame nendest muredest jagu. Õigem on öelda, me peame jagu saama. Oleme sitke ja asjalik rahvas. Hea eesti jonn ei ole kuhugi kadunud. Praegu on Eestimaa ilusaim aeg: toomingas õitseb ja kaks sinikaelparti Kadriorus mu töötoa akna taga sätivad pesa teha. Kel on siiluke maad või oma aed, on kartulid-porgandid juba maha teinud. Redis on mõnelgi hoolikal pereemal juba peenralt võtta. Ma arvan, see annab meile jõudu juurde. Me oleme astunud täie tallaga siin maakamaral juba rohkem kui seitse tuhat aastat. Me oleme siin maal juba väga kaua ise kündnud ja külvanud. Ja meil kõigil on kindel kavatsus seda veel kaua edasi teha.
Nende mõtetega ma täna lõpetaksin.
Armsad emad, soovin teile ja meile kõigile palju armastust, palju hoolimist ja ilusat emadepäeva!
|
| |
|
vpk.ee
