| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Academia Gustaviana 370. ja Keiserliku Tartu Ülikooli 200. aastapäeva tähistamisel 3. mail 200203.05.2002
Otsekui valguse allikas
Austatud Tartu Ülikooli rektor,
lugupeetud professorid, üliõpilased, akadeemiline üldsus,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad.
Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske'ella
Nende sõnadega pöördub 1819. aastal vastselt Tartu Ülikooli usuteaduskonda immatrikuleeritud ja sajand hiljem eesti esilaulikuks tunnistatud Kristjan Jaak Peterson oma rahva poole. Valguse allikas, millisena Peterson iseloomustab luuletajat, on sobiv iseloomustama ka ülikooli, mille asutamist ja taasavamist me täna tähistame. See on kummardus vaimule, meie haridusjanusele rahvale ja haridusele kui vältimatule eeldusele eestlaste ja Eesti kestmiseks.
Tartu Ülikooli sünni- ja eluloos peegeldub vastu otsekui veetilgas kogu meie rahva keerukas ajalugu: lakkamatu püüd eneseteadvustamisele, pinnal püsimise tahe, soodsate juhuste ärakasutamine, teadmiste rakendamine eluvõimaluste avardamisel.
16. sajandi lõpukümnendeil, mil vanimatel ülikoolidel Euroopas oli seljataga juba mitmesaja-aastane traditsioon, oli Tartust kujunenud vastureformatsiooni üks keskusi. Ootuspäraselt püüdis Rootsi-Poola sõja võitnud ja Liivimaal protestantismi taaskehtestanud Rootsi Kuningriik kindlustada end neil aladel ka ideoloogiliselt. Ajaloolaste kinnitusel oli uute ülikoolide asutamise üheks tõukejõuks 16.-17. sajandil just protestantismi levitamine katoliikluse vastu. Mida neil aegadel veel täiesti nimetu, aga õige pea siiski oma kujunemist alustanud eesti rahvas sellest võitis, oli see, et reformatsiooni tulemusena tähtsustus koolivõrk, trükisõna, emakeelne kirjaoskus. Tartu Ülikool sündis Rootsi riigi tolleaegse hariduspoliitilise sammuna. Kuid eestlastele paljulubavalt mõjus ülikooli tegeliku käivitaja, Liivimaa kindralkuberneri Johann Skytte tõotus, et ülikooli fakulteetide uksed avatakse kõigile, nii rikastele kui vaestele, nii sakslastele kui mittesakslastele. Ülikooli avamisel 15. oktoobril 1632 peetud kõnes soovis ta, et ülikoolist saaks järeltulevatele põlvedele tarkuse pühamu, oskuste asupaik, vooruse eluase, kunstide kindlus ja igasuguste teadmiste avatud foorum.
Läks siiski veel ligi kaks sajandit, enne kui eestlased võisid Tartu Ülikoolis hakata nägema oma rahva haridustemplit ja Tartus Emajõe Ateenat.
Kui ülikooli asutamine tähistab Euroopa uusaja humanismi võidukäiku, siis taasavamine 1802. aastal võlgneb valgustusideede ulatumisele Venemaale. Peeter Suure reformid olid Venemaa juba üsna tihedalt sidunud Euroopaga. Teadusbuum Saksamaal ja teaduskeskuste ümberpaiknemine maailmas mõjutas vahetult Venemaa haridus- ja teaduspoliitikat. Kuid nagu Eesti ajaloos tihti, mängis ka nüüd kaasa mitmete juhuste kokkusattumine. End valgustatud tsaariks pidav Aleksander I otsustas kohe pärast troonile asumist ülikooli jätkamise Tartus, mis vahepeal oli sattunud suure küsimärgi alla. Rektor Georg Friedrich Parroti osava diplomaatia ja retoorika tulemusel võitis ülikool endale küllaltki laialdase siseautonoomia. Parrotit on aga põhjust tänumeeles meenutada selgi põhjusel, et ta oli Liivimaa talurahva olukorra parandamise ja pärisorjusest vabastamise üks radikaalsemaid eestvõitlejaid. Parrot rõhutas, et üldise progressi saavutamiseks peab olema talupojalgi õigus pääseda hariduse kaudu avalikesse ametitesse, saada kohtunikuks, pastoriks, arstiks, advokaadiks või teadlaseks.
Eesti esimese põlve tippharitlased, kellest Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald valmistasid ette rahvusliku ärkamise, olidki Tartu Ülikoolis õppinud arstid. Rahvusliku ärkamise üks liidreid Jakob Hurt lõpetas aga ülikooli teoloogina.
Eestlaste osa ülikooli ajaloos jäi 19. sajandi esimesel poolel siiski tagasihoidlikuks. Teisiti ei saanudki see olla, sest näiteks veel 1860. aastail õppis korraga Tartu Ülikoolis kümmekond eestlast. 1880. aastate lõpus küündis see arv erinevail hinnanguil kuni 27-ni. Põhjus oli selles, et haridusväljal puudus vertikaalne mõõde. Oli kujunenud küll rahvakoolide võrk, kuid 1871. aastal külakoolmeistrite Jaan Adamsoni ja Hans Wühneri idee eestikeelse keskkooli loomiseks Aleksandrikooli nime all luhtus eestlaste endi sisevastuolude ja alanud ränga venestuslaine tõttu.
Aleksandrikooli üritus on tänaseltki vaateveerult võetuna õpetlik. Kui eestlased omaenda hariduskorralduses üksmeelele ei jõua, kui iga mees kallutab ühist vankrit omakasu suunas, siis satutakse kergelt võõra võimu meelevalda. Nii on see olnud täna näiteks avalik-õiguslike ülikoolide ja erakõrgkoolide küsimuses, üld- ja kutsehariduse proportsioonide määramisel, kõrghariduse finantseerimises, kõrgharidussüsteemi integreerimises Euroopa Liidu haridusruumi, kõrghariduse sisus. Peame tunnistama, et mõneski mõttes seisame sama probleemi ees, millele juba 1870. aastal juhtis tähelepanu Carl Robert Jakobson: eesti noored peavad välismaale tööle minema, sest nad ei leia rakendust omaenda kodumaal. Sama kurtis ka Jakob Hurt, tema järel Jaan Tõnisson, kes nimetas kõrgharitlaste lahkumist Eestist "rahvuslikuks aadrilaskmiseks". Kirjanik Eduard Vilde kutsus üles looma võõrastele konkurentsi pakkuvat "eesti rahvamajandust" ning arendama kogu ühiskonda eestikeskselt.
Austatud kuulajad,
Tartu Ülikooli ja kogu Eesti kõrgharidussüsteemi põhiküsimuseks näibki olevat läbi aegade identiteetide küsimus: kui palju olla rahvusaate kandja ja eesti ühiskonna eluvõime taastootja, kui palju olla Euroopa haridusruumi üheks võrgusilmaks. Ootuspäraselt mõõdetakse Tartu Ülikooli tähendust eeskätt just rahvusliku, st. eestikeelse ja eestimeelse haritlaskonna kujundamise seisukohast, olgu siis tegemist loodus-, ühiskonna- või humanitaarteadustega. Tartu Ülikooli missiooniks on olnud - ja loodetavasti on seda edaspidigi - kasvatada haritlasi, kes oma teadmiste poolest on võistlusvõimelised maailma teadus- ja haridusruumis, kuid kes samal ajal rakendavad oma teadmised ja oskused Eesti jätkusuutlikkuse kindlustamiseks. Tartu Ülikooli ajalugu on näidanud, et tema suurus seisnebki selles, et ta on eeskätt Eesti ülikool. Kui ta peaks selle prioriteedi jätma, siis on ta vaid üks keskmise suurusega ülikool kümnete ja sadade omasuguste seas.
Nagu öeldud, selle mõistmiseni jõuti 19. sajandi lõpukümnendeil, mil Tartuga võistlesid eestlaste hariduspüüdlustes võrdselt veel ka Riia ja Peterburi. Võib-olla sai siin määravaks külakoolmeistrite, Eesti tõelise maasoola rahvuslik orienteeritus. Ei saa ju unustada, et just nemad olid eesti esimese rahvusliku liikumise peamiseks käivitusjõuks. Nende missiooniteadlikkuse tulemusel võis isegi kihelkonnakoolis õppinu tunda end juba haritud inimesena. Nende õhutusel kujunes normiks, et igast taluperest vähemalt ühte last püüti koolitada kõige kõrgema astmeni. Eesti kirjandusklassikute Anton Hansen Tammsaare, Oskar Lutsu ja paljude teiste teostes on seda kõike liigutavalt kujutatud. Mõisteti, et haritlased peavad olema nii eesti kultuuri loojad kui ka tarbijad, kes omakorda harivad rahvast eesti kultuuri vaimus.
Kõrgharitlaste kiirele kasvule vaatamata 19.- 20. sajandi vahetusel oli professionaalkultuuri ja ülikooliteaduse tippe siiski vähe. 1851-1875 oli eestlastest õppejõude Tartu Ülikoolis vaid viis, 1901-1917 aga juba 22. Mainitagu nende hulgas meditsiiniprofessoreid Aleksander Paldrocki ja Heinrich Koppelit, usuõpetuse professorit Johan Kõppi, eesti keele lektoreid Karl August Hermanni ja Jaan Jõgeveri, keemiaprofessorit Gustav Tammanni. Seevastu Venemaa teistes ülikoolides ja teadusasutustes töötas suhteliselt palju Eesti professoreid (näiteks Friedrich Martens, Johan Vilip, Gerhard Johannes Rägo, Ludvig Puusepp, Aleksander Rammul, Bernhard Schmidt). Eesti intellektuaalid tunnistasid toona ka ise oma võõrdumist Tartu ülikoolist. Nii kirjutas Johan Kõpp 1902. aastal, et Tartu Ülikoolil pole olnud seda tähtsust eesti rahvale, mida oli Helsingi ülikool soomlastele. "Meie ülikool", kirjutab Kõpp, "on peaaegu nagu võeras asunud Eesti rahva keskel". See tsitaat meenutagu meile veel kord seda, kui keeruline ja raske on olnud Tartu Ülikooli tee Eesti ülikooliks.
Murrang sel teel tuli koos esimese vene revolutsiooniga ja seostus eesti professuuri asutamisega Tartu Ülikooli juurde. Idee ise, nagu paljud teisedki rahvuslikud ideed, pärineb juba ärkamisajast. 1878. aastal väljendati soovi selle professuuri raames uurida ja õpetada lähemalt soome-ugri ja eesti keelt. 1890. aastatel tõusis eesti professuuri asutamine päevakorda praktilises usuteaduses. Kuid alles 1916. aastal anti seadusega ülikoolile juurde kaks ordinaarse professori kohta, millest ühele määrati Johan Kõpp usuteaduse õpetamiseks eesti keeles.
Eesti professori ideest kasvas lõpuks välja Eesti ülikooli mõte, millest kui ideaalist kõneles Gustav Suits juba aprillis 1917 ja mis teostus koos Eesti Vabariigi loomisega. Eesti haritlaste asend ja saatus kujunes keskseks nooreestlaste esinemistes 1914.-1915. aastal. Nooreestlased pidasidki end tõeliseks haritlaskonna eliidiks. Noor-Eesti rühmitusest oli 95 protsenti akadeemilise taustaga. Nooreestlased olid eesti haritlaskonna see osa, kes sai veel oma ülikoolihariduse keiserlikus Tartu Ülikoolis. 1919. aastal taasavati Tartu Ülikool Eesti ülikoolina ja sealtpeale hakkas ta otseselt teenima Eesti enda ühiskonna huve.
Tartu Ülikooli üks tähetunde jõudis kätte 1920.-30. aastatel, mil plahvatuslikult arendati erinevaid teadusharusid. Ülikoolist sai nii Eesti tehnikateaduste häll, mis viis Tallinna Tehnikaülikooli asutamiseni, kui ka põllumajandusteaduste ja -õppe häll, mida omakorda kroonis Eesti Põllumajanduse Akadeemia, nüüdse Põllumajandusülikooli asutamine. Võib julgelt öelda, et 1920.-30. aastatel pandi alus kogu Eesti hilisemale vaimsele selgroole, mida ei suutnud murda poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon. Osa Eesti haritlaseliidist jätkas paguluses, teine osa püüdis võimu ettekirjutusega kohanedes ometi leida oma teadusalast eneseteostust.
Mis kõige tähtsam - Tartu Ülikool säilitas põhiosas oma eestikeelsuse ja varjatult ka eestimeelsuse. Me võisime seda vahetult kogeda neis demokraatlikes ettevõtmistes, mida Tartu üliõpilaskond püüdis teostada 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate vahetusel. Kogu Eesti tajus Tartu Ülikooli lausa sakraalset tähendust, kui tulekahju oli laastanud siinse aula 1965. aasta detsembris. Seda võeti otsekui Eesti südame rabandust. Veelgi tunnen selga läbivat värinaid, meenutades kümneid ja sadu pisarais inimesi suitsevate ja söestunud aulavaremete ees. Nagu 29 aastat hiljem ühendas eestlasi "Estonia" laeva katastroof, nii tunti ka tookord jäägitut ühtekuuluvustunnet ülikooliga.
Daamid ja härrad,
tänases uues Eestis on Tartu Ülikool endiselt Eesti haridusmaastiku lipulaev. Ta on endiselt Eesti vaimne süda ja Eesti mõte. Ta on lahutamatu linnast, mida kutsutakse Emajõe Ateenaks. Kusagil mujal Eestimaal pole ruumiliselt nii kontsentreeritult professoreid ja üliõpilasi. Siin on kõik eeldused Eesti sünergiaks. Ülikooli saavutused kosmoseuurimisest geenitehnoloogiani, arstiteadusest keelteõppeni, psühholoogiast, semiootikast rahvapärimuse uurimise ning õppeni kõnelevad iseenda eest.
Siinkohal kasutangi võimalust, et tänada ülikooli õppejõude ja teadureid selle määratu panuse eest, mida te olete andnud eesti haridus- ja teaduselu püsimiseks maailmatasemel. Mitte vähem tähtis selles pole ka ülikooli nõukogu, kuratooriumi ja rektorite roll. Neile keskendub eeskätt vastutus ülikooli säilitamisel ühtse toimiva süsteemina. Seepärast olgu eraldi tänatud eksrektorid Jüri Kärner, Peeter Tulviste ja praegune rektor Jaak Aaviksoo. Akadeemik Aaviksoo juhtimisel on Tartu Ülikool laiendanud oma mõju Eesti kõrgharidusväljal. See on olnud ootuspärane, sest akadeemik Aaviksoo puhul on meil tegemist ühtaegu nii tunnustatud füüsiku kui ka hinnatud haridusteoreetikuga.
Ülikooli väärikas ajalugu ja eeskujuks olemine kohustavad jätkuvalt otsima uusi arenguteid. Tartu Ülikool on haridusjanulisele eestlasele vaid üks võimalik valik paljude hulgast. Turumajandus on toonud endaga ka haridusturu mõiste, pakkumise ja nõudmise mehhanismi. Ülikool peab nüüd kohanema olukorraga, kus haridust ei võeta enam rahvusliku või pragmaatilise eesmärgina, vaid vahendina, koguni ühe vaheastmena kogu elu ja tööalast karjääri saatvas õppimises. See toob taas esile identiteediküsimuse: kellena tuntakse end Eesti vaimses ruumis, haridussüsteemis, kuidas suhestutakse teiste, sageli võistlevate ülikoolidega, milline on Tartu Ülikooli panus Eesti rahvuslikku eneseteadvusse, ühiskondlikku mõttesse ja maailmateadusesse, millised on hariduse ja teadustöö prioriteedid.
Need küsimused pole ainult Tartu Ülikooli küsimused iseendale. Need on ühtlasi küsimused kogu Eestile. Sest selge on, et 1632. aastal Tartusse asutatud ülikool tähendas Eesti lülitamist kogu Euroopa akadeemilisse kultuuriruumi. Tartu Ülikool on olnud Eesti kui kultuurrahva üheks märgiks. Ülikooli saatusest sõltub lõpuks ka eestlaste kui kultuurrahva saatus. Peame hoolt kandma selle eest, et Kristjan Jaak Petersoni ülistatud "valguse allikas" ei kustuks iialgi.
Vivat Academia!
|
| |
|
vpk.ee
