In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President Nobeli Instituudis 10. aprillil 2002 Oslos
10.04.2002


Regionaalne koostöö kui garantii demokraatiale ja stabiilsusele Euroopas


Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!
Austatud kuulajad!

Tahaksin alustuseks tänada Norra Atlandi Komiteed võimaluse eest vahetada teiega mõtteid meie rahvaste ja riikide koostöö võimalikest arenguteedest uuenevas maailmas. Heameel on teha seda just siin, auväärse ajaloo ja missiooniga Nobeli Instituudis, kus sajandi vältel on aidatud kaasa rahu kindlustamisele. See tegevus on aidanud väärtustada rahu kui ühiskonna arengu ja kestmise esmast tingimust ja püsiväärtust.

Vaieldamatult on püsiväärtusteks ka rahvaste võõrandamatu õigus ise valida oma arengutee ja õigus demokraatlikule ühiskonnakorraldusele. Samuti on seda rahvaste ja riikide koostöö ühiskondliku julgeoleku ja stabiilse arengu kindlustamisel.

Ajalukku läinud sajand oli vastuoluline. Seda on nimetatud rahvastele saatuslikuks - vägivalla ja kurjuse, kaotuste ja hävingute sajandiks. Ent lõppenud sajand oli rahvaste jaoks ka lootuste tekkimise, tõe leidmise ja demokraatia võidukäigu ajastu.

Eestil on selle ajalooks saanud sajandiga eriline ja mitmetähenduslik suhe. Eesti rahvas suutis kahe suure sõja vahel kehtestada omariikluse sel Läänemere-äärsel asualal, millega meid seovad aastatuhanded. Seejärel kaotasime omariikluse võõrvõimu vägivaldse jõu survel viiekümneks aastaks ja suutsime selle sajandi viimasel kümnendil uuesti taastada.

Et võimalikult õigesti mõista olevikku ja võimalikult realistlikult loota tulevikule, tuleb tunda minevikku. See on arengu paradoks. Niisiis lubage mul Euroopa demokraatia ja tuleviku stabiilsuse garantiisid käsitleda eesti rahva ajaloolise kogemuse kaudu.

Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik - nii kõlas Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal kehtinud põhiseaduse esimene paragrahv. Ainult kaksteist aastat on möödunud ajast, mil tollane Eesti Ülemnõukogu, olles ise veel Nõukogude impeeriumi kütkes, selle sätte taaskehtestas.

Niisugusele otsusele puudus tollal nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline garantii. Arvestada võis üksnes perestroikaks nimetatud uue nõukogude "sulaga". Et luua iseseisvusele sisemisi garantiisid, tuli leida erinevaid poliitilisi taotlusi arvestavaid lahendusi. Samuti tuli ette näha ja ületada võimalike sisepingete teket. Ühtaegu oli tarvis rajada viiekümne aastaga hävinud poliitiline, majanduslik ja õiguslik baas iseolemiseks ja otsustamiseks. See baas pidi ka võimaldama Eestil uuesti integreeruda majandusliku, kultuuri- ja kaitsealase koostöö võrgustikuga demokraatlikus Euroopas.

Ent toonasel otsusel - taastada iseseisvus - polnud ka rahvusvahelist garantiid, kuigi viiskümmend aastat oli väldanud demokraatlike riikide surve mitte tunnustada Balti riikide okupeerimist ja nende vägivaldset liitmist Nõukogude Liidu koosseisu.

Iseseisvuse taastamise rahvusvaheline garantii seisnes koostöö taastamises demokraatlike riikide ja organisatsioonidega. Esmalt tahaksin siin esile tuua regionaalse koostöö taastamist Balti riikide vahel. See vormistus Balti Riikide Nõukogu egiidi all eesmärgiga luua mõjukas ühendus ja suhe demokraatliku maailmaga. Õnneks kujunes juba tollane regionaalne koostöö topelttõhusaks, sest Läänemere teiselt kaldalt said Balti riigid tõhusat toetust Põhjamaade Nõukogult.

Kas totalitaarse Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ning demokraatia ja iseseisvuse taastamine nii annekteeritud maades kui ka satelliitidena seotud Ida- Euroopa riikides oli saatusliku sajandi kingitus? Või oli see üksikute isikute teene või hoopis paljude asjaolude juhuslik kokkusattumine? Kindel on see, et nende sündmuste toimumise aega ei suutnud ette ennustada ei pealiskaudsed optimistid ega tõsiteaduslikud uurimisasutused.

Ilmselt on õigus neil, kes soovitavad ajalugu uurida siis, kui möödanikule saab vaadata juba pikemalt distantsilt. Sellest perioodist võib aga esile tuua demokraatia algutõdede õppetunde. Mida siis õpetab meile möödunud sajandit tugevasti mõjutanud ja viis aastakümmet kestnud karm õppetund?

Esiteks seda, et iga totalitaarse süsteemi sisemine arenguressurss ammendub varem või hiljem. Vägivald ja vale ei saa igavesti olla ühiskonna jõu allikad. Pikka aega kinnisena hoitud ruumi konstruktsioonid muudab aeg hapraks, nii et tugevam tõuge võib muuta kullatud hiilguse ja maalitud vägevuse ajalootolmuks. Seega tuleb jõu juurde ammutamiseks suletud süsteemi kas või hetkekski avada.

Eestis 1988. aastal vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon oli esimeseks jõuliseks tõukeks Nõukogude impeeriumi konstruktsioonidele. Sellele järgnes rahva tahtele toetuv ja iga sammu kaupa hoolikalt läbi mõeldud tegevus. Kaalutletult ja seetõttu veretult jõudis Eesti oma iseseisvuse täieliku taastamiseni 1991. aastal.
Teiseks demokraatia õppetunniks oli tõdemus, et iseseisvuse ja demokraatliku riigi suudab taastada rahvas, kes on säilitanud oma rahvuskuuluvuse ja identiteedi. Läbi selle suudab see rahvas ka mõista ja taasluua demokraatlikke väärtusi. Eesti rahvas kandis anneksiooni, sõja ja repressioonide tõttu ränki kaotusi, kuid ta säilitas oma keele ja kultuuri. Ajaloolisele pärandile tuginedes taastas meie rahvas ka demokraatliku ühiskonnakorralduse.

Ma nimetaksin veel ka demokraatia kolmanda õppetunni. Selleks tuleb lugeda vastastikku toetav ja üksteist arvestav koostöö nende riikide ja rahvastega, kes austavad samu väärtusi ning on kindlad nende kaitsmisel.

See õppetund on ka Eesti edasise arengu jaoks olulise tähendusega. Globaliseeruvas maailmas teeme täna regionaalset koostööd väga erinevates ringides. Meil on kolme Balti riigi koostöö, on Põhja ja Balti kaheksa riigi koostöö, on Läänemeremaade koostöö, on Euroopa Liit ja Euroopa Majanduspiirkond, on NATO. Just need kaks viimast koostöö vormi ? Euroopa Liit ja NATO on saanud erinevatel põhjustel meie välispoliitikas keskse koha. Need kaks paralleelset ja teineteist täiendavat protsessi on meie jaoks olulised uute võimaluste loomise seisukohast. Me vajame turvalisust ja integratsiooni Euroopaga, et jõuda järele meist kaugele ette jõudnud riikidele, saavutada kõrge elatustase, kindlustada säästlik areng.

Siinjuures on mul heameel rääkida meie stabiilsetest suhetest Norraga.

Alustada tuleks kinnitusest, et Eesti ja Norra paiknevad tänasel päeval üsna rahulikus ja koostööaltis Euroopa nurgas. Õnneks võime rääkida ohtude ja kriiside ennetamisest ja mitte kriisidest või konfliktidest endist.

Kui otsida selgitust meie taotluste ühtsusele ja stabiilsetele suhetele, võib selle leida Põhjala rahvaste sarnasest elulaadist, kultuurist ja säästlikust ellusuhtumisest. Meie elukoht ja -hoiak sunnib kaugemale ette vaatama, sest karm loodus ei loovuta oma ande meile kergel käel. Pigem õpetab see end viimse piirini mobiliseerima ja sageli ka võitlusse astuma. Selline mõtteviis on meie rahvastele kuuluv ühisosa ja õnneks ka meie edasise koostöö kindel alus. Olgu kinnituseks kas või vastastikune huvi keele, kirjanduse, muusika ja kunsti vastu ning hoogsalt arenevad suhted nii tippkultuuri viljelejate kui ka harrastajate vahel.

Head kaasamõtlejad!

Demokraatia ei ole saatuse kingitus rahvastele. Seda tõdeme iga päev ja igal sammul, kui saame teateid maailmas toimuvast vägivallast ja selle ohvritest. Kindlasti vajab demokraatia areng garantiisid. Üheks niisuguseks garantiiks on järjest laienev ja mitmekesistuv koostöö riikide ja rahvaste vahel.

Tuleviku Euroopat võibki käsitleda regionaalsete huvide integratsiooni aspektist. Siin kasutataks erinevaid regionaalse partnerluse ja koostöö vorme, kindlustamaks demokraatlike väärtuste kaitset ning stabiilsust rahvaste ja riikide arengus. Siin arvestatakse nii kõikide riikide huve kui ka regionaalseid erinevusi.

Koostöö eeldab riikide majanduslikku stabiilsust ja arenguvõimet. 1990-ndate aastate radikaalsed reformid lõid soodsa keskkonna turumajanduse arenguks ja välisinvesteeringuteks. Eesti majandus, mille kasvutempo ületab juba pikemat aega 5% aastas, on olnud siirderiikide seas üks edukamaid. Täna tõdeme, et tänu stabiilsele majanduskeskkonnale on välisinvesteeringute maht oluliselt suurenenud, ja seda ka finants- ning kindlustussektoris. See peaks vähendama ka nende kahtlusi, kes suhtuvad Eesti iseseisvusesse kui millessegi ebapüsivasse.

Ent kiiretel muutustel majanduses on olnud ka omad varjuküljed. Nende seast tõusevad esile Eesti regionaalse arengu tasakaalustamatus ja paljude inimeste aeglane kohanemine ulatuslike muutustega, mis avaldub kas või tööpuuduses ja ühiskonna tugevas sotsiaalses kihistumises. Nüüd, mil me oleme koos teiste kandidaatriikidega jõudnud Euroopa Liidu liitumiskõnelustel otsustavasse faasi, oleme seadnud ülesandeks saavutada Eesti edasises arengus suurem tasakaal. Samuti loodame leida jõulisest sotsiaalpoliitikast lahendusi ühiskonna valupunktidele.

Me võime tõdeda, et Eesti on oma arengus jõudnud üleminekuperioodi lõppu. Ent edasise edu saavutamine eeldab ka riigipiire ületava koostöö avardamist. Seda nii riikidega, mis kuuluvad Euroopa Liitu kui ka jäävad ühendusest väljapoole. Niisuguse koostöö aluseks oleksid regionaalsed huvid.

Eesti ja Norra suhetes tooksin esile vastastikuse kaubavahetuse suurenemise ja Norra investeeringute kasvu Eesti majandusse. Täna on Eestis ligi 130 Norra kapitali baasil töötavat ettevõtet. Majandusliku koostöö laienemine toob lähiaastatel sellele kindlasti märkimisväärset lisa kogu Balti regioonis. Öeldut kinnitab Statoili saamine Balti riikide turu võimsamaks kütusefirmaks. Samas on heameel tõdeda, et ka Eesti ettevõtjate vastu tuntakse Norras huvi. Usutavasti võidavad Eesti kaubad ja teenused Norra turul poolehoidu. Tõstaksin esile ka ühist tegutsemist infotehnoloogia alal, niisamuti koostööd võitluses kuritegevuse ja terrorismiga.

Möödunud kuul oli mul võimalus külastada Poola Vabariiki ja arutleda koostöö võimaluste laienemise üle Läänemere piirkonna lõunapoolsel teljel. Siin, Norras toimunud kohtumiste käigus võime tõdeda uusi perspektiive Läänemere regiooni koostöös ka telje põhjapoolsemast küljest vaadates. Siitsamast lähtuvad ka uued võimalused Eesti ja Norra sidemete laienemiseks ning ka Venemaa kaasamiseks võrdõiguslikku ja kõikidele osapooltele kasulikku koostöösse.

Meie koostöö tuleviku Euroopas peab tuginema hästikorrastatud uurimuslikule alusele. Seetõttu tahaksingi täna esile tuua neid koostöö tahke, mida on asunud arendama meie teadlased ja uurimisasutused ning mille koordineerimisega tegelevad erinevad institutsioonid. Pean silmas eeskätt tulevikku kuuluvat koostööd elektrisüsteemide ja gaasivõrgu ühendamiseks. Pean eriliselt tähtsaks neid koostöö valdkondi, mis hõlmavad ühistegevust merekeskkonna kaitsel, kliimamuutuste uurimisel, piiriülese õhusaaste ja tuumaohutuse küsimustes, radioaktiivsete jäätmete hoiustamisel ning teistes säästva arengu valdkondades, et kindlustada elamisväärne keskkond ka tulevastele põlvedele.

Mida mitmekülgsem on koostöö, seda stabiilsem on ühiskond. Loovad ju erinevad koostöövormid oma koostoimes ühiskonda kaitsva turvavõrgustiku. Edasine areng eeldab selle võrgustiku täiendamist ja tihendamist. Piirkondade demokraatlike institutsioonide areng, ennekõike aga kohalikud omavalitsused väärivad siinjuures eraldi nimetamist.

Kohalikule omavalitsusele kuulub keskne koht nii stabiilse demokraatia kindlustamisel kui ka ühiskonnaelu demokraatlikul korraldamisel. Eesti kohalik omavalitsus, mis oli läbinud pika arengutee, pidi tunnistama oma järjepidevuse katkemist viieks aastakümneks. Taasiseseisvumise käigus tuli kasvatada suretatud demokraatia traditsioonidele uued võrsed.

On heameel tõdeda, et Eesti ja Norra kohalike omavalitsuste vahel on viimastel aastatel kujunenud mitmekülgsed sidemed. Selle koostöö jätkusuutlikkus sisaldub Eesti ja Norra omavalitsusliitude kavatsustes asuda ühiselt uurima ja arendama Eesti omavalitsuslikku halduskorraldust nii, et see vastaks väikeriigi erisustele ning hõlmaks Euroopa riikide omavalitsuste kriitiliselt hinnatud kogemused.

Euroopa arengu stabiilsusele annab garantii julgeolekualane koostöö. Eesti on selgelt väljendanud oma soovi saada NATO liikmeks. Oleme rõhutanud, et meie eesmärk liitumisel NATO-ga pole taotlus asuda tarbima julgeolekut, vaid pakkuda omapoolset võrdset partnerlust rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ning demokraatia kaitsmisel.

Me ei saa panustada suurearvulistele üksustele, kuid saame pakkuda samavõrra tähtsaid spetsialiseeritud väikesi üksusi NATO ülesannete raames. Selle kinnituseks on hiljutine Riigikogu otsus saata 15-meheline Eesti üksus Kõrgõzstani osalema operatsioonis "Kestev Vabadus" Taani üksuse koosseisus. Eesti panus absoluutarvudes on küll väike, kuid meie partnerid on positiivselt esile tõstnud kaitsekulutuste suurust ühe elaniku kohta.

Et Eesti on teinud järjekindlat tööd valitud suunal, näitab ka meie rahva suurenev toetus NATO-ga liitumisel. Märkimata ei saa jätta meie parlamendis esindatud poliitiliste jõudude üksmeelt riigi julgeolekupoliitika aluste heakskiitmisel 2001. aastal. Tõhus on olnud ka tegevus seadusandliku baasi tugevdamisel ja kaitsekulutuste osakaalu tõstmisel riigieelarves, nii et käesoleval aastal moodustab see juba 2% sisemajanduse kogutoodangust.

Tulemuslik on ka Balti riikide kaitsealane koostöö. Arendatavad ühised kaitseprojektid aitavad kasutada ratsionaalselt meie nappe ressursse. Eesti toetab kolme Balti riigi üheaegset liitumist NATO-ga kui sõjaliselt ja poliitiliselt loogilist sammu.

Niisiis saame rääkida Eestist kui riigist, kes tahab kaitseküsimustes olla usaldusväärne partner, vaatamata oma väiksusele ja majanduse arengutasemele.

Eraldi tahaksin avaldada tunnustust ja tänu Norrale selle toetuse ja abi eest, mida ta on osutanud meile liitumiseks NATO-ga. Aastatega tehtu on märkimisväärne: 1995. aastal sõlmitud kaitsealase koostöö raamlepe on arenenud alates 2000. aastast sõlmitava iga-aastase sõjalise koostöö ürituste plaanini. Selle plaani alusel on Eesti saanud mitmekülgset abi oma kaitsejõudude ülesehitamiseks ja vastavusse viimiseks NATO standarditega.

Tervikuna on viimane aasta NATO integratsiooni vallas arenenud tõusujoones, millega oleme loonud head võimalused saada kutse liitumiseks NATO-ga Praha sügisesel tippkohtumisel. Balti riikide liitumine loob uue julgeolekusituatsiooni Läänemere regioonis ning lisab turvalisust ja stabiilsust kogu Euroopale.

Sellelt lähtekohalt vaatleme ka oma suhete arengut Venemaaga. Üksikutel juhtudel on neid suhteid varjutanud küll minevikupärand, kuid samas on areng viinud heanaaberlikkuse, vastastikku kasuliku ja teineteise huvisid arvestava koostöö suunas. Ühine tegutsemine Läänemere regioonis mõlema riigi eluliste huvide arendamisel peaks andma sellele koostööle uue sisu ja mõõtme.

Austatud kuulajad!

Eesti ja Norra on oma suhete ajaloo ja arenguga viimasel aastakümnel loonud kindla aluse, et kanda koos teiste riikidega vastutust demokraatia arendamisel ja stabiilsusele kindlustamisel Euroopas. Käimasoleva visiidi käigus toimunud vahetud ja siirad kohtumised ning siin ilmnenud teineteisemõistmine on selle jätkuvaks kinnituseks.

Aitäh teile!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee