| |
 | Kõned | | |
Vabariigi Presidendi tervitus Tervisefoorumist osavõtjatele04.04.2002
Austatud Tervisefoorumist osavõtjad, lugupeetud külalised!
Möödunud aastal tähistasime oma riigi 10. taasiseseisvuse aastapäeva.
Rahvas võib küll olla oma riigita, kuid riiki ei saa olla ilma rahvata. Riigi ja rahva käekäik on seega kõige vahetumalt seotud ja üks tuleneb teisest.
Eesti rahvas on väga vana nii oma ajaloo kui vanuselise struktuuri poolest. Noorte osa rahvastiku üldarvust on väike ja kahaneb pidevalt. Sotsiaalminister Siiri Oviir on tõdenud, et meie rahvas liigub alates 1995. aastast lausa väljasuremise suunas. Ja see pole üksnes ministri tõdemus, vaid sellele on osutanud juba pikemat aega demograafid ja rahva tervise uurijad.
Kiiresti vananeva rahva puhul tõusevadki eriti selgelt esile tervishoiuprobleemid. Eluiga tervena on Eesti elanikel üks Euroopa madalamaid. See on kindlasti omane pea kõigile üleminekuühiskondadele. Inimeste stress lääne elustandardi saavutamisel ja selle säilitamisel, mille nimel ollakse valmis tegema arutul hulgal ületunde või töötama mitmel kohal, maksab kätte tervisekaotusega.
Samal ajal on ka selge, et suurenevad käärid meditsiiniteenuse kättesaadavuse ja vajaduse vahel. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa piirkonna büroo programmilises dokumendis "Tervis 21" on tervishoiu poliitika ühe sihina püstitatud eesmärk vähendada aastaks 2020 tervise-erinevusi vähemalt ¼ võrra. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga muutuvad ülesanded elanikkonna elutaseme ja tervisliku seisundi parandamiseks lausa kohustuslikuks, sest need on Euroopa Liidu üheks programmiliseks eesmärgiks. Kahjuks ei uurita tänases Eestis süstemaatiliselt eestlaste elukvaliteeti ja seetõttu ka vastavad võrdlused rahvusvaheliste uuringutega saavad olla üksnes kaudsed ega pruugi peegeldada Eesti tegelikku seisu. Välja on töötamata Eesti oma elukvaliteedi uurimise kriteeriumid, mis lisaks objektiivsetele faktoritele hõlmab subjektiivseidki.
Eesti riigis puudub täna riiklik rahvastikupoliitika, mis esmajoones tegeleks eesti demograafiliste probleemide sõnastamise ja lahendamisega. Tervisefoorumil arutusele tulev "Rahvastiku tervisepoliitika aastani 2010" on esimene kauaoodatud dokumentidest, mis peab püstitama programmilisi eesmärke kujunenud keerulise olukorra ületamiseks. Jätkuvalt on aga vaja veel Eesti tervishoiupoliitikat, mis muuhulgas fikseeriks ka riikliku tervishoiuökonoomika põhimõtted. Terviseteenus on viimastel aastatel oluliselt kiiremini kallinenud, kui on suurenenud meie elanikkonna sissetulekud. Kui demograafilised protsessid liiguvad samas suunas ja maksumaksjate hulk elanikkonnast protsentuaalselt väheneb, siis seisame juba lähitulevikus fakti ees, et solidaarsuspõhimõttel tegutsev Eesti haigekassa hakkab tulevikus ümber jagama pigem meie vaesust kui rikkust. Juba nüüd on muutunud igapäevaseks, et inimesed ootavad eriarsti juurde pääsu nädalaid, aga paljudel juhtudel ka kuid. Tasuline arstiabi ei suuda pakkuda sellele olukorrale leevendust, sest sagedamini ravi vajavate inimeste sissetulekute madal tase ei võimalda pöörduda neil era-arsti poole.
Siit tõusebki küsimus Eesti riigi prioriteetidest. Eestit on õigusega peetud edukaks reformiriigiks. Meie makromajanduslikud näitajad on kasvanud üle ootuste kiiresti. Selliste väliste näitajate poolest nagu kodude sisustus, internetiseeritus, mobiiltelefonide omamine, autostumine, kannatab Eesti võrdlust juba mistahes arenenud riigiga. Ent sotsiaalkindlustuse ja -teenuste osas jääme arenenud riikidest aga kaugele maha.
Tekib küsimus, kas oleme ikka oma riigi ja rahva esimesed tõsised säästud paigutanud otstarbekalt. Majanduslike investeeringute kõrval on vaja samasuguse au sisse tõsta ka investeeringud Eesti inimestesse. Ja need ei tähenda ainuüksi haridustaseme tõstmist, vaid samamoodi ka rahva tervishoiu kindlustamist.
Käesoleva aasta alguses kiitis Vabariigi Valitsus heaks "HIV/AIDSi ennetamise riikliku programmi aastateks 2002-2006". Sellele lisaks vajame kindlasti ka selgelt sõnastatud programme alkoholismi ja narkomaania oluliseks vähendamiseks.
HIV/AIDSi epideemia on Eestis narkopõhine. Selleks, et tulemuslikult võidelda HIVi levikuga, tuleb otsustavalt hakata võitlema alkoholismi ja uimastite laustarvitamisega. Meie noor riik ei saa kaasa minna hedonistlike meeleoludega, sest süsteemid mis võimaldaksid heaolu nautida on veel nõrgad või puuduvad sootuks. Me peame kõigepealt garanteerima oma riigi ja rahva jätkusuutlikkuse, tagama igale selle rahva liikmele võimaluse tulla iseendaga toime, alles siis võime rahulikumalt hingata.
Eesti riiki ja ühiskonda vaevavad tõsised sotsiaalsed probleemid, nagu madal sündivus, töötus, ääremaastumine, tõrjutus, sügav disproportsioon kutsehariduse ja ühiskonna vajaduste vahel, sooline ebavõrdsus töö tasustamisel. Meie ülesanne ongi sõnastada need probleemid endale ausalt ja asuda neid siis ka ühiselt lahendama. Siinsel foorumil arutlusele tulev dokument "Rahvastiku tervisepoliitika aastani 2010" ongi kutsutud järgima seda ülesannet.
See peaks viima meid ka lõppkokkuvõttes lähemale uue võimaliku ühiskondliku leppe sõlmimisele.
Soovin Teile ja meile kõigile järjekindlust ja teotahet oma eesmärkide sihikindlaks lahendamiseks.
Arnold Rüütel
Kadriorus 4. aprillil 2002
|
| |
|
vpk.ee
