| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Põllumajandusülikoolis Tartus, 7. märtsil 200207.03.2002
Austatud rektor,
lugupeetud professuur,
üliõpilased,
daamid ja härrad!
Tänase auditooriumi poole pöördudes ei saa ma kuidagi mööda minna mõttest, mida olen oma varasemateski esinemistes väljendanud. See on mõte vajadusest kindlustada Eesti jätkusuutlik areng põlvkondade järjepidevuse ja elukvaliteedi tõstmise kaudu. Sotsiaalpoliitilised otsused meie riigis peavad olema kantud just nõudest tagada igaühele võimalus tunda end väärikalt. East, päritolust ja elukutsest sõltumata peaksid kõik meie riigi elanikud tundma end vajalikuna.
Olemistingimuste kindlustamine eesti rahvale ja Eesti riigile on ja jääb meie tähtsaimaks prioriteediks. Sama kindlalt võime väita, et seda taotlust on võimalik realiseerida vaid siis, kui Eesti ühiskond on tugev ning suudab paindlikult reageerida globaliseeruva maailma arengutele.
Küsigem siis, missugune ühiskond on tugev ja samas ka paindlik? Kindlasti on selleks suured eeldused haritud, tolerantsel, oma tulevikule rahulikult vastu vaataval rahval, kes elab oma põlisel asualal ja oma riigis. Eesti riik saab püsida vaid eestlastel. Tänaseid realiteete ja suundumusi silmas pidades peame selles kontekstis paraku rääkima ka demograafilisest madalseisust ning sündivuse toetamise programmidest. Eksistentsiaalne hirm ja oht omaenda ajaloolisel asualal hääbuda ei tagaks eelräägitud tugevust meie ühiskonnale.
Kui räägime järelkasvust, ei saa jätta rääkimata haridusest. Sellest algab ja sõltub tänases maailmas peaaegu kõik - elamine, töö ja teenistus; nii olevik kui tulevik. Tohutu arengutempoga kihutavas globaalühiskonnas on edukad vaid need inimesed, rahvad ja riigid, kes suudavad kindlustada kasvavale põlvkonnale väga hea kaasaegse hariduse. Ja sugugi mitte ainult lastele. Et olla edukas ja minna eluga kaasa, tuleb tagada vajalik täiendõpe ka keskmisele ja vanemale põlvkonnale.
Head kaasamõtlejad!
Lubage mul korrata veel ühte juba varemgi väljendatud mõtet. See pärineb meie rahvusliku ärkamise ajast Jakob Hurdalt, kes on öelnud, et kui meile ei ole antud võimalust saada suureks rahvaks jõult ja arvult, siis saagem selleks vaimult. Seeläbi oleme taaskord alla kriipsutanud hariduse tähendust väikeriigis, kus suurimaks kapitaliks ei ole loodud või looduslikud varad, vaid inimene.
Kahjuks ei ole me mitte alati ja mitte kõikjal osanud seda kõige väärtuslikumat kapitali säästa. Osalt on see objektiivne paratamatus, kuid osalt ka lubamatu hoolimatus. Paratamatult on tulnud midagi maksta võimaluse eest elada iseseisvas riigis. See hind kajastub osaliselt meie rahva tervislikus seisundis, kindlustundes ja sündivuses. Kuid miski ei saa vabandada tähelepaneliku hoolitsuse puudumist inimeste suhtes.
Niisamuti oleme sunnitud tunnistama ka lõivumaksmist hariduses. Eestis napib häid õpetajaid ja õppejõudude keskmine iga on pensioniea piirimail. See näib aga paratamatusena olukorras, kus õpetaja töö on ühiskonnas mitu korda madalamalt väärtustatud kui pankuri, poliitiku või müügimehe oma. Tulemuseks on tasakaalust väljas kool, nagu ka ülejäänud Eesti. Mererahvana võime sel puhul öelda - tegemist on kreeniga. Kool on kreenis õrnema soo poole. Mehi on koolis vähe, väljalangejad on ennekõike poisid, ka õppeprogrammid ja õppekorraldus on sageli naistekesksed. Meessoo anne ja vaimne potentsiaal jääb suuresti rakendamata.
Nagu kinnitavad haridusministeeriumi andmed, katkestas õpingud põhikoolis 1993/94. õppeaastal alla 800 lapse. Kuid möödunud kooliaastal oli niisuguseid lapsi juba tuhande ringis. Kolmveerand neist lastest olid poisid. Me ei tea, mis neist lastest sai, kui paljud neist hiljem õpinguid jätkasid ja põhihariduse siiski omandasid. Samas on teada, et ligikaudu 5000 kooliealist last Eestis on haridustee lõplikult katki jätnud. Ühiskonnale tähendab see korvamatut kaotust nende inimeste piiratud arenguvõimaluste näol, aga samuti loomata jäävaid väärtusi.
Arutasime neid murettekitavaid tendentse just selle nädala algul haridusministriga. Me mõlemad olime seda meelt, et riigil lasub vastutus nende laste saatuse eest. Ligikaudu tuhande noore inimese hariduseta jäämine on ühiskonnale liiga suur kaotus, et seda tähelepanuta jätta. Me leidsime ministriga ühise keele selles, et ühiskonnale märksa vähem kulukas oleks avada igas maakonnas munitsipaal- või riiklik internaatkool, kus saaksid õpinguid jätkata need lapsed, kel jääb puudu oma perekonna toetusest.
Austatud kuulajad!
Lubage mul mõne lausega peatuda ka hariduse sisul ja suunitlusel, tehes seda kujundliku tagasipõikega mu enda lapsepõlve. Koolimineku-eani käisin karjas, umbes 7-aastasena võisin hakata vikatiga niitmist harjutama, üheksaselt pääsesin hobusega kündma ja äestama, veel hiljem sepatööd proovima. Küllap võib siit leida maast-madalast tööharjumuse kujundamise kõrval ka vanemate ehtsat talupojatarkust, mille järgi leiti õige aeg ja viis lastele uute oskuste õpetamiseks. Seeläbi said aga selgeks ka lapse võimed ja orientatsioon.
Meistreid, selle ja õpipoisse on täna vaja samuti nagu läinud aegadelgi. Kuid meie praegune haridussüsteem ei väärtusta oskustööliste koolitamist. Juba põhikoolis hakatakse õpilasi orienteerima kõrgharidusele, jättes tähelepanuta osavate käte ja täpse silmaga lapsed. Ehk oleksid need lapsed siiski tubli puusepa või aednikuna õnnelikumad kui nüüd, mil nad püüavad iga hinnast sobitada end ühiskonnas kujundatud mudeliga, mille kohaselt on edukad vaid need, kes pääsevad suurlinna eliitgümnaasiumi ning sealtkaudu ülikooli.
Siingi võime tugineda haridusministeeriumi andmetele, mis kinnitavad, et põhihariduse baasil või põhihariduseta noorte vastuvõtt kutseõppeasutustesse on viimase kümne aasta jooksul vähenenud taas maagilise tuhande võrra. Ainult neljandik põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed kutseõppe kaudu. Seega, arvestades ka laste arvu vähenemisega aastakäiguti, kahaneb meil pidevalt oskustööliste hulk. Tööandjate nurin kaadripuuduse pärast ja taotlused värvata töölisi väljapoolt Eestit ei ole niisiis põhjendamatud. Nagu mitmes teiseski eluvaldkonnas, peaksime ka siin püüdma saavutada ühiskonnas kokkuleppe, mille kohaselt võiksid tööandjad ise mingis osas rahastada kutseõpet, et tagada nii kvalifitseeritud kaader vähemalt oma ettevõtte vajadusteks.
Kui soovime Eesti majanduse senise arengutempo püsimist või koguni kiirenemist, on möödapääsmatu lahendada äsjakõneldud probleem. Muidugi võime seda leevendada riiklikult toetatava täiend- ja ümberõppega, kuid laiemas plaanis ei suuda see asendada süsteemset kooliharidust.
Akadeemilise hariduse üheks oluliseks osaks on vaieldamatult meie suurte traditsioonidega põllumajandusharidus ning selle suveräänne keskus Eesti Põllumajandusülikool, mille asutamisest täitus möödunud aastal pool sajandit. Selle aja jooksul on varasemas Eesti Põllumajanduse Akadeemias, nüüdses Põllumajandusülikoolis, omandanud põllumajandusliku kõrghariduse kokku rohkem kui 20 000 inimest. Siit koolist on Eesti maaelu saanud tuhandeid õpetatud agronoome, loomaarste, metsandusspetsialisti, insenere ja ökonomiste. Need inimesed on lisaks oma professionaalsusele kandnud aastakümnete vältel ka maapiirkondade vaimset kultuuri, olnud tõeliseks maa soolaks.
Eesti Põllumajandusülikool on arenenud ja muutunud vastavalt ühiskonna vajadustele. Temaga on liitunud niisugused teadus- ja arendusasutused, nagu Eksperimentaalbioloogia Instituut, Keskkonnakaitse Instituut, Loomakasvatusinstituut, Metsanduslik Uurimisinstituut, Polli Aianduse Instituut, Zooloogia ja Botaanika Instituut ning Taimebiotehnoloogia Uurimiskeskus EVIKA. Tänu neile on oluliselt laienenud EPMÜ õppe- ja teaduskompetents.
Vastavalt teaduskompetentsile lisandusid kõrghariduse andmisele traditsioonilistel taime- ja loomakasvatuse ning metsanduse erialadel uute valdkondadena looduslike ressursside säästliku kasutamise ning inimese elukvaliteediga seonduvad erialad. Nii vastab EPMÜ aja väljakutsetele ja ühiskonna vajadustele.
Kahjuks aga ei ole põllumajandushariduse ja -teaduse tempel saanud viimasel ajal täielikult pühenduda oma põhiülesannetele. Põhjus oli selles, et aastatel 2000-2001 püsis päevakorras Põllumajandusülikooli liitmine Tartu Ülikooliga. Haridusministri käskkirjaga 10. novembrist 2000 moodustatud Tartu kõrgkoolide võrgu korrastamise komisjoni ülesandeks oli ettepanekute esitamine haridusministrile kahe ülikooli ning Tartu Lennukolledži institutsionaalse integreerimise vormide, teede ja ajakava kohta.
Õnneks leidus siiski piisavalt selgeid päid ja mõjukaid hääli, pooldamaks EPMÜ säilitamist iseseisvana ning kindlustamaks edasised arenguvõimalused meie põllumajandusharidusele ja -teadusele. Eelviidatud äsjasel kohtumisel haridusministriga puudutasime ka seda küsimust. Mul oli rõõm kuulda, et minister Rand pooldab samuti Põllumajandusülikooli püsimajäämist ning riikliku koolitustellimuse säilitamist ja koguni suurendamist.
See on möödapääsmatu, sest vastasel korral võib Eesti liitumisel Euroopa Liiduga osutuda kõrgharidusega põllumajandusspetsialistide ebapiisav koolitus tõsiseks riiklikuks probleemiks. Seda ennekõike toiduohutuse ja veterinaarkontrolli puhul, kuid ka teistes valdkondades. Veterinaarmeditsiini õppekava ja koolituse vastavusse viimiseks Euroopa nõuetega on vaja täiendavaid vahendeid. Seni puuduvad Põllumajandusülikoolil Euroopa nõuetele vastavad kliinikumid ja aparatuur, et tagada loomaarstiõppe plaanilist akrediteerimist 2004. aastal. Samuti ei ole senine riiklik finantseerimine arvestanud tegelikke kulusid õppebaasidele, katselautadele ja põldkatsetele, mis kujuneb takistuseks kõrgetasemelise koolituse läbiviimisel.
Kuna Põllumajandusülikoolis õpivad peamiselt maapiirkondadest pärit noored, kes hiljem ka maale tööle siirduvad, on ülikooli tegevus vaadeldav samuti regionaalpoliitilises kontekstis. Mida enam haritud noori asub elama maale, loob seal perekonna ja rajab kodu, seda kindlam on, et mõne aja pärast võime rääkida ühtlaselt arenenud ja heaperemehelikult hooldatud Eestist. Seega võime taas rõhutada inimkapitali tähtsust. Kui maal ei oleks haritud inimesi, laguneks seal peatselt ka olemasolev sotsiaalne infrastruktuur.
Head kuulajad!
Viimastel aastatel oleme mõnikord liiga kergekäeliselt teinud panuse vahendamisele ja allhanketööde tegemisele, jättes kõrvale pikaajalised kogemused ja oskused. Ning ka inimesed, kes on seotud traditsiooniliste majandusharudega või kes pole piisava kiirusega reageerinud muutunud nõuetele. Siinjuures pean ennekõike silmas põllumajandust ja vanemaealist maaelanikkonda.
1990-ndate aastate algul toimunud põllumajanduspoliitika järsu muutuse tagajärjel vähenes sektori tööhõive 1993. aasta 13-lt protsendilt viiele protsendile eelmise aasta alguseks. Märgatavalt kahanes ka põllumajandussaaduste lisandväärtuse osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus ning muutus põllumajandusettevõtete struktuur. Nüüdseks loendatakse Eestis 11 700 tootmistalu ja 680 põllumajanduslikku ettevõtet.
Seoses oluliste struktuurimuutuste ja uue majandusruumiga on ligi veerand põllumaast jäänud kasutusest kõrvale. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide omavahelises võrdluses on viimase kümne aastaga taimekasvatustoodang vähenenud kõige rohkem Bulgaarias ja Eestis - enam kui poole võrra. Kõige väiksem tagasiminek on olnud Sloveenias ja Poolas. Loomakasvatustoodangu suurim langus - ligi kahe kolmandiku võrra - on toimunud Lätis ja Eestis, väikseim Sloveenias ja Rumeenias.
Sarnaseid võrdlusi võime teha ka keskmiste tollimaksumäärade osas. Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike on rakendanud kõrgeid tollimakse põllumajandustoodetele: nii näiteks 1997. aastal Poolas keskmisena 19,5%, Ungaris 22%, Leedus ja Lätis üle 15%. Lisaks rakendasid need riigid ka põllumajandustoodete osas kvoote või tollimaksuga kvoote. Eesti pole teatavasti oma turgu sisuliselt kaitsnud, mis on kajastunud ka meie enda tootmismahtude vähenemises ning negatiivses kaubandusbilansis. Samas on Ungari kaubandusbilanss ülejäägiga just kõrgete tollimaksude ja kvootide tõttu.
Siiski leidub ka meil halva kõrval head. Eestis on OECD hinnangul suhteliselt parem põllumajanduse struktuur, sealhulgas väga soodne piimakarja struktuur. Kindlasti väärivad tunnustamist meie loomakasvatajate ja teadlaste edusammud loomade produktiivsuse ja geneetilise potentsiaali parandamiseks.
Veisekasvatuses on muudetud aretussuunda, mille kohaselt kasutatakse kõrge aretusväärtusega pulle. Eesti Holsteini tõugu pull oli nii-öelda "maailma edetabelis" seitsmendal kohal. Lehmade produktiivsus, mis langes aastatel 1990-1994 4500 kilolt aastas kuni 3750 kiloni, tõusis 2001. aastaks 5051 kiloni, Järvamaal aga isegi 6015 kilogrammini. Seega pole sugugi võimatu saavutada lähitulevikus produktiivsuse tasemeks 8000 - 10 000 kg piima lehma kohta aastas.
Seakasvatuses on koostöös Saksamaa teadlastega muudetud aretussüsteemi. Kui 1990-ndate algul oli tailiha väljatulek lihakehas 50-52 %, siis mullu juba 56-60 %. Sellega läheneme Euroopa parimate farmide tulemustele.
Linnukasvatus on maailma parimate aretusfirmade materjali kasutamisega saavutanud kümne aasta jooksul keskmise munatoodangu suurenemise kana kohta 245 munalt 320 munani aastas. Broilerite ööpäevased kaaluiibed on aga suurenenud 25-27 grammilt 50-54 grammini.
Niisuguselt tugevalt baasilt lähtudes võiski alates 1990-ndate teisest poolest kujuneda Eesti põllumajanduspoliitika eesmärgiks toodangu kvaliteedi tõstmine. Samaaegselt orienteerusime ühinemisele Euroopa Liiduga ja algas tootmise kohandamine sealsete nõuetega.
Tänaseks oleme liitumisläbirääkimistel jõudmas piltlikult öeldes lõpusirgele. Pole võimatu sulgeda kõik diskussiooniteemad veel selle aasta lõpuks. Seejuures on aga kerkinud vaidlusküsimuseks Euroopa Liidu poolt kandidaatriikidele pakutavad otsetoetused ja tootmiskvoodid.
Euroopa Liit lubab kandidaatriikidele väiksemate otsetoetuste korvamiseks suuremaid väiketalunike ja maaelu toetusi võrreldes liikmesmaadega. Põllumajandusministeeriumi andmetel pakutakse kõige üldistatumalt väljendudes meile toetusi lisaväärtuse suhtes 31%, kui Euroopa Liidu keskmine on 33% ja Eesti tänane tase 6%. Väljendades seda eurodes täistööajaga põllumajandustöötaja kohta aastas, siis oleks meie toetus 2204 eurot ja Euroopa Liidu keskmine 5282 eurot.
28. veebruaril Riias kohtunud Balti riikide põllumajandusministrid asusid seisukohale, et pakutud otsetoetused ei moodusta kindlat alust edasiseks tõhusaks Balti riikide põllumajandussektori restruktureerimiseks ja nõuavad seetõttu ülevaatamist. Samuti nõuavad ministrite hinnangul kvootide täpsustamiseks uuesti läbivaatamist tootmise võrdlusperioodid, võttes arvesse eeldatavat sisetarbimist liitumisel ja samuti põllumajanduse rolli traditsioonilise maastiku säilitamisel.
Euroopa Komisjoni poolt Eestile pakutav piimakvoot on 560 000 tonni. Kvoodi sisse arvestatakse põllumajandusministeeriumi andmeil inimtoiduks turustatud toodang, ei arvestata aga sisetarvet ja nõuetele mittevastava piima kogust, mida müüakse tööstustele ja kasutatakse pulbrite tootmiseks. Euroopa kvoodikohast piima tootsime 1995. aastal 221 400 tonni ja mullu 448 000 tonni.
Samas lähenevad piimandusettevõtete tunnustamise ja hügieeninõuete rakendamise tähtajad, millega kõik ettevõtjad toime ei tule. Veterinaar- ja toiduameti hinnangul suudab 80% üle 100 lehmakohaga piimafarmidest viia oma tingimused 1. juuliks hügieeninõuetega vastavusse. Kuni kümne lehmaga farmidest suudab seda teha aga ainult viiendik. Kokku võib tähtaja saabumisel vastata prognoosi kohaselt nõuetele 70 % piimafarmidest. Ülejäänutele ei tähenda see veel automaatset sulgemist, eriti kui on ka võimalik kasutada Euroopa Liidu liitumiseelset abi.
Lugupeetud kuulajad!
Pöördudes tagasi kutsehariduse juurde, tuleb tõdeda, et viimastel aastatel on välja töötatud mitmeid alusdokumente hariduse ümberkorraldamiseks, kuid kahjuks jääb põllumajandusega seotud osa neis dokumentides nii sisuliselt kui ka geograafiliselt kaunis pealiskaudseks.
Esmalt peame aga tunnistama, et puudus on hariduse pikaajalisest strateegilisest arengukavast, mis annaks kindlustunde nii koolidele, õpetajatele ja õppejõududele kui ka peredele oma laste tuleviku planeerimisel. Samas tuleb nentida ka suuri lünki hariduselu reguleerivates õigusaktides. Kaheldav on, kui viljakas saab olla iga koolitüübi jaoks eraldi seaduse tegemine, kui hariduse raamseadus on vananenud ja liiga kitsas.
Põllumajandushariduse arengukava valmis põllumajandusministeeriumi eestvedamisel läinud aasta lõpuks. Kava annab lühiülevaate põllumajandushariduse hetkeseisust, tugevatest ja nõrkadest külgedest ning väliskeskkonnast tulenevatest võimalustest ja ohtudest. Samuti sisaldab kava põllumajandushariduse visiooni ja strateegilisi eesmärke, nende saavutamiseks vajalikke arengukomponente ja tulemusi, tegevuskava püstitatud eesmärkide saavutamiseks ja kutsehariduse valdkonda kuuluvaid põhimõisteid. Arengukava on haridusministeeriumis kooskõlastamisel.
Kindlasti väärib siinjuures esile toomist koostöö põllumajandus- ja haridusministeeriumi vahel. See on sätestatud koostööprotokollis aastateks 2001-2004, mille kohaselt tähtsustatakse ühiseid jõupingutusi kutse- ja kõrghariduse ning teaduse vallas. Protokoll sätestab samuti koostöö jätkamise riikliku koolitustellimuse esitamisel kutsekeskhariduse ja kõrghariduse tasemel.
Põllumajandustootjate järelkasvu tagamiseks on pakutud kaasaegse baasiga regionaalsete õppekeskuste väljaarendamist. Seal toimuks nii praktiline väljaõpe õpilastele kui põllumajandustootjatele; korraldataks informatsiooni levikut uute tehnoloogiate kohta, viidaks läbi õppepäevi ja levitataks värskeimat informatsiooni, tehtaks koostööd teadusasutustega ja pakutaks konsultatsioone.
Lähtudes talude arvust ja seal töötavate inimeste hulgast, oleks põllumajandustootjate järelkasvu tagamiseks vaja koolidesse igal aastal vastu võtta ligikaudu 500 õpilast, põllumaa suurusest lähtudes isegi 1000 õpilast. Praegu on aga põllumajanduserialadel planeeritud iga-aastaseks vastuvõtuks 300 õpilast, millest kolmandik on erivajadustega õppurid.
Kindlasti vajab põllumajanduse maine tervikuna kui ka põllumajanduslike erialade maine meie riigis parandamist. Viimastel aastatel vastuvõetud õpilaste arv ei taga enam haritud põllumajandustootjate järelkasvu. Hetkel õpib põllumajanduserialadel kokku ligikaudu 500 õpilast. Stipendiumide või erisoodustuste rakendamine õpingute toetamiseks võiks aga õppurite arvu suurendada ja seeläbi ka Eesti maaelu tulevikku kindlustada.
Oma rahva eksistentsi puudutavate otsuste langetamine on meie endi võimuses. Oma juurte tundmine, järjepidevuse hoidmine ja hariduse väärtustamine ei ole eksistentsiaalsetes otsustes kindlasti mitte vähetähtsal kohal.
|
| |
|
vpk.ee
