| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President ühenduse B 7 aastakonverentsil 10. jaanuaril 2002 Saaremaal10.01.2002
Austatud maavanem,
lugupeetud konverentsist osavõtjad,
daamid ja härrad!
Meri lahutab ja meri ühendab riike ja rahvaid. Nii on see ikka olnud ja see on enesestmõistetav. Samamoodi enesestmõistetav oli seitsme suurema Läänemere saare vahelise koostöö algus 1989. aastal.
Kogu ajaloo vältel on Läänemere saarte elanikud olnud omavahel tihedas läbikäimises. Tänase päeva heale koostööle on minevikus eelnenud nii vastastikku kasulik kaubavahetus kui ka sõjakirveste tõstmine. Ajalugu jutustab küll muinasaegsetest sõja- ja röövretkedest, küll kaubaretkedest lähedale ja kaugemale. Saarlaste igivanast harjumusest käia röövretkedel Rootsis ja Taanis saab lugeda Läti Henriku Liivimaa kroonikastki. Need kontaktid on jätnud jälje ka Läänemere saarte ja saarerahva kultuuripärandisse.
Tõendeid ammuste kontaktide kohta leiame esemete kujul matmispaikadest ja pärimuste näol saagadest. Ja küllap leidub meie saarlastes ja hiidlastes ka teiste Läänemere saarte rahvaste verd.
Guta saagas on kirja pandud, et kui Ojamaal rahvast palju sai, sunniti osa elanikke lahkuma. Ja need siirdusid saaga järgi Hiiumaale, arvatavalt suundus osa asukaid ka Saaremaale.
Ajalugu räägib, et viikingid viinud Saaremaale sooritatud röövretkedelt kaasa ilusamaid naisi. Saarlased omakorda olevat lisaks sõjariistadele kaasa toonud 7-10 aasta vanuseid poisse, kes mõne aasta pärast olid valmis taplusesse minema. Läks ju vapraid sõjamehi hädasti tarvis kodusaare kaitseks, et vaenuretkele tulnutele vastu seista.
11. ja 12. sajandil muutusid saarlased merel järjest aktiivsemaks. Eriti tihe oli läbikäimine Ojamaaga. Arvukalt võib leida teateid selle kohta, et Ojamaa pulmades olid saarlased tuntud ja väga hinnatud pillimehed.
Tuleme nüüd aga muinasajast tänasesse päeva.
Saar on riigi üheks unikaalsemaks rahvuslikuks rikkuseks. On heameel tõdeda, et meil on olnud tahet ja oskust leida võimalusi ja vahendeid selle rikkuse kasutamiseks. Pean siinkohal silmas saarte omapära säilitamist ja arendamist, aga samavõrd ka selle tutvustamist.
Linnastumine ja koondumine suurtesse keskustesse meelitab tänapäeval saarte elanikke mandrile uusi võimalusi ja paremat teenistust otsima. Nii tühjenevad saared püsielanikest. Saarte omapärast tuleneva majandustegevuse arendamine ja uute töökohtade loomine aitaks kõrvaldada majanduslikest teguritest lähtuvad motiivid saartelt lahkumiseks. Peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas saartel elavatele inimestele luua stiimuleid.
Senisest enam peaksime teadvustama ja väärtustama saarte eeliseid. Kas oskame piisavalt hinnata saareelanikke neile eriomase kultuuri kandjatena?
Saarerahva elulaadi kaitstes kaitseme sellist elulaadi, kus inimene elab looduslähedast elu ja sellest tulenevates sotsiaal- majanduslikes piirangutes. Esmapilgul võib kõik tunduda imelihtne: saare kui regiooni eripära hulka kuulub ka isoleeritus. Samas tunnistagem, et ka saarel peab inimene end tundma väärika kodanikuna, kes saab ennast mitmekülgselt teostada. Eestis seisame täna paraku silmitsi olukorraga, kus osa pereliikmeid on mandril tööl ja pere saab saarekodus kokku vaid nädalavahetustel. Ma ei pea seda olukorda normaalseks. Sellise eluviisi tulemusena kannatavad peresuhted ja kasvavad pere väljaminekud.
Rääkides saartel elavatest inimestest, tahaksin rõhutada kahte aspekti: looduslähedus ja säästlikkus. Arvan, et need märksõnad iseloomustavad nii Saaremaa kui Bornholmi, nii Gotlandi kui ka näiteks kauge Tonga saare elanikke.
Looduslähedus ei tähenda elamist aborigeenina reservaadis. See on eluhoiak, mis väärtustab puhast loodust kui hindamatut ressurssi ja mille lahutamatuks osaks on keskkonnasõbralik majandamine. See on ka mõtteviis ja oskus tunnetada end looduse osana.
Säästlik elulaad on läbi aegade aidanud toime tulla ka kasinate võimaluste korral. Karmides looduslikes tingimustes elavaid rahvaid on elu õpetanud mõtlema homsele. Tänapäeva üha suurenev ja pillavamaks muutuv tarbimine sunnib suurlinnu otsima täiendavaid võimalusi jäätmemajanduses, et vältida keskkonnareostust. Säästliku elulaadiga näitame oskust hoida ja kaitsta seda, mis on meie kätesse antud. Näitame ka lugupidamist tulevaste põlvkondade vastu.
Saared vajavad suuremat tähelepanu. Erinevad regionaalpoliitilised meetmed töö- ja elukeskkonna taastootmiseks ning looduskeskkonna kaitseks peaksid tagama saarte ja nende elanike igakülgse arengu. Spetsiifiliste, saartele omaste majanduslike, ökoloogiliste, sotsiaalsete ja demograafiliste probleemide teadvustamine ja lahendamine ühisprojektide abil võimaldab erinevaid kogemusi ja vahendeid paremini kasutada.
Püüdkem koos pingutada, et säilitada oma rahvuslik rikkus - oma kodusaared, nii et selle rikkuse väärtus ei devalveeruks ega satuks võõrastesse kätesse.
Austatud konverentsist osavõtjad,
olulise tähtsusega on regionaalne koostöö. Just piirkondlikust omapärast lähtudes saame erinevate koostöömehhanismide ja ühistegevuse kaudu kõige paremini kaasa aidata nii paikkondlikule arengule kui ka riigi heaolule tervikuna.
Ühendus B7 on üks osa Läänemere regiooni koostööst, mis on praeguseks kujunenud väga mitmekesiseks. B7 on hea näide Euroopa Liidu regionaalpoliitika raames toimuva liikmes- ja kandidaatriikide ühistöö kohta. Hindan sellist koostöövormi kõrgelt mitte üksnes Saaremaa ja Hiiumaa, vaid kogu Eesti arengut silmas pidades.
Seni B7 raames kavandatud ühisprojektide elluviimisest on Eesti saanud häid rahvusvahelise suhtlemise kogemusi ja täiendavaid välisinvesteeringuid. See on aidanud Eestil rajada teed Euroopa struktuuridesse ning arendada Eesti huvidest lähtuvaid poliitilisi ja majanduslikke suhteid naaberriikidega, suurendades sel teel ka piirkonna stabiilsust ja turvalisust.
Minult on küsitud, kas Euroopa Liiduga liitudes ei jää Eesti ääremaaks. Olen oma vastustes seletanud, et igal Euroopa Liidu liikmesriigil on võrdsed võimalused liidu arengutes kaasa rääkida ja see võimalus on tulevikus ka Eestil. Vaid meie endi aktiivsusest ja oskustest sõltub, mil määral suudame kasutada Euroopa Liidu poolt pakutavaid võimalusi ja kuivõrd oleme võimelised tegema täiendavaid ettepanekuid. B7 raames tehtud ettevõtmised ja käivitatud projektid kinnitavad, et kui on tahet ja ettevõtlikkust, siis on ka tulemusi.
Hea koostöö on toiminud tänu Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa aktiivsele osalemisele. Euroopa Liidu regionaalpoliitika printsiipidest lähtuv tegevuskava ja selle raames elluviidud projektid on andnud meie saarte arengule olulise tõuke. Küllap leiame uusi ja ulatuslikumaid koostöövõimalusi. Võtmesõnadeks peaksid siinkohal olema keskkonnasõbralik ja säästlik majandus, loodusturism ning väärtustatud kultuuripärand.
Perspektiivse koostöövaldkonnana näen turismi. Me ei ole kasutanud Eestis kaugeltki kõiki võimalusi turismimajanduse edendamiseks. Läänemere suuremaid saari hõlmav mereturism pakuks häid võimalusi loodussõpradele ja kultuurihuvilistele. Selle kaudu saaksime tutvustada oma unikaalset loodust ja vaatamisväärsusi. Eestis ja meie saartel on väga liigirikas taimestik. Teada on, et näiteks Saaremaal asuval Viidumäe looduskaitsealal on kohti, kus ühel ruutmeetril on loendatud 69 erinevat taimeliiki. Väga liigirikkaid paiku leidub Eestimaal teisigi. Pole siis imestada, et juba 17. ja 18. sajandil külastasid mitmed tolleaegsed Euroopa kultuuritegelased ja loodushuvilised Eestit, sealhulgas Saaremaad. Turismimajandus looks saartele ka täiendavaid töökohti ja aitaks nõndaviisi kindlustada saarte püsielanikkonda.
Usun, et äsja lõppenud 2001. aasta, mil Saaremaa täitis organisatsiooni juhtivsaare rolli, oli B7 jaoks igati edukas. Loodan, et uus B7 strateegia, mis esitatakse Euroopa Liidu Komisjonile konkreetsete projektide finantseerimiseks, leiab homse arutelu tulemusena heakskiidu ja pälvib toetuse Euroopa Liidus.
Soovin teile jätkuvalt saarerahvastele omast visadust, head tahet ühist tööd jätkata ning uusi ja huvitavaid mõtteid uute mitmekesiste projektide väljatöötamisel.
Edu ja jõudu teile!
|
| |
|
vpk.ee
