| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Akadeemilise Põllumeeste Seltsi konverentsile12.12.2001
Austatud seltsi liikmed!
Lugupeetud daamid ja härrad!
Paljudele võib tulla üllatusena teadmine, et tänasel päeval on endiselt peaaegu pooled kõigist maailmas elavatest inimestest maaharijad.
Seda tõsiasja on siiski oluline rõhutada just globaliseeruva majanduse ja põllumajandusliku tootmise tormilise intensiivistumise ajastu kontekstis.
Jeremy Rifkin, rahvusvaheliselt tuntud pessimistlike tulevikustsenaariumide modelleerija on arvanud, et "kui esimene tehnoloogiline revolutsioon põllumajanduses asendas loomade ja inimtööjõu kasutamise masinate ja kemikaalidega, siis arenev biotehnoloogiline revolutsioon asendab peagi maaharimise laboratooriumikultuuridega, muutes igaveseks harjumuspäraseid ettekujutusi toiduainete tootmisest." Hoopis lähemaks tulevikuks on ennustatud loomakasvatuses aga üleminekut automatiseeritud farmtehastele, millel ei ole enam kuigi palju ühist sellise tootmisega, mis on olnud aluseks traditsioonilisele maaelule nii meil kui ka mujal.
Ent tõsi on ka see, et need visioonid on kirja pandud enne hullulehmatõve avastamist ja selle rohkete haiguskollete fikseerimist ning suu- ja sõrataudi seninägematut epideemilist levikut mitte ainult Euroopas, vaid ka mujal. Rahvusvahelised turud ei vahenda ainult head ja paremat, vaid võivad ringlusesse paisata ka nakatanud loomi ja saastunud toiduaineid. Veel täna avastamata haigused võivad olla loomasöödas, mida täna intensiivsuse tagamiseks suurtes kogustes toodetakse ning kiire kasumi saamiseks ka lootusrikkalt ostetakse. Loomasööt on aga kõige otsesemalt seotud meie toidulaua ja sealt edasi ka meie tervisega.
On väidetud, et inimorganismi kohanemine antud keskkonnast saadava või seal toodetava toiduga on ülipikk protsess, mida ajaliselt tuleb mõõta aastatuhandetega. Tänasel päeval tuleb aga meiegi pealinna kaubakeskustes vaeva näha, et täita hädapärane ostukorv kodumaise toidupoolisega. Uus aeg on pakkumas heldelt võimalusi uuteks osasaamisteks, kuid on veel suhteliselt kitsi garantiide andmisega nende võimaluste turvalisusele.
Eelpoolöeldu on üksnes osa nendest probleemidest, millega tuleb meie põllumeestel, põllumajandusteadlastel, aga ka riigimeestel tegeleda ja lahendusi otsida. Eriti oluliseks tuleb pidada aga selliseid foorumeid, mille kokkukutsujateks on organisatsioonid, kes ei tegele konverentsimajandusega vaid on põllumajanduse ja selle edendajate huvisid teeninud juba üle sajandi.
Eesti Akadeemiline Põllumeeste Selts on kodumaist põllumajanduse teooriat ja praktikat edendanud juba nendest aegadest, kui Eesti omariiklusest alles unistati. 1930. aastal pidas Eesti Põllumeeste Selts oma ülesandeks "Eesti edumeelse põllumehe mõtlemisviisi arendamise ükskõik milliseid kohustusi üks ehk teine liige põllumajanduses täidab, olgu ta nõuandja, ametnik, tegelik põllumees - see on esimene nõudmine. Akadeemiline põllumees peab maaga kokku kasvama ja oma kutset armastama. Ta peab arvestama põllumehe hingelaadiga, tema mõtteviisiga, peab tundma maaelu iseärasusi, selle häid ja halbu külgi "
Olen veendunud, et tolleaegsed ülesanded on täna sama aktuaalsed, kui 70 aastat tagasi, ning just tänu oma pikaajalisele, järjepidevale ja sihipärasele tegevusele on Eesti Akadeemiline Põllumeeste Selts üks neid organisatsioone, kelle liikmeskond suudab aidata kaasa keerukate probleemide lahendamisele, mis täna Eesti põllumajanduse ees seisavad.
Omalt poolt tahan teie püüdlusi toetada ja teie muresid jagada.
Soovin Teile kõigile ilusaid Jõulupühi, head uut aastat ning viljakat koostööd.
Arnold Rüütel
Kadriorus 12. detsembril 2001
|
| |
|
vpk.ee
