| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Seitsmekümne kolmandate Hõimupäevade avamisel 15. oktoobril 2001 Tallinnas15.10.2001
Lugupeetud hõimupäevadel osalejad!
Soome-ugri hõimuliikumisel, mille traditsioon sai alguse Otto Donneri eestvõttel 1883. aastal Helsingis loodud Soome-Ugri Seltsi tegevuses ja mis kujunes iseäranis mastaapseks 1920.-30. aastatel, on meie rahvaste ja riikide vahelise koostöö kõrval eriline tähendus.
See kannab endas mitu olulist sõnumit mitte ainult meie endi tuleviku seisukohast, vaid - julgeksin öelda - ka kogu maailma silmas pidades.
Kõigepealt on selleks läbi aegade ulatunud tihe ja tasakaalustatud seotus oma looduskeskkonnaga. Euraasia põhja- ja parasvöötme asukatena oleme kohandanud oma käitumise niisuguseks, mis on võimaldanud looduse taastumist ja samas taganud meie elu kestmisvõime. Küllap on meil õigus väita, et keskkond, milles soome-ugri hõimud elavad, on need hõimud ja hõimudest välja kasvanud rahvad omaks tunnistanud. Soome-ugrilaste loodussäästliku elukogemust läheb tarvis iseäranis ajal, kui mõõtmatut tarbimist soosiv mentaliteet kiirendab erosiooni, mis samade tempode jätkudes võib ühel hetkel muutuda pöördumatuks. Loodussäästlikkuse koha pealt oleks maailmal tõepoolest põhjust õppida soome-ugri hõimude eluviisilt.
Teine soome-ugrilasi iseloomustav joon on meie haja-asustus. Kuigi jätkuv linnastumine on maailmas üldine arengusuund, näib siiski, et meile omasem on elada hajutatult. Eesti maastikku kaunistab see, et iga talu on siin omaette väike maailm, mis silmsideme kaudu on seotud teise samasugusega. Nii moodustub kogu maad kattev ja turvalisust sisendav sotsiaalne võrgustik. Olen veendunud, et mida rohkem inimesi koondub keskustesse, mida rohkem maailm metropoliseerub, seda haavatavamaks need keskused muutuvad. Hiljutine tragöödia New Yorgis on selle kahetsusväärseks kinnituseks. Metropoliseerumise vältimiseks peavad riigid hoolitsema, et ka nende kõige kaugemad piirkonnad oleksid varustatud kaasaegse infrastruktuuri ja töövõimalusega. Siis püsivad ka inimesed oma traditsioonilistes kodukohtades, siis ei oleks võõrdumist ega ka ühtede elamist teiste arvel.
Soomeugrilaste hõimuteadvuses on kesksel kohal olnud kinnihoidmine oma maast ja keelest. Eestlased ongi enamuse oma ajaloost kutsunud end maarahvaks. Maa on olnud meie hing, maa harimine on tähendanud meile mitte ainult enese toitmist, vaid ka maaga seotuse pühalikkuse kinnitust. See on talletunud meie pärimuskultuuri. Meie vanasõnagi ütleb: narri põldu üks kord, siis narrib põld sind seitse korda vastu. Paraku oleme täna liigagi paljude söötis põldude tunnistajateks. Neist omakorda paljud on juba võsastunud. Sel pealtnäha üksnes majanduslikul tõsiasjal on aga sügav kultuuriline taust. Igal kaotatud põllul on oma tagasilööv mõju meie hõimu- ja rahvuslikule identiteedile. Seesama kehtib ka keele kohta. Iga massikultuurist, poliitilisest või majanduslikust nivelleerimisest tingitud ahvatlus loobuda oma keele kasutamisest või mugandada seda mõne lingua franca'ga nõrgestab meie identiteeti. Kes kaotab keele, see kaotab ka vabaduse. Identiteedita rahvad on vaid mass, kellega võib manipuleerida nii globaalne majandus- kui ka poliitiline võim.
Armsad sõbrad!
Just kultuuride paljususes peitub maailma tugevus ja kui räägitakse kultuuride konfliktist, siis tegelikult räägitakse selle varjus majanduslikest ja poliitilistest ambitsioonidest ning privileegidest.
Soome-ugri rahvaste kultuuri on iseloomustanud selle avatus dialoogile, laenudele ja mugandustele. Meie hõimurahvaste kultuuri iseloomustab kontaktide paljusus ja intensiivsus teiste kultuuridega. Kuid ometi on meis kõigis tajutav ka see ainuline põhi, mis laseb meil tunda end soomeugrilastena, asugu me siis Põhja- või Kesk-Euroopas, Baltikumis või Volga jõe ja Uuralite vahel või laialdastel Siberi aladel.
Soomeugrilaste ainulaadsuse säilitamise ja äratundmise nimel peab arenema ka meie koostöö. Selle üheks kinnituseks on olnud traditsioonilised soome-ugri kongressid, millest eelmine toimus läinud aastal Tartus. Üha kindlama kuju on võtnud Soome, Eesti ja Ungari vaheline kultuuriline ja poliitiline koostöö. Mul on hea meel teatada teile, et Eesti Vabariigi presidendina teen oma esimese riigivisiidi juba 20. ja 21. novembril Soome Vabariiki.
Kuid iseseisvate rahvusriikidena on meil kohustusi ka oma hõimlaste ees. Seda ei tule võtta järelaitamise või heateona - selles väljendub eeskätt ühe pere tunne, milles vanem või paremal järjel vend või õde toetab nooremat või nõrgemat.
Täna algavatel hõimupäevadel on meil võimalus rahulolevalt tagasi vaadata viimastesse aastatesse. Kõigepealt, hõimupäevad pole enam mingi suletud ringi ettevõtmine. See on levinud Eesti maakondadesse. Ja see pole ka vaid ühekordne kampaanialik üritus. Eestist on saanud Soome kõrval teine oluline hõimurahvaste koostöö- ja hariduskeskus. Meenutagem vaid, et esimesed soome-ugri üliõpilased, eelkõige aspirandid, tulid Tartu ülikooli õppima juba 1951. aastal. Selle traditsiooni algatajaks oli meile kõigile legendaarne akadeemik Paul Ariste.
Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal saabusid Tartu ülikooli täisajaga õppima neli mari üliõpilast, järgmisel aastal oli neid juba kolmkümmend Marist ja viisteist Udmurdist. Praegu õpib Eesti ülikoolides üle saja soome-ugri üliõpilase, magistrandi või doktorandi. Kuni 1995. aastani tulid veel üliõpilased Eestisse kahepoolse lepingu alusel, mille järgi stipendiumi, sõidu- ja ühiselamurahad maksis lähetaja pool. Selline leping oli meil Marimaa, Udmurdimaa ja Komimaaga. Õppimiskulud on aga kogu aeg katnud Eesti Vabariik. Alates 1998. aastast on aga rahastamine täielikult jäänud Eesti ülesandeks. Sellest ajast peale on Eesti saanud ka ise määratleda, mis erialale üliõpilasi vastu võetakse. Viimastel aastatel on lisandunud komidele, udmurtidele ja maridele ka karjalastest, ersadest, mokšadest, neenetsitest ja hantidest üliõpilasi. Tartu ülikoolis õpib ka mitusada soome üliõpilast, üliõpilasi on ka Ungarist.
Tahan kõige sellega rõhutada, et just nii - traditsioonilistes soome-ugri kultuuri- ja teaduskeskustes haridust omandades - valmistatakse ette rahvuslikku haritlaskonda ja luuakse kindel alus hõimuliikumise jätkumiseks ka tulevikus.
Ja mida kindlamini tunnevad end soome-ugrilased siin maailmas, seda rohkem on neil ka omalt poolt maailmakultuuri anda.
Lubagegi mul selle mõttega juhatada sisse traditsioonilised Hõimupäevad ning soovida teile kõigile õnnestumisi ühises töös soome-ugri keelte ja kultuuri kestmise nimel.
|
| |
|
vpk.ee
