| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Arnold Rüütel Riigikogus 8. oktoobril 200108.10.2001
Kallis Eesti rahvas!
Austatud Riigikogu!
Härra President!
Härra Riigikogu esimees!
Härra Peaminister!
Teie Ekstsellentsid!
Austatud daamid ja härrad!
Üheksa aastat tagasi lõpetas minu eelkäija president Lennart Meri oma esimese presidendikõne sõnadega 1918. aasta iseseisvusmanifestist: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!" 1990. ja 1991. aastal oli mul õnnelik võimalus koos rahvaga selle läve kättevõitmist ette valmistada. Seejärel läbisime üleminekuperioodi ja oleme tänaseks jõudnud arenenud riikide liigasse. Kümme aastat iseseisvat Eestit on muutnud meie välist ja sisemist palet tundmatuseni. Juba on üles kasvanud terve põlvkond, kelle eneseteostus langeb vabasse ja iseseisvasse Eestisse. Neil on üksnes hämar mälestus nende endi lapsepõlvest ning nende vanemate elust Nõukogude impeeriumis. Täna keskikka jõudnud Eesti inimesed on olnud need, kelle riskivalmidus ja ettevõtlikkus on aluse pannud Eesti edule: et oleme tehnoloogiliselt kiiresti järele jõudmas arenenud riikidele, et Eesti majandusse on julgetud investeerida ning et täna seisame Euroopa Liidu ja NATO väravas. Sellele põlvkonnale kuulugu ka meie tunnustus.
Suur ja tunnustusväärne on aga olnud ka president Lennart Meri panus, kes riigijuhina on neid protsesse mõjutanud.
Siiski on kohane küsida endalt: "Kas lootustest tulvil tulevik on täitunud? Kas riik, mille me taastasime, on saanud turvaliseks rahvakoduks, kus piltlikult öeldes jätkub tööd ja leiba kõigile selle riigi asukatele? Kas ei ole sageli nii, et endiselt on ühtede päralt tulevik ja teiste päralt üksnes lootus?"
Neil kõhklustel on alust, sest eduka Eesti kõrval on ka teine ja mitte sugugi väiksem Eesti. Need on meie oma inimesed, kes on pidanud sageli ülekohtuselt kõrget hinda maksma Eesti edu eest. Suur osa Eestist püüab kuidagiviisi ots-otsaga kokku tulla ja omakorda kõige nõrgem osa sellest otsib lohutust või unustust meelemürkidest, millel on olnud traagilised tagajärjed.
Eesti presidendi jaoks ei saa olla mitut Eestit. See teadmine seab meile kõigile kõrge kohustuse ja ka vastutuse.
Minu presidendiks astumine leiab aset Eestile ja kogu maailmale kriitilisel ajal. Seisame silmitsi üha laieneva terrorismiohuga. 11. septembril Ameerika Ühendriike tabanud terrorirünnak on eilsest alates leidnud sõjalise vastuse. Demokraatlikul maailmal ei jäänud teist valikut. Rohkem kui kunagi varem vajab Eesti taas üksteise õlatunnet ja kokkuhoidmist.
Kinnitan teile, et tahan mulle Põhiseadusega võimaldatud piires ning mind Eesti presidendiks valinud rahvaesindajatelt saadud mandaadi alusel teha kõik endast olenev, et vähendada kuristikuks paisunud lõhet erinevate sotsiaalsete kihtide, poliitiliste jõudude, institutsioonide ja võimutasandite vahel.
Eestis tuleb taastada laialdane sotsiaalne dialoog, mis on eelduseks erinevate huvide mõistmisele ja erisuste seast omakorda ühishuvi väljaselgitamisele. Meie põhihäda on usalduse ja vastutuse defitsiit. Meil kõigil tuleb mõelda sellele, nii kohaliku kui riigivõimu tasandil. Seetõttu peaks presidendi esmaseks ülesandeks olema konsulteerida mitte ainult peaministrit, vaid kõiki põhiseaduslike institutsioonide juhte. Regionaalpoliitika tugevdamiseks on vaja kokku kutsuda kõigi tasandite omavalitsusesindajate kogu. Eesti areng on kreenis keskuste poole, nüüd tuleks seda tasakaalustada. Kindlasti jätkavad tegevust vähemusrahvuste ümarlaud ja akadeemiline nõukogu. Võib-olla tuleks kaaluda ka kodanikuühiskonna tuumaks oleva kolmanda sektori esindajate koja loomist presidendi juures. Loodan, et need tavaõiguslikud algatused leiavad toetust nii asjaosaliste endi kui ka avalikkuse poolt.
Hinnates kõrgelt ajakirjanduse rolli ühiskonnasisese dialoogi ning avaliku arvamuse kujundamisel on oluline sisse viia regulaarsed kohtumised üleriigiliste meediakanalite, ajalehtede ja maakonnalehtede peatoimetajatega.
Kuna olen Eesti säästva ja tasakaalustatud arengu strateegia tingimusteta toetaja, siis mõistetavalt hindan erakondade ja valitsuse tegevust just selles mõõtkavas. Tunnistagem, et paljuski on siin piirdutud üksnes sõnadega või siis teistpidi, reformitud reformide eneste pärast. Valitsema kipub mentaliteet, mis soosib priiskavat tarbijalikkust ja ratsa-rikkaks-elamist. Eesti viib kreenist välja ja tagab heaolu eeskätt niisuguse regionaalpoliitika rakendamine, mis loob selged võimalused keskustest ka kõige kaugemate piirkondade toimetulekuks. Meie eesseisev ühinemine Euroopa Liiduga manitseb meid keskendama oma tähelepanu kõigi tasandite võimuorganite haldussuutlikkuse tõstmisele ja seda ka väiksemais valdades, selle asemel et loota nende probleemide iseeneslikule kadumisele koos nende valdade liitmisega.
Eesti asend ja maine Euroopa Liidus ja kogu maailmas sõltub sellest, milline on meie demokraatia ja poliitilise kultuuri tase, kuivõrd on rahvas kaasatud tema saatust mõjutavate otsuste tegemisel, kas võimude lahususe ja tasakaalu printsiip toimib piisavalt, kas on tagatud kohtuvõimu kui demokraatia ühe nurgakivi sõltumatus, kuidas on kaitstud vähemuste huvid.
Äsja anti Riigikogu menetlusse presidendi otsevalimist käsitlev Põhiseaduse muudatusettepanek. Vajadus ja valmisolek selleks on olnud üldrahvalik. Loodetavasti on see esimeseks tõsiseks sammuks rahva poliitilise võõrandumise vähendamise teel. Parandamist vajavad ka Riigikogu valimise põhimõtted. Rahvaesindajate seotus oma valijaskonnaga peaks suurenema.
Siseriiklikult rõhutatav regionaalsuse põhimõte võiks seista au sees Eesti välispoliitikaski. On kõnekäänuks saanud Machiavelli kunagine ütlus, et sõpru tuleb otsida lähedalt. Välispoliitiline tegevus võiks seetõttu olla keskendatud meiega ajaloolise saatuse kaudu seotud regioonile: Balti riikidele, Baltoskandiale, teistele Eesti lähinaabreile ja Läänemere piirkonnale. Regionaalsele koostööle orienteerib meid ka Euroopa omavalitsuste harta. See tähendab, et partnerlust ei teostata üksnes riikide vahel, vaid et see laieneb ka eri riikide omavalitsuslike üksuste vaheliseks koostööks. Eestil on siin head eeskuju võtta nii Soomelt, Rootsilt kui ka Saksamaalt. Ja see on omaks tunnistatud kogu Euroopa Liidus.
Regionaalsuse põhimõtte eelistus ei tähenda kuidagi ükskõiksust mujal toimuva suhtes. Maailm on väike ja meie saatused on sõlmitud ühte. Globaalselt mõtestatud maailm tähendab keskkonnakasutuse kokkuleppeid ja ühist julgeolekut. Seepärast toetab ka Eesti terrorismivastast võitlust. Samas oleme veendunud, et ühtki rahvust ja suuri maailmausundeid ei saa iseenesest terroristlikeks pidada. Rahvuslike ja usuliste tõekspidamiste austamine on üks osa inimõigustest.
Tõenäoliselt veel minu presidendiks ametisoleku ajal saab Eestist Euroopa Liidu liige. Kuid see sõltub ikkagi rahva enda otsusest. Suur sisuline töö seisab selles osas ees ka Eesti valitsusel ja ametkondadel. Presidendina kavatsen anda omapoolse panuse selle protsessi tõhustamiseks. Sõltumata sellest, kas Eestist saab Euroopa Liidu liige, tuleb tähtsaks pidada piirilepingu sõlmimist Vene Föderatsiooniga. Usun, et see on mõlemapoolselt oluline. Loodan igati kaasa aidata, et Eesti ja Vene suhted areneksid heanaaberlikus, teineteise mõistmise ja vastastikuse kasulikkuse õhkkonnas.
Eesti on olnud läbi aegade erinevate kultuuride ristumiskohaks, mille keskelt oleme suutnud välja arendada ja säilitada rahvusliku identiteedi. Kas poleks just nüüd, kasutades ära oma ajaloolist kujunemistausta ja kogemust, õige aeg püüelda selle poole, et Eestist saaks põhja-lõuna ja ida-lääne kohtumispaik, kus Eesti algatusel ja vahendusel sünniksid nii meie regiooni, Euroopa kui ka maailma turvalisust suurendavad kokkulepped.
Austatud Riigikogu liikmed!
Ametisse astunud Eesti Vabariigi presidendina on mul kolm eelistust, mille ühel või teisel viisil täitumist loodan saavutada ametisoleku aja lõpuks. See eeldab ka ametipädevuse piires omapoolset keskendumist.
Eesti füüsiliseks ja rahvuskultuuriliseks kestmiseks pole tähtsamat meie demograafilisest seisust. Meie püsimajäämisest rahvana sõltub meie võimalus anda oma rahvuskultuuri kaudu panus inimkultuuri arenguks. Ometi, meie rahvas vananeb ja väheneb jätkuvalt. Samas puudub meil konsensuslikult vastu võetud pika-ajaline kava tingimuste loomiseks demograafilise käitumise muutumiseks. Luban selle vastuvõtmisele ja käivitamisele igati kaasa aidata.
Teiseks tähelepanu väärivaks valdkonnaks on haridus. Haridus tähendab valmisolekut muutustega kohaneda ja vastu võtta uusi väljakutseid. Kuid samas sõltub haridusest ka meie rahvuskultuuri ja teaduse saatus.
Küsimus ei ole ainult selles, et kogu Eesti peab koolis käima, vaid selleks peavad olema ka kõigile võrdsed võimalused. Mitte fosforiidi ja põlvekivi müügist ei saa me rikkaks, vaid meie rikkus põhineb meie ajude hallollusel. Seda mõistsid meie esiisad, kui nad püüdsid vaimu poolest suureks saada. Selleks on kutsunud meid üles juba ka Jakob Hurt.
Kolmanda prioriteedina nimetan tööhõivet. Iga inimese ja kogu rahva väärikus luuakse töös ja tööga. Tööpuudus pole seega mitte ainult majanduse, vaid ka sotsiaalse toimetuleku ja ühiskondliku moraali küsimus. Kui inimene teeb tööd ja loob uusi väärtusi, siis saab ta sellega ka elule kaasa rääkida ja tunneb end rahva täisväärtusliku liikmena. Töö kindlustamisel tuleks eriti tähtsaks pidada rahvusliku kapitali konkurentsivõimet, väike-ettevõtlust ja ümberõpet. Alahinnata ei saa ka ametiühingute rolli tööjõuturu tasakaalustajana. Ainult õiglaselt tasustatava töö andmisega suudame kindlustada selle, et Eestis ei oleks enam mahajäänud ääremaid ja peredel oleks piisav sissetulek ning uutel põlvkondadel kasvuruumi.
Kui suudame selle teostada, siis suudame ka taastada Vabadussõja ja taasiseseisvuse eest peetud võitluse päevilt pärit riikliku ja rahvusliku eneseväärikuse. Meil on vaja üles ehitada niisugune ühiskond ja riik, kus inimeste jaoks on usk oma riigi kestmisse ja eluvõimesse loomulik. Oskar Looritsa sõnu korrates, "meie saatus on siiski meis endis, aga mitte pimedas juhuses."
Täna on ülim aeg Eestile öelda: "Sa oled väärt, et sind armastataks."
Armastus tähendab ennekõike pühendumist.
Selleks soovin meile kõigile meelekindlust!
Vabariigi President Lennart Meri Riigikogus 8. oktoobril 2001
|
| |
|
vpk.ee
