In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Keskerakonna volikogu istungil 13. augustil 2006
13.08.2006


Lugupeetud Keskerakonna esimees ja volikogu liikmed!

Esmalt tahan tänada Keskerakonna juhatust kutse eest teiega kohtuda, et vahetada mõtteid aktuaalsetel päevakajalistel teemadel ning ühiselt arutleda ka mõningate Eesti arengu sõlmprobleemide üle.

Mul on hea meel, et meie tänasel kohtumisel osaleb palju inimesi, kellega koos me oleme tegutsenud ühiste väärtuste nimel ja kaitsel alates Eesti riigi iseseisvuse taastamisest. Senine koostöö on sidunud meid ka ühise vastutusega Eesti arengu ja tuleviku eest.

Paraku kostub küll vahel arvamusi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamine oli otsekui süllekukkunud kingitus või ajaloo pime juhus. Sellise mõtteviisi kandjad ei ole mõistnud, millist rolli täitis rahvas oma riigi taastamise ja iseseisvuse kindlustamise käigus. Ilmselt seetõttu on saanud ka võimalikuks, et nii mõneski riigi arengut käsitlevas visioonis on rahvas jäetud statisti rolli. See omakorda on põhjuseks, miks järjest sagedamini võime tunnetada rahva võõrandumist oma riigist, poliitikast ja poliitikutest.

Mõnikord on mind ja teisigi Eesti iseseisvuse taastamisel osalenuid süüdistatud, et oma esinemistes teeme ehk liiga sageli tagasivaateid sellele keerukale ja vastuolulisele perioodile. Võin siin selgituseks kasutada põhimõtet, et ajalugu on hea õpetaja, kuid tal on halvad õpilased. Öeldud on aga sedagi, et ajalukku tagasi vaadates on eeldusi kujundada vähemalt sama pika perioodi ulatuses korrastatud tulevikuvisioon, mis tugineb kriitiliselt hinnatud kogemustele.

Meie lähiajaloost on palju õppida. Tänaste arengute kontekstis tooksin sealt olulise kogemusena esile poliitiliste jõudude võime ja tahte teha koostööd. Selle kaudu suudeti 15 aastat tagasi esiplaanil hoida rahva huvid ja kammitseda kitsaid poliitilisi ambitsioone.

Teiseks rõhutaksin erinevate võimuorganite kindlapiirilist rollijaotust ja tasakaalustatud suhetekorraldust, mis juba iseseisvuse taastamise käigus oli reguleeritud eelpõhiseaduslikes aktides ja hiljem fikseeriti põhiseaduses. Niisugune põhimõte on Eesti riigi eesmärkide kõrval üks keskseid põhiseaduslikke väärtusi. See on ka iseseisvuse taastamise järgselt ajaproovile edukalt vastu pidanud.

Tahan siinjuures rõhutada, et põhiseaduslikud väärtused moodustavad kindlapiirilise mõõtkava riikluse arengus ning need peaksid olema ka poliitilise kultuuri esmasteks kandekonstruktsioonideks.

Presidendi ametivanne seob mind kohustusega kaitsta põhiseadust. Seetõttu pean vajalikuks osundada ka alanud presidendivalimise kampaania käigus esitatud niisugustele mõtteavaldustele, mis riivavad põhiseaduslikke väärtusi.

Siinkohal tuleks nimetada põhiseaduslike institutsioonide pädevuse ja presidendi valimise protseduuride väärtõlgendamist, aga samuti presidendi valimise õigust omava Riigikogu ja valimiskogu vastandamist. On kahetsusväärne, kui mitmete poliitikute ja ajakirjanike väärtõlgenduste ruuporiks on ajakirjanduses asunud auväärse ülikooli õppejõud.

Väärtõlgenduste konteksti mahuvad ka presidendi rolli erinevad käsitlused, mis moonutavad tema põhiseaduslikku ülesannet tagada võimude tasakaal. Võrdselt ohtlik parlamentaarse demokraatia stabiilsusele on nii presidendi institutsiooni alavääristamine käimasoleva kampaania käigus kui ka tema käsitlemine eksimatu selgeltnägijana või peamiselt riiki välismaal tutvustava müügimehena.

Sellised arvamused on kui ammune kaja põhiseaduse väljatöötamise ajal toimunud diskussioonidest, kus üks osapool võitles häälekalt selle vastu, et rahvas saaks otse presidendi valida. Toona püüti selles näidata tõsist ohtu demokraatiale ja kirjeldati värvikalt, kuidas rahva usalduse kaudu presidendiks saanud isik kujuneb võimu haaranud diktaatoriks.

Aastal 2001, mil meie riigi iseseisvuse taastamisest oli möödunud 10 aastat, valiti mind Vabariigi Presidendi vastutusrikkale ametikohale. Oma ametisse astumise kõnes Riigikogu ees rõhutasin, et Eesti asendi ja maine Euroopa Liidus ja kogu maailmas määrab see, milline on meie demokraatia ja poliitilise kultuuri tase, kuivõrd on rahvas kaasatud tema saatust mõjutavate otsuste tegemisse ning kas võimude lahususe ja tasakaalu printsiip toimib piisavalt. Need on olnud väärtused, mida ma oma ametikoha võimaluste piires olen püüdnud kaitsta ja kindlustada. Seepärast osundasin ma nendele põhimõtetele ka täna.

Viis aastat, mil ma olen tegutsenud Vabariigi Presidendina, on olnud kiire ja muutusterohke aeg. Eesti arengu tagamiseks on oma panuse andnud enamik institutsioone ning rahval koguneb iga aastaga rohkem kindlustunnet tuleviku ees. Demokraatliku riigi ühtses toimemehhanismis on keerukas hinnata iga üksiku institutsiooni panust. Minu tegevust Vabariigi Presidendina on teil võimalus hinnata ja võrrelda nii möödunud aja kui ka tulevaste arengute kontekstis.

Ees seisavad taas presidendivalimised. Tervitasin ja tunnustasin erakondade soovi valida rahvast ühendav president Riigikogus. See oleks märk ka erakondade erinevaid huvisid ühendava, austava ja kaitsva poliitika esilekerkimisest, mis looks eelduse demokraatlikeks otsustusteks tulevikus. Kui see õnnestub, siis olen kindel, et valitud presidendil on suured võimalused oma tegevusega kaitsta ühiskonna arengu käigus kinnistunud demokraatlikke väärtusi.



Head kuulajad!

Olen öelnud varem ja kinnitan täna ka teile, et juhul, kui Riigikogu ei suuda oma põhiseaduslikku ülesannet täita ja presidendi valimine vajab laiapõhjalisema demokraatliku otsustuskogu kokkukutsumist valimiskogu näol, siis annan nõusoleku kandideerida ka teiseks ametiajaks. Teen seda, et kanda jätkuvalt kaasvastutust Eesti tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu eest.

Enne aga, kui Riigikogu pole oma otsust teinud, ei saa ma ka esineda presidendikandidaadi rollis. Seetõttu ei kujuta minu tänane esinemine programmi järgnevaks volituste perioodiks. Tahaksin teie ette tuua vaid mõned kesksed teemad, mida pean oluliseks Eesti edasises arengus nii lähi- kui kaugemas perspektiivis. Vajadust nendega kiiresti ja tõhusalt tegelda olen kogenud oma viimastel kohtumistel erinevate elualade inimestega Eestimaa paljudes paikades.

Meie peamiseks tulevikuküsimuseks on eesti rahva püsimajäämine olukorras, kus iive on juba aastakümneid olnud negatiivne. Seda on tuntavalt võimendanud sündimuse langus möödunud kümnendi alguses. Oma varasemates esinemistes olen toonud näite, et kui võtta kokku viimase 15 aasta jooksul Eestis sündimata jäänud lapsed, siis saaks nendega täita terve Tartu linna ja veel pool Pärnut.

Need sündimata lapsed annavad aga uue kiirenduse iibe langusele. Eestimaa erinevates paikades peame tõdema, et paljud klassid jäävad sügisel pooltühjaks ning paratamatult tuleb igal aastal sulgeda väikesi maakoole. Selle tulemusena on vähenenud ka see kontingent, kes jõuab edasi kutsekooli, gümnaasiumi ja kõrgkooli. Meil on juba praegu puudu politseinikke, päästeametnikke, õpetajaid, meditsiinitöötajaid. Pole mingit võimalust, et olukord iseenesest laabuks. Kui uskuda mustemaid prognoose, langeb eestlaste arv sajandi keskpaigaks alla poole miljoni ja kas ei vii see meid rahvuse hääbumiseni.

Ainsa väljapääsuna antud olukorrast näen seda, et riigis tuleb välja töötada selge kava, kuidas pidurdada negatiivset iivet ja tagada sündide kasv. Praegu sellist plaani kahjuks ei ole. Tahaks loota, et teie erakond, kes seda probleemi on teadvustanud, suudab koostöös teiste poliitiliste jõududega niisuguse kava välja töötada ja ka realiseerida.

Teise teemana tooksin välja ühiskonna sotsiaalse turvalisuse. Mul oli võimalus põgusalt tutvuda teie erakonna ja Rahvaliidu koostöölepingu eelnõuga ning on hea meel tõdeda, et selles käsitletakse sotsiaalse turvalisuse teemat laiemalt ja ühiskonna tänaste vajaduste kontekstis.

Turvalisus ei ole pelgalt julgeoleku küsimus. See puudutab väga paljusid eluvaldkondi ja eranditult kõiki sotsiaalseid gruppe. Eestimaa inimene vajab turvalisemat keskkonda nii kodus kui tänaval. Tal on õigustatud ootus riigi abile vanaduse, haiguse, töövõimetuse ja ainelise puuduse korral. Talle peab olema kättesaadav hea haridus ning võimalus valida töö- ja elukohta.

Riigi usaldusväärsuse esmaseks mõõdupuuks on sotsiaalse keskkonna stabiilsus ja turvalisus – seda nii ühiskonna vähemkaitstud sotsiaalsete gruppide kui ka oma elu korraldamisega hästi toimetulevate inimeste jaoks. Üheks meie taotluseks peab jääma suurem tasakaal nii ühiskonna sotsiaalses kui regionaalses mõõtmes.

Oma riiki taastades seisis enamiku poliitiliste jõudude silma ees Põhjamaade tüüpi heaoluühiskond. Täna peame tõdema, et aastatega oleme paraku niisugusest ideaalist pigem kaugenenud. Sotsiaalselt sidusa ja tugeva keskklassiga ühiskonna asemel on meil kujunenud sotsiaalselt ning majanduslikult tugevasti kihistunud ühiskond. See saigi ühiskondliku kokkuleppe protsessi algatamise peamiseks põhjuseks.

Väikerahva elujõu allikaks on tema vaimujõu suurus. Seda on õpetanud meie oma rahvuskultuuri suurkujud ning ka nüüdismaailma areng. Innovatsioon ja uuendusmeelsus on tänapäeva väljakutse ja ainuvõimalus kestvaks arenguks. See eeldab aga suhtumise muutumist väga laias diapasoonis. Vaid haritud ühiskond saab olla uuendustele avatud.

Meie piiratud inimressurssi arvestades tuleb tõsiselt võidelda selle eest, et lapsed ei lahkuks juba põhikoolist, vaid kõik noored lõpetaksid oma haridustee. Võimalikult paljud peaksid jõudma tunnustatud kutseoskusteni. Oluline on panustada kõigi haridustasandite arengusse alates algkoolist kuni ülikoolini, nii et suureneks õpilaste võimekus jätkata haridusteed järgmisel tasandil või kandideerida edukalt nii sise- kui rahvusvahelisel tööturul.

Senisest märksa enam peaksime kvantitatiivsete küsimuste, sealhulgas näiteks tööjõu- või tööpuuduse kõrval pöörama tähelepanu ka töötajaskonna ja töö kvaliteedile. Ennekõike tuleb aga näha inimest ja tema elulisi vajadusi – olgu siis hariduse, tervise, julgeoleku või tööturu probleeme lahates. Kaasaegse ühiskonna heaolu ja areng on mõeldamatu üht valdkonda või arengutegurit teisele eelistades. Ka majanduses pole kestev edu võimalik ilma sotsiaalse kapitali väärtustamiseta.

Ühiskonna arengu kõrgemad eesmärgid ning kodanike suuremad ootused oma riigi suhtes eeldavad pidevat tööd ka ühiskonna demokraatliku korralduse täiustamisel. On küpsenud vajadus tõsiselt analüüsida, kas meie riigi halduskorralduslik mudel, mille põhikonstruktsioonid pandi paika vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, vastavad tänastele ja tuleviku vajadustele ning kindlustavad seatud eesmärkide täitmist.

Puudutaksin sellest keerulisest teemaderingist vaid üht tahku, mis on seotud mitme eelnevalt käsitletud probleemiga. Sotsiaalse turvalisuse tagamisel, kvaliteetse elukeskkonna loomisel ning hariduse korraldamisel on keskne koht kohalikul omavalitsusel. Eksivad need, kes peavad kohaliku omavalitsuse arenguga seotud küsimusi kõrvalisteks ja teisejärgulisteks. Kohalik omavalitsus on demokraatliku valitsemisviisi peamisi alustugesid ning ühiskonna stabiilse arengu esmane garantii.

Kohaliku omavalitsuse vastutusvaldkonda antud küsimuste tulemuslik lahendamine eeldab aga õiguslikke garantiisid stabiilsele tulubaasile, maade munitsipaalomandisse üleandmise jätkamist, omavalitsusüksuste koostöö toetamist nii piirkondlikul kui regionaalsel tasandil. Samuti eeldab see aga uute võimaluste loomist kohalike omavalitsuste kaasamiseks Eesti kui terviku arengut puudutavate otsuste ettevalmistamisse ja vastuvõtmisesse.

Lõpetuseks mõni sõna ka välis- ja kaitsepoliitikast. On jäänud silma, et viimasel ajal on eeskätt presidendi funktsioonide käsitlemisega toimunud riigi erinevate poliitikate, ennekõike sise- ja välispoliitika kunstlik lahutamine. Ometi ei saa näiteks välis- ja kaitsepoliitika teenida eraldiseisvaid eesmärke, vaid need mõlemad peavad kindlustama rahvuslikku julgeolekut ning looma täiendavaid garantiisid sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Globaliseeruvas maailmas saame me rahvuslikke huvisid kaitsta vaid tihedas koostöös sarnaseid väärtusi austavate riikidega.

Me oleme tänaseks saavutanud oma suured välis- ja kaitsepoliitilised eesmärgid, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina kuulume nii Euroopa kui Põhja-Atlandi ühisruumi. Siit tuleneb ka meie esmane välis- ja kaitsepoliitiline prioriteet – anda omapoolne võimetekohane panus selle ühisruumi arengusse. See eeldab aga hästi läbimõeldud ning partnerite huvisid austavat ja arvestavat koostööd eeskätt meie lähinaabrite, Balti riikidega, aga samuti teiste riikidega Läänemere regioonis.

Sellega seoses tahaksin esile tuua veel ühe aspekti. Me omame unikaalset kogemust demokraatliku ühiskonna ülesehitamisel. Oma kogemuse edasiandmisel demokraatliku arengutee valinud ja eeskätt Euroopa Liidu naabruspoliitikaga hõlmatud riikide toetamiseks on meil veel palju kasutamata võimalusi. Sellesuunaline tulemuslik tegevus vastaks nii Euroopa stabiilsuse kui ka meie endi rahvuslikele huvidele.

Head kuulajad,
see oli põgus pilguheit mõnedele probleemidele, mis Eesti ühiskonna arengu huvides tähelepanu vajavad. Usun, et järgnev arutelu toob neile väärtuslikku lisa.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee