In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele Maaleht 27. juulil 2006
27.07.2006


Arnold Rüütel: Ühtsuse puudumine häirib mind tugevalt


Eelmisel laupäeval Saaremaa suvekodus Maalehele antud pikemas intervjuus räägib riigi pea avameelselt oma viimase aja elust ja vaadetest nii Eesti kui ka suure maailma asjadele.

Härra president, kui palju te siin Saaremaa kodus olete saanud olla?

Paar nädalat, aga see on olnud tööga pooleks. Sõna otseses mõttes puhkust ei ole olnud.

Kui pikk on presidendi puhkus?

Ma ei teagi. Olen töötanud siin Saaremaa kodus väiksema pingega. Töö on käinud edasi, ainult nõupidamisi ja vastuvõtte on vähem.

Kas tänavune august tuleb töisem?

Kui te peate silmas presidendivalimisi, siis ma ei ole presidendikandidaat ja kampaanias ei osale. August tuleb tavapäraselt töine.

Kuidas teile lossiskandaal mõjus?

Elasin seda raskelt üle. Põhjused, miks ETV saates esinenud noormees šokeeris avalikkust hiljem kinnitamist mitte leidnud lugudega, on siiani hämarad. Eriti kui arvestada, et asetleidnud sündmuste üheks "kangelaseks" oli ta ise.

Hoidsite madalat profiiti?

Jah, teadlikult. See oli julm rünnak.

Viimati tuldi välja väitega, et teil on Peterburis salapoeg.

See on absoluutselt välistatud. See kuulub ilmselt samasse programmi, et mind kompromiteerida ja traumeerida mu perekonda. Rünnakuid võetakse ette mõne kuu tagant. Ilmselt on need seotud eelseisvate presidendivalimistega.

Kas sellised asjad toimuvad juhuslikult?

Antud juhul juhust pole. Poliitilise võitluse käigus ei valita vahendeid, kuidas kompromiteerida inimest, kes mingitel põhjustel ei ole teatud jõududele vastuvõetav. Eesmärk on olnud mind halvustada ja sellega minu kandideerimise võimalusi vähendada. Samal ajal loodetakse suurendada kellegi teise võimalusi.

Mis võiks olla järgmine teema?

Väga raske mõistatada. Ei mina ega abikaasa osanud karta, et isegi meie lapselapsed tuuakse halastamatult mängu.

Äkki on teil välismaal suured varandused ja salavillad peidus?

Kui niisuguste absurdsete väidetega välja tullakse, siis ei saa välistada, et leidub ka uskujaid. Välismaal mul vara ei ole. Olen oma varandusliku seisu deklareerinud majanduslike huvide deklaratsioonis, mis on avalik teave.

Poliitikud ja ajakirjandus pahandavad, et te ei osale presidendikandidaatide dispuutidel.

Ma ei ole presidendikandidaat ja seepärast ei saa ma ka presidendikandidaatide dispuutidel osaleda.

Niipea kui Riigikogus presidendivalimine ebaõnnestub, lülitute dispuutidesse?

Olen andnud nõusoleku kandideerida ainult juhul, kui Riigikogu ei suuda presidenti valida. Kui niisugune olukord peaks tekkima, käitun nagu presidendikandidaat: esitan seisukohti, vastan küsimustele, väitlen teiste võimalike kandidaatidega.

Mis on teie jaoks Eesti elus praegu kõige murettekitavam?

Kõigepealt madal sündivus. Praegu on 16- kuni 18aastaste vanusegrupis 64 000 noort. Viie aasta pärast on neid 41 000, kümne aasta pärast vaid 27 000.

Sündivuse probleemi ei lahenda pelgalt sünnitoetustega. Lapse eest peab hoolitsema ka hiljem, tagama talle hariduse, ameti. Temast peaks kasvama täisväärtuslik inimene. Praegu lahkub kahjuks igal aastal põhikoolist enam kui tuhat noort inimest.

Peame tegema kõik selleks, et iga laps saaks vähemalt põhihariduse. Peame leidma tööd puuetega inimestele. Ka need inimesed peavad saama ennast teostada ja uusi väärtusi luua.

Minu arvates tuleks emadele sõltuvalt sünnitatud ja/või üleskasvatatud laste arvust luua pensioni näol suuremad tagatised. See oleks ülimalt oluline.

Kui räägime kaasaegse tehnoloogia rakendamisest ja tööviljakuse tõstmisest, siis peab nii kutse- kui kõrghariduse tase olema oluliselt kõrgem.

Ja muidugi tervis. Meie ühiskond ei ole kahjuks endale teadvustanud, et üle poole inimese tervisest sõltub temast endast. Tänapäeva meditsiini osakaal on tunduvalt väiksem kui inimese enese võimalused ennast tervislike eluviisidega heas vormis hoida.

Ülemäärasest alkoholitarbimisest tuleneb väärkäitumine, mille tagajärjeks on kuritegevus, õnnetused, abielude purunemine jne.

Kuidas teie enda tervis on?

Tervise üle ma ei nurise. Olen säilitanud hea töövõime, suudan taluda väga suuri füüsilisi ja vaimseid pingeid. Harrastan regulaarselt liikumist. Tartus kodus ja Saaremaal suvekodus meeldib mulle füüsilist tööd teha. Ikka nii, et nahk on kergelt soe ja otsaesine higine. See annab kõige parema enesetunde. Kui ei ole võimalust tööd teha, teen kas kepikõndi või sörkjooksu.

Käed ei värise?

Absoluutselt mitte.

Mitu pudelit õlut nädalas läheb?

Ma ei ole õllesõber, kuid pudeli õlut joon saunas käies vahel ikka.

Mõne aja eest rääkisite sellest, et Eesti ühiskond on raskelt kreenis. Kuidas on asjad praegu?

Üleminekuühiskonnana ei suutnud Eesti koheselt tagada normaalset sotsiaalset arengut kogu ühiskonnale. Ma ei süüdista kedagi, kuid samal ajal meie, poliitikud, oleksime pidanud sellele enam tähelepanu pöörama. See oleks reaalselt võimalik olnud.

Põhjus oli suurel määral selles, et me avasime oma ühiskonna liiga kiiresti. Ühtpidi oli see edu pandina õige, teistpidi jäi inimene unustusse. Kõik ei suutnud nii kiiresti uue olukorraga kohaneda. Tuletasin seda poliitikutele korduvalt meelde.

Nüüd on olukord paranenud. Inimeste mõtteviisis on sotsiaalsed väärtused muutunud üha tähtsamaks. Samas ei saa Eesti praeguse arengustaadiumiga rahul olla, negatiivse iibega riigil on väga raske ületada neid ühiskonnas aastakümnete jooksul kogunenud pingeid, mis väljenduvad sotsiaalses ja regionaalses ebavõrdsuses. Me hakkame üle saama töötuse probleemist, sotsiaalhoolekanne on edasi arenenud. Nüüd aga tuleb uus mure – tööjõupuudus.

Nii et võõrtöölised on paratamatus?

Kõige olulisem on maksimaalselt ära kasutada olemasolev inimressurss, inimesi koolitada ja harida. Ilmselt on paratamatu ka kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide sissetoomine, kuid eelkõige on vaja luua sotsiaalmajanduslikud tingimused tööjõu väljavoolamise pidurdamiseks ning lahkunud rahvuskaaslaste kodumaale tagasipöördumiseks.

Mida te teeksite, kui jätkate presidendina ka teist ametiaega?

Ootame ära presidendivalimised Riigikogus.

Kas president saab üldse riiki ja rahvast praegustes oludes ühendada?

See, et on toimunud ühiskonna kihistumine, kutsub paratamatult esile vastuolusid. Seepärast on vaja suuta ühiskonna arengut nii palju kui võimalik tasakaalustada. Eesti presidendil ei ole võimalust anda käske ja korraldusi, küll aga saab ta olla initsiaatoriks paljudele küsimustele lahenduste otsimisel. Ma olen püüdnud seda ka teha, aga alati ei ole see leidnud küllalt kiiret realiseerimist. Usun presidendiinstitutsiooni tasakaalustavasse rolli.

Olete palgasõjaväe veendunud vastane?

Meie sõjavägi peab ikka enam ja enam toetuma kutselistele sõduritele. Aga see ei tähenda, et noori mehi ei peaks kutsealustena armeesse võtma. Ajateenistuse tähtsust noorte kaitsetahte kujundamisel ei saa kuidagi üle hinnata. Selles mõttes on kaitseteenistus erakordselt oluline ka Kaitseliidu kasvulavana. Kaitseliit on nii riigikaitse seisukohalt kui kõikvõimalike looduskatastroofide ja erakorraliste sündmuste puhul suur jõud. Väikesed spetsialiseeritud üksused üksinda ei suuda tagada ühiskonna julgeolekut. Sellepärast ma leian, et noormehed peavad läbima kaitseteenistuse.

Olete Einar Laignaga ühte meelt, et palgasõdurile ei maksa loota, kriitilises situatsioonis võib ta püssi põõsasse visata.

Ma olen Einar Laignaga nõus. Ma usun, et ka enamik Eesti ohvitsere on sellel seisukohal.

Kas teid häirib pronkssõdur?

On inimlikult mõistetav, et mälestatakse Teises maailmasõjas hukkunuid, fašismi vastu võidelnuid. Ometigi tuleb mõista ka eestlaste tundeid, sest Teise maailmasõja lõpp tähendas Eesti okupeerimist, vägivalda, küüditamist, represseerimist. Pronkssõduri probleemile lahenduse leidmisel tuleb ühendada riigimehelik tarkus otsustamisjulguse ning julgete otsuste tagajärgede ettenägemisega.

Eestlased ja venelased saavad ajaloost väga erinevalt aru, need arusaamad ei ole kahjuks eriti teineteisele lähenenud.

Järelikult on jagunud mõjukaid poliitilisi jõudusid, kelle huvidele on sellised arengud olnud kasulikud. Selleks et meie ühiskond suudaks ära kasutada arenguressursid, vajame aga osapoolte dialoogi ja ühist soovi üksteist mõista. Eesti on suutnud üle elada mineviku raskused, me oleme suutnud taastada oma iseseisvuse. Nüüd tuleb tagada reaalne majanduslik ja sotsiaalne areng.

Mis teid tänases Eestis kõige rohkem häirib?

Me olime ühtsed, kui tulime omal ajal Lauluväljakule ja osalesime Balti ketis. Nüüd on ühiskond nii varaliselt kui ka maailmavaateliselt liialt polariseerunud. See häirib mind väga tugevasti. Väikerahvana peame kokku hoidma. Ainult nii suudame edasi kesta, arendada oma kultuuri, olla rahva ja riigina jätkusuutlikud.

Vabariigi aastapäeval püüdsin lootuses, et see aitab meid taas uuesti ühendada, riiklike autasudega meeles pidada kõiki, kes aitasid kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Nii vabadusvõitlejaid, dissidente kui ka inimesi, kes tol ajal olid võimul – olid nad siis vallavanemad või maavanemad –, kuid kes tegid kõik selleks, et taastada Eesti iseseisvus. Palusin kõiki poliitilisi jõude esitada omapoolselt inimesi autasustamiseks. Kahjuks paljud poliitikud käsitlesid seda teistmoodi, ei pidanud õigeks teistsuguste inimeste tunnustamist. Sellest on kahju.

See näitab meie poliitilise kultuuri taset. Osa inimesi hindab enda osa kõrgemalt, paljudel juhtudel püütakse poliitilisi punkte koguda.

Kas Euroopa Liidus olemine annab eesti rahvale suurema garantii edasikestmiseks?

Euroopa Liitu astumine on taganud Eestile reaalse poliitilise ja julgeolekukeskkonna ning arenguvõimelise majanduskeskkonna. Me oleme taas Euroopa kultuurikeskkonnas. Meist endist sõltub nende võimaluste ärakasutamine.

Aga ma ei poolda ülemäärast võimu tsentraliseerimist, ma ei poolda Euroopa ühendriike, maailm on mitmekesisena palju huvitavam ja arenguvõimelisem. Nende poliitikute hääl, kes mõni aeg tagasi propageerisid Euroopa föderatsiooni ideed, on vaiksemaks jäänud.

Kas põhiseaduse lepet on üldse võimalik ellu äratada?

Korrektiividega on võimalik.

Mis kell te hommikul alustate?

Ma ärkan tavaliselt pool seitse. Kõigepealt loen läbi pressimaterjalid, siis algab töö kohtumiste, nõupidamiste, esinemiste ja muuga. Nii kestab see kella kuue-seitsmeni õhtul. Seejärel tegelen küsimustega, mis vajavad sügavamat analüüsi. Kella kaheksast üheksani püüan anda endale füüsilist koormust. See annab värskust, et lugeda, jälgida uudiseid ja töötada veel paar tundi.

Miks te ei kasuta oma kõnedes lennartmerilikke kalambuure ja teravaid väljaütlemisi?

See ei ole minu stiil. Võib-olla peitub põhjus minu õppejõu ja teadlase taustas ning rektoriaastates põllumajandusülikoolis. Akadeemilises keskkonnas sellist stiili ei kasutatud, nagu poliitikute, loomeinimeste ja ajakirjanike seas viljeldakse. Selline stiil on ka minu koduse kasvatuse küsimus.

Härra president, miks te vabariigi aastapäeval tervitasite sõjamehi võidupüha puhul?

Sellel hetkel meenus taasiseseisvumise esimene paraad – meie esimene paraad. Enne seda oli Eestis käinud Prantsusmaa president Mitterrand. Rääkisime temaga sellest, et saada prantslaste käest piirikontrolli seadmeid, automaatrelvi ja püstoleid. Ütlesin, et kõige tähtsam oleks, kui saaksime meestele vormid. Kuidas me teeme paraadi, kui üks on kaabuga, teine läkiläkiga, kolmas pintsakus ja neljas palitus. Ta oli kohe nõus.

Paraadi aeg lähenes, mundreid aga ei tulnud ega tulnud. Pöördusin uuesti prantslaste poole. Kaks päeva enne paraadi maandus Tallinnas erilennuk.

Esimesel paraadil marssisid meie mehed seega Prantsuse mundris?

Jah, Prantsuse välimundris. Kuna prantslane on eestlasest kasvult väiksem, siis meestel ei läinud püksid hästi jalga ega nööbid kinni. Kuidagiviisi ajasid mehed need siiski endale selga. Oli tunne, et see on tõeline võit.

Too hetk tuli sel hetkel meelde?

Täitsa tõsiselt tuli. Nüüd, 15 aastat hiljem seisis mu ees korralikult riietatud rivi. Muidugi võimendati see kohe ja kasutati ära. Kui me läheme eelmise presidendi juurde, siis tema kasutas iga tervituse juures kõikvõimalikke selliseid ütlemisi. Ma olen neid palju kuulnud, aga sellest ei rääkinud sel ajal keegi midagi.

Paljusid häirib, et kuulusite omal ajal punasesse nomenklatuuri.

Ma ei ole käinud parteikoolis, ma olin põllumajandusakadeemia rektor. Kui mind kutsuti tööle keskkomiteesse, veensid sõbrad ja mõttekaaslased, et tuleb minna lootuses, et ehk õnnestub vastu seista kõige halvematele otsustele. Eestisse taheti ehitada uusi ettevõtteid – elektrijaamade teine järk, fosforiidikaevandused, tuua Nõukogude Liidust sisse tööjõudu. Kui see programm oleks realiseerunud, oleks Venemaalt Eestisse tulnud veel 150 000–200 000 inimest. Johannes Käbin astus sellele vastu, tahtis läbi viia kaadri eestistamist ja kutsus mind ametisse. Lõppkokkuvõttes vahetati ta ise selle eest välja.

Siin ei ole teil midagi häbeneda?

Minu südametunnistus on puhas. Kui juhtivatel kohtadel poleks olnud rahvuslikult meelestatud eestlasi, oleks Eesti iseseisvuse taastamine hiljem olnud raske kui mitte võimatu. Eesti iseseisvuse taastamisel oli Eesti NSV Ülemnõukogul otsustav osa.

Kahjuks on mustvalge ajalookäsitlus jätkuvalt jõus. Kohati tahetakse seda lausa süvendatult realiseerida. See jääb ilmselt pikaks ajaks?

Oleks väga kurb, kui nii peaks minema. Loodan, et sügisel valitaval Eesti presidendil on oma osa selles, et tasakaalustatud ajalookäsitlus ei jää alla mustvalgele.

Selles mõttes ei ole presidenditool üldsegi mitte tühine?

Ei ole.

Ometi räägitakse, et pole ta oluline ühti.

Ilmselt räägitakse seda tahtlikult.


Peeter Ernits


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee