In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President konverentsil “Maaelupoliitika rakendamine uutes liikmesriikides” 8. juunil 2006 Tallinnas
08.06.2006


Lugupeetud konverentsist osavõtjad!

On hästi teada tõsiasi, et viimase 15 aasta jooksul on Eesti põllumajandus- ja maaelupoliitika olnud üks liberaalsemaid Euroopa Liidus. See seadis maainimesed järskude muutustega kohanemisel vägagi raskesse olukorda; hõive põllumajanduses vähenes üle viie korra ehk ligi 100 tuhande inimese võrra. Võsastusid haritud maatükid ja langesid tootmismahud, nii et põllumajanduse lisandväärtus moodustas eelmisel aastal vaid kaks kolmandikku 1993. aasta tasemest.

Paraku lepiti liitumiskõneluste käigus Euroopa Liiduga kokku selline tootmiskvootide tase, mis tugines madalseisu peegeldavale perioodile. Eelkirjeldatu tulemusel ei suuda Eesti tootja enam oma riigi elanikke põhitoiduainetega varustada, ehkki see oleks nii julgeoleku kui ka kaubandusbilansi tasakaalu huvides väga oluline.

Samas on liitumine Euroopa Liiduga andnud maapiirkondadele ja sealhulgas põllumajandusele tuntava tõuke paremuse suunas. See peegeldub suurenenud investeeringutes, maakasutuses ja kasvavas lisandväärtuses. Koos sellega on taastumas maainimeste usk tulevikku.

Need on aga alles esimesed sammud Euroopa Liidu maaelupoliitika rakendamisel. Tihti kiputakse hinnangut andes unustama, et oleme Euroopa Liidu liikmed olnud vaid kaks aastat. See aeg ei ole kindlasti piisav, et tasa teha eelmisel kümnendil tekkinud puudujääk maaelu arendamisel.

Seda peame silmas pidama ka järgmise seitsme aasta põllumajandus- ja maaelupoliitikat kavandades. Tulevikuvõimaluste optimeerimine sõltub meie võimest tänast olukorda õigesti hinnata. Selleks peame tänastest probleemidest keerutamata rääkima. Kuid oluline on ka oskus tulevikuvajadusi ja -võimalusi realistlikult hinnata. Väga tähtis on saavutada hea kompromiss, sest võimalused, mis on homme võrreldamatult suuremad kui viis aastat tagasi, ei vasta siiski kõikide ootustele.

Austatud kohalviibijad!

Teile ei ole kindlasti vaja üle korrata, kui tähtsad on Eestis ja terves Euroopa Liidus maaelu ja põllumajandus. Kõige selle taga on maainimene oma ootuste ja vajadustega. Seetõttu on tervitatav, et Euroopa uuendatud põllumajandus- ja maaelupoliitika alla kuuluvad lisaks põllumajandustootmisele ja metsanduse toetamisele ka keskkonnaaspektid, maapiirkondade ettevõtlus, teenuste kättesaadavus ja külaelu areng.

Maapiirkondade arengupoliitika eesmärgid ongi mitmetahulised. Nende hulka kuulub nii see, et inimestel oleks laual värske ja tervislik toit ning linnainimesed saaksid maal hästi puhata, kui ka see, et maainimestel jätkuks usku enda ja oma laste tulevikku.

Meie maaelupoliitika võtmesõnaks võiks olla maakodu, kus elab hästi toimetulev pere. See on kodu, mille elanikud säilitavad sideme loodusega; kodu, kust lapsed saavad kaasa heas mõttes talupojatarkuse. Koos maakodudega hoiame ka eesti küla ja esivanematelt pärandiks saadud elulaadi, mille üheks hindamatuks väärtuseks on kogukonnaliikmete solidaarsus.

Ei ole võimalik – ja ka mitte vajalik –, et maapere saaks sissetuleku ainult põllumajandusest. Vastavalt põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi andmetele on Eestis ainult ligikaudu 7000 nii-öelda professionaalset äriettevõtjat, kes põhilise osa oma sissetulekutest saavad põllumajanduslikust tootmisest. Selle näitaja taga on põllumajandustootmise koondumine suurtesse majapidamistesse, mis on olnud juba pikka aega iseloomulik kogu Euroopa Liidule. Eestis on see protsess toimunud aga märgatavalt kiiremini.

Kui heidame pilgu viimase viie aasta jooksul juhtunule, leiame selle tõdemuse kinnituseks mitmeid näiteid. Esiteks põllumajanduslike majapidamiste arv. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2005. aastal 27 700 põllumajanduslikku majapidamist. See on kaks korda vähem kui 2001. aastal ja vähenemine on toimunud peamiselt väikeste, alla 10-hektariliste majapidamiste arvel. Tänaseks on kolmveerand põllumajandusmaast üle 50-hektariliste majapidamiste valduses.

Teiseks loomakasvatus. Praeguseks on 2001. aastaga võrreldes 43% vähem loomakasvatusest tulu saavaid majapidamisi. Samas on veiste arv vähenenud ainult 7% ja teiste loomade arv on koguni kasvanud. Peaaegu kaks kolmandikku Eesti piimakarjast kuulub vähemalt 100 piimalehmaga majapidamistele.

Sellistes suurtootmisüksustes on tihtipeale haritumad juhid, paremad võimalused investeeringuteks ja toodete turustamiseks ning tulemusena ka suurem efektiivsus. Analüüs näitab, et suuremad põllumajandustootjad on suhteliselt paremini varustatud kasutamiskõlblike masinate, seadmete ja ehitistega. Neil on enam vahendeid investeeringuteks ja tootmise ümberkorraldamiseks.

Samas võib probleemidena esile tuua keskkonnaohte ja haiguste levi, aga samuti traditsioonilise eluviisi hääbumise ja rahvuslike põhiväärtuste taandumise. Seda protsessi on keeruline statistiliselt või majanduslikult mõõta ja seetõttu on ka raske neid suundumusi hinnata või mõjutada.

Põllumajandusliku tootmise koondumise trendi taustal on Eesti traditsioonilise talu tulevik seotud uute väljakutsetega. Väiketootmise peamiste võimalustena näen kõrgema lisandväärtusega, eripäraste toodete tootmist ja tegevuse mitmekesistamist.

Tänapäeva turg ei tee ühelegi tootjale hinnaalandusi. Tarbija ootab paindlikku reageerimist oma eelistuste muutumisele ning tootelt püsivat kvaliteeti ja konkurentsivõimelist hinda. Tootmise senisest suurem spetsialiseerumine on üks võimalus toodete konkurentsivõimelise hinna tagamiseks.

Lisaks nišitoodetele sobib eelkõige väikestele ja keskmistele taludele ka maheviljelus. Kuigi kõik tarbijad ei oska veel mahetooteid piisavalt väärtustada, on edasiminek olnud märgatav. Mahepõllunduse pindala ja maheloomakasvatusega majapidamiste arv on Eestis viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.

Kokku oli eelmisel aastal mahepõllunduslikus kasutuses üle seitsme protsendi põllumajandusmaast. See näitaja küll ületab Euroopa Liidu keskmist, kuid võiks olla veel märgatavalt suurem. Euroopa ning üha enam ka Eesti tarbija hindab aina rohkem toidu tervislikkust ning on valmis selle eest ka kõrgemat hinda maksma.

Samas on nii talude kui ka maaelu arengu võtmeks tuluallikate mitmekesistamine. Euroopa Liiduga võrreldes ei ole Eesti maamajandus kuigi mitmekülgne. Üks võimalusi on biomassi kasvatamine energia tootmiseks. Eestis jääb taastuva energia tootmise osatähtsus põllumajanduses ja metsanduses Euroopa Liiduga võrreldes veel väikeseks. Ometi on meil sadu tuhandeid hektareid kasutamata maad, looduslikult soodsad tingimused ja energiametsa kasvatamise alane oskusteave.

Maamajandus ei piirdu põllumajanduse ja metsandusega. Oluline on samuti nende valdkondadega seotud tööstus, näiteks puidusektor, mis annab neljandiku Eesti tööstuse käibest, ja teenindusettevõtted.

Ohu märk on maapiirkondade ettevõtete kahanev iive: nimelt kasvab likvideeritud ettevõtete arv kiiremini kui loodud ettevõtete arv, seda ennekõike põllumajandusettevõtete osas. Maaettevõtetes pakutav palgatase jääb pea viiendiku võrra alla linna palgatasemele, mistõttu tekib ettevõtjatel raskusi oskustööliste värbamisel ja nende hoidmisel. Kuna maapiirkonnas töökohti napib, suureneb pendelränne.

Kuid inimene ei ela ainult tööst. Eesti maaelanike elukvaliteeti ohustavad mitte ainult majandusprobleemid, vaid ka näiteks põhiteenuste kättesaadavuse vähenemine. Koolihariduse, arstiabi ja avalike teenuste saamiseks tuleb maaelanikel läbida järjest pikemaid vahemaid. Mitmed olmeteenused on koduvallas enamusele kättesaamatud. Ühistranspordivõimalused ja teede olukord jätavad tihti soovida.

Seetõttu ei sõltu Eesti tasakaalustatud areng vaid põllumajandusministeeriumist ja maaelu arengukava edukast elluviimisest, vaid mitmete ministeeriumide, asutuste ja ühenduste koostööst. Olgu siis küsimuseks kvaliteetne kooliharidus, sotsiaalhoole, tervishoid, kultuur, ettevõtlus, teede- ja sidevõrk või muud.

Loodan, et seda koostööd tehakse aina enam inimeste heaolu ning maaelu kui paljudest osadest koosnevat tervikut silmas pidades. Jõudu ka teile kaasalöömiseks!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee