In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutulekul 30. juulil 2005 Räpinas
30.07.2005


Lugupeetud minister,
Eesti Looduskaitse Seltsi liikmed ja külalised!

Meie selts on loodud ja tegutsenud arusaamas looduse ja kultuuri ühtsusest. Kuigi asutamisel seati eesmärgiks loodushoid, tegeldi alguspäevadest alates ka eesti rahvuskultuuri kaitse ja pärimuse talletamisega. Pikki aastaid oli just Looduskaitse Selts ainus legaalne võimalus rahvuslike väärtuste ja tunnete väljendamiseks.

Selts on ka taasiseseisvas Eestis jäänud truuks oma peamistele ideaalidele - kaitsta ja väärtustada kodumaa loodust kui osa rahvuskultuurist. Sellele on lisandunud tegevus säästva arengu laias mõõtkavas. Ühtlasi on looduskaitseselts kutsunud ellu Eesti Rooma Klubi, mis ühendab väljapistvaid teadlasi, kultuuri- ja ühiskonnategelasi.

Selts kasvas välja Tartu üliõpilaste looduskaitseringist ning algusest peale, juba nelja aastakümne vältel, on tegevuse hingeks olnud Jaan Eilart. Ta jätkab seltsi auesimehena ka praegu ning talle kuulub meie tänu ja lugupidamine hindamatu väärtusega töö eest.

Esimene Eesti looduskaitseseadus võeti vastu juba 1935. aastal. Tänaseks on meil toimiv riiklik keskkonnakaitse, seadusjärgne seire ning järelevalve. Kehtestatud on esmavajalik keskkonnaõigus, kasutus- ja saastenormid; laieneb ka keskkonnaharidus.

Paljude riikidega võrreldes saab Eesti üldisele keskkonnaseisundile panna hea hinde. Meie floora ja fauna on suhteliselt liigirikkad. Kaitse alla on võetud ligi 450 liiki. Eestis on neli rahvusparki, poolsada looduskaitseala, loodusparki või maastikukaitseala. Kokku hõlmavad kaitsealad ligi 12% Eestimaa territooriumist.

Samas tuleks looduslike liikide arvukusele läheneda vähemalt kahest aspektist. Esiteks on see püsinud Eestis kõrgel tasemel, nii et meie floora mitmekesisuse hinnanguliseks arvnäitajaks pakutakse 1400. Meil kasvab 71 taimeliiki, mille leviku põhjapiiriks on Eesti, ja ligi 50 taimeliiki, mille leiukohtade arv ei ületa viit. Kümme loomaliiki kuulub kõige rangema kaitsekategooria alla. Nende populatsioonide hävimine oleks kaotuseks mitte ainult Eestile.

Teiseks on viimastel aastakümnetel plahvatuslikult kasvanud nn bioinvasioon - see on võõrliikide globaalne levimine. Kui nad suudavad teatud ökosüsteemis luua sillapea, siis hakkavad nad seal ka kiiresti vohama. See aga kujutab endast suurt ohtu eluslooduse liigirikkusele Maal, mille uuesti kontrolli alla saamine vajab suuri materiaalseid vahendeid. Olgu siinkohal meenutatud meie võitlust karuputke, ameerika naaritsa või mõne sissetoodud ja sordilehel mitteregistreeritud seemnematerjaliga.

Püüdes täna reastada meie olulisi keskkonnaprobleeme, tuleks esikohale seada inimene. Ehkki keskkonna tervistkahjustavat toimet on seni Eestis uuritud suhteliselt vähe, võime sellekohaseid näiteid tuua ka oma elupraktikast. Küll on üldisemaid andmeid Põhja-Eestis esinenud haigusjuhtude sõltuvuse kohta saasteainete sisalduse muutusest välisõhus. Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas esineb hingamisteede haigusi rohkem kui mujal Eestis.

Kohati on kasutuses olev põhjaveekiht reostuse tõttu joogiks kõlbmatu. Siinkohal ei saa meid lohutada tõdemus, et enam kui miljardil maakera elanikul puudub ligipääs puhtale joogiveele. Samuti tõsiasi, et põhjavee liigtarbimise tõttu on 50% Euroopa Liidu märgaladest kuulutatud ohustatud aladeks.

Inimtegevus on lahutamatult seotud looduskeskkonnaga, väljaspool seda ja selle seadusi austamata on meie eksistents koduplaneedil võimatu. Ehkki niisugune arusaam peaks olema lausa kohustuslik kõigi inimeste jaoks, näitavad eestimaalaste seas läbiviidud küsitlused, et tarbimiskeskne elulaad on viinud keskkonnateadlikkuse kahanemisele. Samal põhjusel arenevad globaalsed kliima soojenemise protsessid koos siit tulenevate loodusnähtustega.

Praegune põlvkond on sisuliselt seatud fakti ette - kas muuta majandussüsteem keskkonnasõbralikumaks või peame vaatama pealt, kuidas ökosüsteemid hakkavad kokku varisema.

Hinnates kriitilisi punkte meie looduskaitses, tuleb näha ka neid võimalusi, mis meil on protsesside suunamiseks jätkusuutliku arengu teele. Ökosüsteemselt tasakaalustatud elukorralduse loomist võiks alustada just Eestis ja kohe, tehes seda planeerimise, seadusandluse ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate rakendamise teel.

Samuti ei saa jätta reageerimata muutustele ühiskonnas, nagu peab seda tegema iga kodanikuühendus, mis tõepoolest oma liikmete huve esindab. Tahan siinkohal tänada Looduskaitse Seltsi, kes oma missiooni tunnetades on andnud kaaluka panuse Eesti demokraatia edenemisse.

Selts liitus kõhklematult ühiskondliku leppe protsessiga ning on aktiivselt osalenud dialoogis ühiskonnaliikmete vahel. Viljakas on ka koostöö riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitega, mida seltsi esindajad teevad paljudes töögruppides, nõukogudes ja komisjonides. Selline partnerlus on hea näide osalusdemokraatia toimimisest.

Kindlasti tasub täna ka küsida, milline võiks olla uus väljakutse Looduskaitse Seltsi liikmeskonnale. Küllap seab lati üsna kõrgele nii seni tehtu kui ka arusaam, et tarbimisühiskonna mallidest ja elukorraldusest stiilis "üks-päev-korraga" ei ole lihtne loobuda. Seda tõsisem ongi väljakutse, sest strateegiline mõtlemine ja käitumine peab muutuma üha üldisemaks elunormiks. Koostöö meie rahvusvaheliselt tunnustatud teadlastega võib siin palju kaasa aidata.

Soovingi selleks teile jõudu ja sihikindlat tegutsemist! Teatavasti on inimene ainus liik looduses, kes soovitavaid muutusi planeerib ja seeläbi ka oma arengut suunab.

Tänan teid tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee