In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President emadepäeval 8. mail 2005 Estonias
08.05.2005


Austatud emad,
head lapsed ja isad,
armsad Eestimaa inimesed!

Täna on kahekordselt tähtis päev. Väga paljudes peredes üle kogu maailma tähistatakse täna emadepäeva. Arvatavasti pole vähem ka neid inimesi, kelle jaoks märgib 8. mai Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva. Tänane päev annab võimaluse avaldada sügavat austust emadele ning ühtlasi kõigile kannatanutele, sõltumata sellest, millist mundrit neil tuli sõjas kanda.

Ema on elu andja ja algus. Ta on koos lapsega ühe terviku kaks poolt, sest üheta poleks teist. Ilma emade ja lasteta kaoks rahvas ja hääbuks elu. Ema on perekonna ühendaja, kodu hoidja ja meelsuse vormija. Emast algab elu, armastus ja tasakaal.

Kui ema on algus, siis sõda tähendab lõppu. Sõjas hävib elu, sünnib rahvastele kannatusi ning hingedesse jääb valu ja vihkamist. Sõjas hukkunud pojad ja tütred tähendavad igavesi haavu emahinges. Seetõttu pole suuremaid sõjavastaseid kui emad.

Nõnda on ema ja sõda igavesed vastandid. Kuid nagu tervik koosneb vastandite ühtsusest, nii tähistab ka lõpp uut algust. Sõjast laastatud maa ja tühjaks jäänud kodud on alati taastanud ja kaunistanud emad.

See oli küll emadepäeva helges meeleolus ootamatu sissejuhatus, kuid täna tähistame koos teiste maailma rahvastega ka sõjaohvrite mälestamise ja leppimise päeva. Ja kes mõistaks paremini kui emad lepituse otsimise ja andestamise tähtsust! Ehkki nad sellest valjult rääkida ei tavatse, on emad ometi oma hinges esimesed andestajad.

Vaikimisi sissepoole elamine on meile, eestlastele, omane juba sajandeid. Kuid selleks, et sünniks uus elu, peab elama ka väljapoole. Alustades iseendast, kodust ja lähiümbrusest, aga jõudes tingimata ka oma riigini. Emadele kuulub kõikjal üsna otsustav roll meie elu paremaks muutmisel.

Sõjajärgse Eesti emad teavad, mida see tähendab, kui peavari on küll olemas, aga pereliikmed on vägivaldselt lahus ning teadmatust tuleviku suhtes jätkub rohkem kui selgust ning kindlustunnet. Siis on ohus nii hingerahu kui pereelu. See kehtib ka tänapäeval. Siinkohal võin osutada kahele uuringule, mille tulemused seda kinnitavad.

Eesti elanike väärtushinnangute analüüs on näidanud, et meie ühiskond on jõudnud arengujärku, kus inimesed hindavad pigem stabiilsust, kui soovivad muutusi. Nad tahaksid säilitada tuttavat ja tavapärast, hoida olemasolevat töökohta ja lähisuhteid.

Järelikult peaksime mõtlema võimalusele, et inimesed on reformidest väsinud ning pelgavad järjekordsete muutustega kaasneda võivaid soovimatuid tagajärgi ja ebastabiilsust oma elus. Seega tuleks kõiki uuendusi hoolega kaaluda ja avalikult arutada.

Tänaseks läbitud reformirohke üleminekuaja üks soovimatu tulemus on kodutus, mis muutus Eestis märgatavaks 1990-ndate aastate keskel. Euroopas tehtud uuringute kohaselt on koduta jäämise peamisi põhjusi perekonna lagunemine. Nii on see ka Eestis - enamik kodututest on üksikud ning ligi pooled uuringu käigus küsitletud inimestest põhjendasid oma kurba elukäiku just lähisuhete purunemisega.

Eestlane on küll läbi aegade saanud ka muutlikus keskkonnas hakkama, kuid samas on meie kohanemisvõime ka rohkete katsumuste vili ning seda ei saa igavesti proovile panna. Igaüks vajab tuttavat ja turvalist elukeskkonda ning lähedasi enda ümber. Püsivad peresuhted ja kodu on hindamatu väärtusega.

Tänasel päeval väärivad meelespidamist kõik need inimesed, kes on loonud uut elu ja tänu kellele on meie senine elu saanud paremaks. Me peame tunnustama neid, kes pole olnud ükskõiksed ja hoolimatud, vaid on kinkinud ligimestele tähelepanu, toetust ja armastust.

Kindlasti on emadepäeva mõte selles, et elu jätkuks, et meid ei jääks mitte vähemaks, vaid tuleks juurde. Ja et emad saaksid hakkama - see on kogu Euroopa ja kogu maailma mure. Siin mõtleme ennekõike rahust, mida vajavad pered, kodud ja kogu maa. Aga soovime ka kindlustunnet selles, et hommegi jätkub tööd, kättesaadavat arstiabi ja kooliharidust.

Muidugi mõtleme täna ka uutest emadest ja rõõmustame selle üle, et kuust kuusse sünnib Eestimaal rohkem lapsi kui varem. Meie kohus on need lapsed hästi vastu võtta ning olla neile toeks, kuni nad ise hakkama saavad. See tähendab hoolivust, mida ikka pakub oma kodanikele riik, aga ka üksteise hoidmist peres, nii et meie lastest sirguksid tublid inimesed.

Lapsed ise oskavad seda kõrgelt hinnata. See sai hiljaaegu taas kinnitust lasteloomingu konkursi kaudu. Maret Saaremets Suure-Jaani Gümnaasiumi 4. klassist kirjutas suurepärase konkursitöö pealkirjaga "Tubli pere - Eesti ehe!". Seal arvab Maret nii:

"Minu arust on kõige parem kingitus oma perele armastus ja üksteisest hoolimine. Kui poleks ühtegi tublit peret, mis siis Eestist saaks? Kui kõik oleks lohakad ja ennast täis, kes siis Eestitki ilusamaks ja paremaks muuta viitsiks. Minul on küll perega vedanud, mul on ema, isa ja kolm venda. Pealekauba on mul veel kaks väga head vanaisa ja vanaema. Eestis on õnneks neid lapsi päris palju, kellel on terve pere."

Nii kirjutas väike Maret. Ma tänan teda, et ta andis meile taas kord teada, mida lapsed õnneks vajavad. Aga ma tahan kindlasti tänada ka Mareti vanemaid ja vanavanemaid, et nad on loonud niisuguse õnneliku perekonna. Ja samuti ütlen aitäh kõigile tublidele eestimaalastele, kes oma peret nii mõttes kui teos on ülimalt tähtsaks pidanud.

Aitäh teile ja kaunist emadepäeva!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee