In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President rahvusvahelisel konverentsil "Piirimuutused Euroopas 20. sajandil" 3. veebruaril 2005 Tartus
03.02.2005


Austatud konverentsist osavõtjad!

On väga rõõmustav, et just Tartu võib võõrustada esinduslikku rahvusvahelist ajalookonverentsi nii olulisel teemal, mis on püsinud aktuaalne läbi sajandite. Konverentsi toimumispaiga ja -aja valik on aga eriliselt sümboolne, sest seostub ju riigipiiride kujunemine Euroopas nii Tartu kui eilse kuupäevaga.

Mul on kahju, et ametikohustuste tõttu pidin eemale jääma konverentsi avapäevast, kui käsitlesite teemasid, mis erutavad jätkuvalt paljusid rahvaid, rahvusrühmi ja üksikisikuid. Kindlasti on sellisteks keele, rahvuste ja piiride muutumise küsimused, kuid samuti täna arutusele tulev ajaloolise mälu teema.

Küsimus riigipiiridest seostub tihti ajaloolise mäluga, ning teema on valus paljude rahvaste jaoks. Ent samuti põimub see vaieldamatult poliitikaga ja püsib nii mõnegi riigi poliitilises agendas.

Piiril on riigi sünni- ja eluloos oluline tähendus, sest see määrab ruumi, kus rahvas teostab talle kuuluvat suveräänset võimu. Samuti on piir oluliseks eelduseks riigi tunnustamisel teiste riikide poolt ja tema võimalusel arendada rahvusvahelist suhtlemist.

Kõige üldisemalt kõneldes võib läinud sajandit pidada uute piiride kujunemise ajajärguks nii sõna otseses kui ka kaudsemas tähenduses. Euroopas, sealhulgas siinses regioonis muutusid siis otsustavalt piirid nii riikide kui inimeste vahel, aga ka mõtteviisis. Nende arengutega on seotud ka Eesti riigipiiri kujunemine.

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelist Tartu rahulepingut peetakse Eestis meie omariikluse sünnitunnistuseks. Ehkki iseseisvus kuulutati välja kaks aastat varem, võimaldas just rahuleping Eestil oma suveräänsust reaalselt teostada.

Kuni tsaarivõimu kukutamiseni Venemaal ei seatud Eestis avalikult kahtluse alla riiklikku ühendust Venemaaga. Väga vähesed uskusid, et Eesti-sugune väikeriik võiks iseseisvalt toime tulla. See on üsna oluline tõsiasi meie järgnevat ajalugu silmas pidades.

Võib tunduda paradoksaalne, et mõte lüüa Venemaast lahku ja luua oma riik sündis koostöö mõttest. Septembris 1917 arutas Eestimaa kubermangu autonoomne esinduskogu, Maanõukogu, esimest korda Eesti rahvusvahelist seisundit. Iseseisvuse väljakuulutamine ei olnud siis veel kõne all. Küll aga kõneles Eesti tollaseid prominentsemaid poliitikuid Jaan Tõnisson Balti ja Skandinaavia rahvaste koostööst.

See ei olnud veel Eesti sõltumatuks kuulutamise plaan. Iseseisvuse mõte kristalliseerus uusaastaööl vastu 1918. aastat, kui kasutada sündmuste keskmes olnud poliitiku ja rahvusvahelise õiguse professori Ants Piibu sõnu. Ehk küll meelevaldselt seostades, kuid siiski on huvitav tähelepanek, et samal ajal sõnastas maakera teisel poolel Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson 14 punkti rahvaste enesemääramisest ja õiglase rahu tagamisest.

Oluline on tõdeda, et Eesti iseseisvuse mõte sündis Läänemere väikerahvaste koostöö-idee kaudu, mis ühtlasi oli Eesti välispoliitilise orientatsiooni esmakordne sõnastamine. Eesti Maanõukogust sai aga esimene rahva esinduskogu Läänemere ääres, kes siinsete rahvaste koostöö teemat 20. sajandil nõnda käsitles.

Tasub märkida, et enamik Euroopa suuremaid rahvusi oli oma iseseisva rahvusriigi selleks ajaks juba rajanud. Ühtlasi oli neil kujunenud riiklik-rahvuslik identiteet ja suhteliselt stabiilne riigikord. Suuremate rahvuste olemasolu ei ähvardanud miski, teistsugune oli aga väikerahvaste, sealhulgas eestlaste olukord.

Pärast seda, kui 1917. aasta novembris varises Venemaal kokku legaalne riigivõim ning Eestit ähvardas Saksa okupatsioon, nõudis ja võimaldas olukord tegutsemist. Eesti poliitikud kasutasidki 24. veebruaril 1918 tekkinud erakordset võimalust ja kuulutasid Eesti iseseisvaks vabariigiks.

Verinoor Eesti riik pidi kaitsma oma iseseisvust alanud sõja mitmel rindel nii Saksa kui Vene vägede vastu. Ligi poolteist aastat väldanud Vabadussõja järel sõlmitud Tartu rahuleping kindlustas meie riigi iseseisvuse ning andis selle tunnustamiseks maailma riikidele juriidilise aluse.

Eesti saavutas iseseisvuse rahvaste vabadusliikumise ja impeeriumide lagunemise perioodil. Selle ajaloolise protsessi käigus lõppes impeeriumide raames toimuva rahvaste kooselu reguleerimine keskusest. See asendus võimalusega vabaks koostööks rahvusriikide vahel, nii riikide regionaalsete ühenduste loomiseks kui rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ühinemiseks. Paraku see võimalus siis ei teostunud, rahvusvaheline koostöö hakkas hoopis mõranema nii Läänemere ääres kui laiemalt.

1921. aastal astus Eesti Rahvasteliitu, et saada tõhusaid poliitilisi ja sõjalisi julgeolekugarantiisid. Paljud lootsid tollal, et Rahvasteliit suudab tagada rahu ning et maailmasõda oli riikidele ja rahvastele õppetunniks. Kuid kollektiivne julgeolekusüsteem ei hakanud toimima, sest mitmed võtmeriigid jäid kõrvale.

Eestile majanduslikult otseselt soodne Tartu rahuleping lõi kogu senise ajaloo jooksul ainulaadse välispoliitilise situatsiooni. Nimelt olid aastatel 1920-1922 Eesti suhted Venemaaga paremad kui teistel Euroopa riikidel. Toona võimul olnud Eesti valitsusi iseloomustas lootus taastada Esimese maailmasõja eelsed majandussidemed. Samuti oli aktuaalne Eesti kui Ida ja Lääne vahelise majandussilla idee.

Kuid tihedad kaubandussidemed Eesti ja Venemaa vahel ei taastunud, hoopis vastupidi - need kahanesid ajavahemikus 1913-1923 enam kui kümme korda. Majandussidemete nõrgenemise põhjused ei olnud Eesti-poolsed. Ajaloolaste väitel ei eraldunud majanduslikus mõttes mitte Eesti Venemaast, vaid Venemaa tõukas Eesti endast eemale.

Samasuunalised protsessid kordusid 1990-ndatel pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil meie idasuunaline kaubavahetus kahanes mitmel põhjusel järsult peaaegu olematuks. Samaaegselt kulgesid vaidlused Tartu rahulepinguga määratud piiri tunnustamise üle. Ja need on kestnud tänase päevani.

Maailmasõdade vahelisel perioodil iseloomustas riikide suhteid Läänemere regioonis nõrk poliitiline ja sõjaline koostöö. Siinseid suurriike hakkas samas üha enam iseloomustama agressiivne välispoliitika. Tagasilöögi neis positiivsetes arengutes, mis järgnesid eelmisele suurele sõjale, andis Hitleri-Stalini pakt augustis 1939.

Tartu rahuga määratud Eesti Vabariigi piir sai püsida kaks nappi aastakümmet. Kahe totalitaarse võimu salatehing muutis nii Eesti kui teiste suveräänsete rahvaste saatuse ning samuti piiride kulgemise. Juunis 1940 okupeeris NSV Liit Eesti Vabariigi ning liitis ta liiduvabariigi staatuses endaga. Sama juhtus Läti ja Leeduga. Maailmas jäi tol aastal oma iseseisvusest ilma üheksa riiki ja neist kolm olid Balti riigid. Läänemere-äärsete riikide arv kahanes vaid neljani.

Maailmas leidus riike, kes tunnustasid Balti riikide Euroopa poliitiliselt kaardilt kadumist, osa riikide jaoks oli see aga vägivallaakt ning rahva tahte jäme võltsimine. Siinkohal väärib rõhutamist Ameerika Ühendriikide põhimõtteline seisukoht, mida väljendas Riigidepartemangu avaldus 23. juulist 1940. Sellega ei tunnustanud USA Balti riikide vägivaldset liidendamist NSV Liiduga.

Washingtoni printsipiaalse hoiaku mõjul jätsid ka paljud teised riigid de jure tunnustamata iseseisvate Balti riikide inkorporeerimise. See ei lubanud maailmal meie olukorda unustada, mis omakorda toetas sisemaiseid vabanemispüüdeid, kuni need 1991. aastal teostusid.

See oli impeeriumi lagunemisest tulenev piiride muutumise teine laine 20. sajandi Euroopas. Ennekõike puudutas see meie lähiregiooni, kus mitu rahvusriiki taastas oma iseseisvuse. Kohe seejärel lülitusid need riigid ka ulatuslikku rahvusvahelisse koostöösse.

Kui eesti poliitikute koostöö-ideed ei olnud sõdadevahelisel ajal leidnud Läänes ega Venemaal vastuvõttu, siis sajandi teisel poolel olukord muutus. Tekkisid tingimused koostöö ja liidu kujunemiseks Euroopa riikide vahel ja üle Atlandi ookeani.

Siit algab aga täiesti uus arengujärk, mille suundumist piirideta Euroopa või ka maailma poole on pidanud võimalikuks nii mõnigi teoreetik. Olgu selle all mõeldud siis inimestevahelist suhtlemist, kultuuri- ja majanduskontakte, ühist julgeolekusüsteemi või koguni poliitilist kaarti.

Head kuulajad!

Ajalugu veenab meid, et tasakaal maailmas on habras. Seda väärtuslikum on tasakaaluolekut väljendav rahu. Ühepoolsed katsed muuta piire võivad tuua - ja toovadki, nagu näitab ajalugu - kaasa niigi õrna rahuehituse purunemise. Sellega kaasnevad kaotused osutuvad aga väikeriikidele enamasti traagilisteks.

Riigipiiridega seotud teemasid saab käsitleda nii ajaloolises, õiguslikus kui poliitilises kontekstis. Samas vajame kõiki neid erinevaid käsitlusi tervikpildi kujundamiseks. See tõdemus kehtib ka Tartu rahulepinguga seotud teemade puhul.

Ajaloolises plaanis on Tartu rahuleping garantiiks Eesti Vabariigi sünniaktile - iseseisvusmanifestile. Ühtlasi oli rahuleping õiguslikuks aluseks nii Eesti rahvusvahelisele tunnustamisele kui ka suhete korraldamisele Nõukogude Venemaa ja tema õigusjärglase Nõukogude Liiduga. Küllalt sageli tuuakse aga õiguslikud väärtused ohvriks poliitilistele ambitsioonidele. Ja seda eriti siis, kui mängus on suurriikide huvid.

Tartu rahulepingut rikuti Nõukogude Liidu ja Saksamaa sobinguga 23. augustil 1939. Sellele on andnud poliitilise ja õigusliku hinnangu NSV Liidu rahvasaadikute kongress 24. detsembril 1989. Tollases otsuses sisaldub viide 1920. aasta rahulepingule kui esmasele õiguslikule alusele riikide suveräänsuse vastastikusel austamisel ning suhete korraldamisel Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel. Kongress mõistis hukka salajased leppimused ja tunnistas need 50 aastat hiljem juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Seega oli loodud eeldus ausaks ja objektiivseks ajaloo hindamiseks. Ajaloopärandi aus käsitlus ja sellega seotud vastastikune lugupidamine kujuneb loodetavasti normiks ka Eesti ja Venemaa nüüdissuhetes.

Tänasel piiride teemat käsitleval konverentsil pean oluliseks märkida sedagi, et pärast Eesti iseseisvuse taastamist alanud ja seitse aastat kestnud pingelistel piirikõnelustel Venemaaga ilmutas Eesti kompromissivalmidust. 1999. aastal parafeeritud piirilepe kajastas maailmas viimasel poolsajandil kujunenud realiteete.

Siiski ei tuleks Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu teemat käsitleda üksnes kahe riigi suhete kontekstis. Alahinnata ei saa ka selle tähendust kogu nüüdisaegses maailmas, kus arenguid määravad uued realiteedid. Nii on ka riigipiiride mõiste omandanud tänaseks uusi tähendusi. Piir tähistab ruume, kus kaitstakse rahvuslikke huve, aga ka ühiseid väärtusi jagavate rahvaste ühishuve.

Kui Euroopa Liit laienes Eesti idapiirini, siis nihkus ka vastutus selle ühisruumi eest ida poole. Et Eestis tajutakse seda vastutust, selle kohta võiks tuua mitmeid näiteid; ma tooksin praegu vaid ühe.

Euroopa Liidu laienemist tähistasid eestlased miljoni puu istutamisega. Sellega panime me sümboolselt kasvama oma uued võimalused. Kas need ka loodetud kujul teostuvad, sõltub nii meie rahvast endast kui ka Euroopa Liidu arengust. Puid istutades võisime küll kujutleda, millised on need veerand sajandi pärast, kuid kujutada samasuguse selgusega Euroopa ja maailma tulevikku on võimatu.

Lubage soovida teile kõigile palju edu selles muutuvas maailmas! Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee