In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Tartu rahu 85. aastapäeva pidulikul aktusel 2. veebruaril 2005 Tartu "Vanemuises"
02.02.2005


Austatud daamid ja härrad!

85 aastat tagasi kirjutati Tartus, siit mõnesaja meetri kaugusel, alla rahuleping Eesti Vabariigi ja tolleaegse Nõukogude Venemaa vahel. Lepingu tulemusena lõppes poolteist aastat väldanud sõda ja Eestile avanes võimalus kindlustada oma kodanikele turvaline ja kiirelt arenev riik.

Oleme Tartu rahust sageli kõnelnud Vabadussõja ja meie nüüdis-kaitsetahte kontekstis. Vähem on tähelepanu all olnud rahuleping ise kui noore Eesti riigi diplomaatia üks tippsaavutusi. Tunnustust väärib tollaste poliitikute oskus hinnata keerulisi rahvusvahelisi olusid, tahe otsida lahendusi ja seista riiklike huvide eest. Vastutusega rahva ja riigi tuleviku eest lõid nad Eestile reaalse võimaluse oma suveräänsuse teostamiseks.

Tartu rahulepinguta poleks Eesti suutnud ravida Vabadussõja põhjustatud haavu ega oleks ka iseseisva riigina leidnud rahvusvahelist tunnustamist. Ent selleni jõudmiseks tuli esmalt teha tohutuid jõupingutusi, et üldse istuda läbirääkimiste laua taha.

Meenutagem, et lääneriigid püüdsid tollal kõigiti alal hoida bolševismivastast ühisrinnet. Seetõttu ei nähtud kuigi meelsasti sellest blokist eraldumas Eestit. Samas kulgesid rahuläbirääkimised Venemaaga Eesti jaoks läbi raskuste. Kui aga end alles loov riik suutis siiski lepinguni jõuda, näitas ta sellega kogu maailmale oma suutlikkust toimida iseseisva riigina.

Rahulepingu sõlmimise tähenduse eestlaste endi jaoks sõnastas Eesti rahudelegatsiooni juht Jaan Poska, kui ta ütles: ?Tänane päev on kõige tähtsam päev Eestile tema 700-aastase ajaloo jooksul ? täna määrab Eesti esimest korda ise oma saatuse.?

Riikliku iseseisvuse kinnistamiseks hakati tegutsema põhimõttel, kui tahad rahu, siis tuleb ka rahuks valmistuda ja seda kindlustada. Vabadussõja relvad olid vaikinud küll alles 3. jaanuaril 1920, kuid riigi ülesehitamisega tegeldi järjekindlalt alates iseseisvuse väljakuulutamisest.

Rahva aktiivsel osavõtul kulgenud Asutava Kogu valimised 1919. aasta aprillis tõestasid, et sõjast hoolimata mõtleb rahvas elu korraldamisele oma riigis. Niisuguseid ootusi toetades algas kohe seejärel maareform ning haridus- ja kultuurielu ümberkorraldamine.

Imetletav on toonaste riigijuhtide tegutsemishaare ja sihikindlus. Toon vaid mõne näite: avati emakeelne Tartu Ülikool, tööd alustas Pallase kunstikool ja Kirjanike Liit, esmakordselt tuli kokku Riigikohus. Kõik need sammud kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni 1920. aasta suvel mahtusid väga lühikese aja sisse ning suur osa neist tehti sõja tingimustes.

Nende sammude riigiehituslik väärtus avanes Tartu rahulepinguga, mis põhistas Eesti Vabariigi olemasolu. Nii oli ja on ka täna põhjust uhke olla tollaste poliitikute, diplomaatide ja sõjameeste üle, kes andsid meie rahvale vabaduse ja rahu.

Oskus kaitsta üldisemaid huve, jäädes truuks iseendale, väärib tunnustust ajast aega. Juri Lotman on soovitanud püüda olla teistega piisavalt sarnane, et meiega oleks võimalik suhelda, aga ka küllalt eriline selleks, et meiega oleks mõtet suhelda.

Head kuulajad!
Tartu rahuga määrati kindlaks Eesti Vabariigi idapiir, mis sai püsida napilt kaks aastakümmet. Stalinistliku Nõukogude Liidu ja fašistliku Saksamaa salatehing, Molotovi?Ribbentropi pakt osutus paraku ülimuslikuks tahteks, mis määras paljude suveräänsete rahvaste saatuse ja piiride kulgemise.

Eesti iseseisvuse taastamise järel alanud piirikõnelused Venemaaga lõppesid 1999. aastal piirilepingu parafeerimisega. Siin leidsid kajastamist need realiteedid, mis kujunesid maailmas poole sajandi jooksul, mil Eesti oli okupeeritud.

Me peame neid fakte teadma, aga ka tulevikku vaatama. Piir Eesti ja Venemaa vahel on nüüd Euroopa Liidu idapiir. Tänases maailmas on riigipiiridel erinevaid tähendusi ? need piiritlevad rahvuslike huvide kaitse ruumi, aga ka ühiseid väärtusi jagavate rahvaste ühishuvide ruumi.

Tahan täna meid kutsuda vaatama nii ajas kui ruumis enda lähiümbrusest pisut kaugemale ja püüdma seda teha ka võõraste silmade läbi. Soovin, et meist igaühel jätkuks tahtmist aidata jõudumööda kaasa, et meie rahvas elaks rahus ja peatselt 87-aastaseks saav riik edeneks.

Mullu tähistasime Eesti lipu aastat, mille just siin Tartus täpselt aasta tagasi välja kuulutasin. Suvel lehvis 120 aasta vanune rahvuslipp taas Otepääl ning kindlasti tundsime kasvavat uhkust oma isamaa ja iseseisvuse üle, sammudes sinimustvalge all laulupeol, olümpial ja mujalgi. Kuulutan nüüd Eesti lipu aasta lõppenuks ja soovin meile isamaalist vaimu ka järgnevateks aastateks!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee