| |
 | Ametlikud teated | | |
Taustainfo Molotov-Ribbentropi pakti teemal26.01.2005
Viimasel ajal on Eesti meedias kasvanud huvi lähiajaloo, kõige enam aga Molotov-Ribbentropi paktiga seonduvate küsimuste vastu. Oluline algallikas selle teema käsitlemisel on NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsus 1989. aastast, mis oli kõneaineks ka 20. jaanuaril 2005 Moskvas toimunud Vabariigi Presidendi kohtumisel Vene Föderatsiooni presidendiga. Selleks, et see allikas oleks kõigile soovijaile kättesaadav, avaldame selle alljärgnevalt täies mahus.
''NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE VABARIIKIDE LIIDU
RAHVASAADIKUTE KONGRESSI OTSUS
''Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingule''
1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.
2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees.
Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.
3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.
Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.
4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused - vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele - kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s. o. 22. juunil 1941. a.
5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega.
Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.
6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valituse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.
7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusteuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.
Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.
8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV
Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989.
Nr. 979-I.''
Ülaltoodud eestikeelne tõlge otsusest pärineb allikast: ''NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja. 1989, nr. 29, art. 579''. Otsus võeti vastu 24. detsembril, ilmus 27. detsembril 1989.
Otsuse venekeelne tekst, nimelise hääletuse tulemused ja kongressi stenogramm on avaldatud teoses ''Vtoroi sjezd narodnõh deputatov SSSR. 12-24 dekabrja 1989 g. Stenografitšeskii otšet. Tom IV. Izdanie Verhovnogo Soveta SSSR. Moskva 1990.''
Enne hääletamist tegi pikema ettekande NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige, NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Nimelise hääletuse tulemused olid järgmised: poolthääli 1435, vastuhääli 251, erapooletuid 266, kokku hääletanuid 1952.
Presidendi kantselei avalike suhete talitus
Kadriorus 26. jaanuaril 2005
|
| |
|
vpk.ee
