In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Eesti Eduka Arengu Foorumi avamisel Tallinnas, Radisson SAS hotellis 25. novembril 2004
25.11.2004


Lugupeetud foorumist osavõtjad!

Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja NATO-sse on tihti arutatud, millised on need märksõnad, mis peaksid iseloomustama meie tegevust selles Eesti uues arenguetapis. Üha sagedamini kõneleme strateegilisest sihiseadmisest. Üha enam leiame endis kogemusi ja tahet, et meie igapäevase elu valikud viiks välja mõtestatud ja vastutustundlike otsusteni.

Oleme teinud valikuid, mis on loonud aluse kiire majanduskasvu tekkeks. Ent püsivalt kiire ja tasakaalustatud majanduskasvu hoidmine eeldab tootmistegurite - tööjõu, kapitali ja tehnoloogia - kvaliteedi pidevat parandamist ja kaasaegsete institutsioonide arendamist. Näen siin paraku veel mitmeid probleeme.

Pilku pisut kaugemasse tulevikku heites tuleb tõdeda, et Eesti tööjõud hakkab kümnekonna aasta pärast kahanema. Üks rahvastikuprognoos ennustab, et 50 aasta pärast on Eestis praeguse 600 tuhande asemel 400 tuhat töötajat. See on peamiselt madala loomuliku iibe tulemus ning selle leevendamisega on poliitikud hakanud viimastel aastatel üha tõsisemalt tegelema.

Lisaks sündimuse suurenemisele on aga oluline tööhõive ja tööjõu kvaliteedi suurendamine. Kui Eesti tööhõive oleks Ameerika Ühendriikide tasemel, oleks meil praegu 70 tuhat töötajat lisaks. Seda on sama palju kui Narva linnas elanikke. Eestis on ressursse tööhõive suurendamiseks - ja seda eelkõige tööturul mitteaktiivsete arvel. Vajalikke märksõnu oleme poliitikakujundajatelt juba kuulnud: aktiivne tööturupoliitika, väljaõppe- ja ümberõppesüsteemid ning tihedam koostöö tööandjatega. Eriti rõhutaksin aga tervishoiu ja hariduse tähtsust. Eesti majanduse areng sõltub ju eeskätt tervetest, oskuslikest ja motiveeritud tööinimestest. Edu võime saavutada ainult süsteemse lähenemisega.

Samal ajal ohustab Eestit tööjõu väljavool. Selle põhjuseid ei ole keeruline mõista ei inimlikul ega teaduslikul tasandil. Kas teadmiste ja oskuste erinevused selgitavad bussijuhtide palgaerinevusi Eestis ja Soomes? Kas väike Eesti suudab pakkuda tööd ja arenguvõimalusi tippteadlastele ja tippettevõtjatele?

Taas kord näeme, kui oluline on Eesti ühtlane ja avatud areng: selleks, et suudaksime eneseteostust pakkuda oma ala tippudele, vajame tugevat kodumaist baasi ja head rahvusvahelist koostöövõrgustikku. Mõnes valdkonnas või piirkonnas on probleemid nii suured, et tegu on nii-öelda tulekahju kustutamisega. Tuleb jällegi tõdeda, et heade tulemusteni jõuame vaid siis, kui need meetmed põhinevad terviklikul strateegial.

Nüüd mõne sõnaga teisest tootmistegurist - kapitalist.

Eesti majandus on aastaid olnud kapitalinäljas. Nõukogude-aegsed ettevõtted olid amortiseerunud või ei leidnud me nende toodangule enam turgu. Majandusreformid andsid Eestile edumaa välismaiste otseinvesteeringute kaasamisel ja rahvusvaheliste laenuturgude avanemisel. Välismaised investeeringud on Eesti majandusele kasu toonud: uurimused näitavad, et välisosalusega ettevõtetes on suurem käive, suuremad kasumid ja kõrgemad palgad. Reeglina on neil kasutada parem tehnoloogia ja parem ligipääs turule.

Loodame, et välismaised investorid tulevad uue tehnoloogiaga ja asutavad uusi ettevõtteid. Siin ei piisa soovidest - oluline on riigi selge nägemus ja aktiivne roll, kasvõi näiteks Eesti reklaamimisel, aga kindlasti ka vajaliku infrastruktuuri loomisel.

Samas on ka Äripäevas viimasel ajal kirjutatud mitte sellest, kuidas välismaalased asutavad Eestis uusi ettevõtteid, vaid hoopis uuest ettevõtete kokkuostmise lainest. On meil põhjust selle üle rõõmustada? Kui otsustada meedias toodud info põhjal, siis kodumaised ettevõtted ei ole taastuv ressurss, mida suudame jätkusuutlikult välismaalastele müüa, sest uusi edukalt toimivaid ettevõtteid näib juurde tulevat vähe.

Eesti arenguks on vaja rohkem kodumaist kapitali. Kodumaine kapital suureneb, kui on säästlikkust ja ettevõtlikkust. Ka Eesti jooksevkonto defitsiit näitab mitte niivõrd väikest eksporti, kui just säästmise vähesust. Taasiseseisvumise algaegadel paigutasid inimesed meelsasti oma vähesed säästud eraettevõtte arengusse, sest palgatöötajad teenisid oluliselt vähem kui näiteks väikeettevõtjad. Tänapäeval see erinevus nii ühene ei ole. Ettevõtlik vaim on väärtusena vaja seada senisest kõrgemale kohale.

Rääkides tehnoloogiast kui tootmistegurist valiksin märksõnaks innovatsiooni. Innovatsioon ei ole ainult tänapäevane moesõna, see on toiminud aastasadu. Erinev on olnud vaid selle protsessi ulatus ja selle tähtsustamine poliitilisel tasandil.

Eesti praeguses arenguetapis on innovatsioon omandamas järjest tähtsamat rolli. Üha tihemini kuuleme arvamusliidritelt, et innovatsioon ei tohiks piirduda teadusasutuste ja kõrgtehnoloogiaga, vaid on samavõrd oluline suurema tööhõive ja ekspordimahuga tööstus- ja teenindusharudes.

Meie ettevõtete uuendused ei ole aga eriti radikaalsed ning seonduvad peamiselt uute masinate ja seadmete soetamisega, et sel moel pakkuda uusi tooteid ja teenuseid. Eesti on rahvusvahelist tuntust kogunud infotehnoloogia kasutamisega panganduses, riigijuhtimises ja teistes valdkondades. Arvutikasutamine on ettevõtetele muutunud elunormiks.

Kindlasti on info- ja teiste kõrgtehnoloogiate rakendamisel veelgi potentsiaali - eriti siis, kui ettevõtted otsiksid innovatiivseid lahendusi üheskoos. Nii on võimalik suurendada ühe ettevõtte konkurentsivõimet, kuid ka luua uusi ettevõtete klastreid ja koguni tootmisharusid. Hea näite ressursipõhise tootmisharu arengust kõrge tehnoloogilise tasemega tootmiseks leiame Soomest, kus ühendati puidutöötlemine, masinatööstus ja infotehnoloogiline potentsiaal, et luua maailmatasemel puidutöötlemismasinate tootmist.

Lisaks tooteinnovatsioonile on aga oluline protsessi-innovatsioon, seda eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Loodan, et vajadust tootmistsükli parendamiseks tunnetavad üha enam ka ettevõtjad oma igapäevases töös. Suuremat edu saavutame siis, kui nii ettevõtjad kui ka riiklikul tasandil teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika kujundajad, koordineerijad ja rahastusotsuste langetajad on kursis nende protsessidega kogu maailmas.

Daamid ja härrad,

Milline võiks olla Eesti aastal 2020? Elanikkond on siis umbes 5 protsenti väiksem kui praegu. Töötajaid on ligikaudu sama palju kui praegu - ligi 600 tuhat. Tõenäoliselt oleme siis umbes sama jõukad kui arenenud Euroopa Liidu riigid praegu.

See on aga positiivne stsenaarium. Niisuguseid tulemusi ei saavuta me käed rüpes istudes. See eeldab sündivuse kasvu, rahva tervise paranemist ja pikemat eluiga. Teine oluline eeldus on, et tööjõud ei voola enam Eestist välja. Tööhõive määr peab tõusma 70 protsendini - see tähendab, et hõivatud on seitse tööealist inimest kümnest praeguse kuue asemel.

Majanduskasv peaks püsima kolme protsendipunkti võrra kiirem Euroopa Liidu keskmisest. See eeldab lisaks tööjõu maksimaalsele rakendamisele ka uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Võib öelda, et Eesti tehnoloogiline tase 2020. aastal peaks olema sarnane praegu Soomes ja Rootsis kasutusel olevaga, ning töötajate oskused ja töökorralduse efektiivsus vähemalt sama head. Kiire majanduskasv eeldab ka, et ettevõtteid juhivad targad juhid nii kodu- kui välismaalt.

Head kuulajad,

Need olid mõningad üldisemad sihid, mille suunas võiksime liikuda. Loomulikult saab meist igaüks sõnastada iseenda jaoks juba väga konkreetsed ülesandepüstitused, mis aitavad toetada üldiste eesmärkide saavutamist. Ja kuigi kõneks olnud aastanumbriteni tundub veel üksjagu aega olevat, tuleb meil juba oma tänastes mõtetes ja tegudes teha palju olulisi valikuid. Ütleb ju rahvatarkuski, et "tänasida toimetusi ära viska homse varna".


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee