In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President ÜRO Peaassamblee 59. istungjärgul 22. septembril 2004
22.09.2004


Austatud härra eesistuja!

Tahaksin Teid kõigepealt õnnitleda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 59. istungjärgu juhatajaks valimise puhul. Soovin Teile südamest edu ja jõudu vastutusrikkas töös! Lubage mul avaldada tunnustust Teie eelkäijale härra Julian Hunte'ile tehtud töö eest 58. istungjärgu juhatamisel.

Algav istungjärk on tähendusrikas ka minu kodumaale Eestile. Esmakordselt esineb Eesti ÜRO Peaassambleel Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina. Selgemini kui kunagi varem teadvustame endale oma kaasvastutust maailma heaolu eest ning paraku ka haavatavust globaalsete ohtude ees.

Härra eesistuja,
austatud peasekretär,
lugupeetud delegaadid!

Me kõik oleme viimastel aastatel olnud tunnistajateks maailma rahu ja julgeolekut ähvardavate uute ohtude esilekerkimisele ning kogenud nende seotust majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja humanitaarprobleemidega. ÜRO Peaassamblee 58. istungjärgu tähelepanu keskmes oli olukord Iraagis. Rahu ja stabiilsuse tagamine Lähis-Ida piirkonnas valmistab meile muret ka praegu. Loodan, et see on lõppkokkuvõttes vaid süvendanud meie kõigi veendumust, et ÜRO hartas väljendatud eesmärgid ja põhimõtted ei ole oma aktuaalsust minetanud, pigem vastupidi. Tänapäeva uute ohtude ning muutunud globaalse julgeoleku olukorras on vajadus ühiste lahenduste järele suurem kui kunagi varem. ÜRO on ainus organisatsioon, mis on loodud ülemaailmselt koordineerima riikide jõupingutusi rahvusvahelise stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel. Et seda vastutusrikast rolli uues olukorras edukalt täita, peab ÜRO toimima veelgi otsustavamalt ja tõhusamalt.

Härra eesistuja!

Rahvusvahelisele stabiilsusele ja julgeolekule aitaks oluliselt kaasa vaesuse vähendamine maailmas, mis on jätkuvalt globaalse arenguagenda üks kesksetest teemadest. Rahvusvaheline üldsus on andnud lubaduse täita Aastatuhande Arengueesmärgid 2015. aastaks - selleks ajaks peab vaesus maailmas olema vähenenud poole võrra. See on optimistlik lubadus, mis eeldab kõikidelt riikidelt senisest veelgi eesmärgipärasemat ja koordineeritumat tegutsemist. Kõrgetasemelised rahvusvahelised konverentsid Dohas, Monterreys ja Johannesburgis näitasid meile kätte suuna, nüüd vajame konkreetset tegevust.

Läheneb 2005. aasta tippkohtumine, kus vaatame üle oma edusammud Aastatuhande Deklaratsioonis püstitatud eesmärkide elluviimisel. Tegutsegem nõnda, et võiksime vahekokkuvõtteid tehes rahule jääda!

Koos teiste ÜRO liikmesriikidega jagab Eesti vastutust maailma tasakaalustatud arengu kindlustamisel ja panustab ühiste eesmärkide saavutamisse vastavalt oma võimalustele. Olles alles hiljuti ise olnud rahvusvahelise abi sihtriik, tunnetame abiandmisel eriti selgelt koordineerimise ja kooskõlastatuse vajadust. Alustasime rahvusvahelise abi andmist 1998. aastal. Aeg on näidanud, et Eesti kogemused demokraatlike institutsioonide loomisel, majandusreformide elluviimisel ning kodanikuühiskonna kaasamisel avalikku ellu ja otsustamisprotsessi on abiks teistele riikidele, kus need protsessid on alles algusjärgus.

Vaatamata tegudele suurejooneliste Aastatuhande Arengueesmärkide täitmisel, peame kahjuks tunnistama, et lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvab. Veel enam, see võtab meie kiirelt muutuvas maailmas üha uusi avaldumisvorme. Infoajastul on lisaks majanduslikule ebavõrdsusele kujunenud ka niinimetatud "digitaalne lõhe" ehk piltlikumalt väljendudes lõhe inforikaste ja infovaeste riikide ja rahvaste ning sotsiaalsete gruppide vahel. Järgnevalt peatuksin põgusalt sellel teemal.

Vaatamata info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ülikiirele arengule viimase kümne aasta jooksul on niinimetatud digitaalne revolutsioon olnud vaid väheste priviligeeritud riikide ja sotsiaalsete rühmade pärusmaa. Võtkem näiteks interneti levik. Kuigi paljud meist ei kujuta elu internetita enam ette, pole üle nelja viiendiku maailma rahvastikust internetiga kunagi kokku puutunud. Üle poole interneti kasutajatest elab Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mille kogurahvastik moodustab vaid 17% maailma elanikkonnast. Aafrikas aga kasutab internetti vaid 1,4% rahvastikust.

Digitaalne lõhe ei eksisteeri mitte üksnes riikide vahel, vaid ka nende sees, sotsiaalsete gruppide vahel. Veelahkmeks võib olla vanus, sugu, keel, haridus või sissetulek.

Digitaalne lõhe on tehnoloogilise ja sotsiaalmajandusliku mahajäämuse peegeldus. Puudub vajalik infrastruktuur, või on selle kasutamise hind kättesaamatult kõrge. Sealjuures pole see ainult olemasoleva sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse väljendus, vaid ka selle võimendaja ja isegi põhjustaja. Informatsioonile ligipääsemise sotsiaalne ja majanduslik väärtus on täna veelgi suurem kui kakskümmend aastat tagasi. Ebavõrdne ligipääs informatsioonile, teadmistele ja infovõrgustikele ning ebavõrdsed võimalused neisse omalt poolt panustada viivad pikas perspektiivis vaeste riikide ja vaesemate ühiskonnagruppide jätkuvale marginaliseerumisele. Paradoksaalsel kombel viib selleni internet, mis ometi on efektiivseim ja odavaim viis informatsiooni ja teadmiste globaalseks vahendamiseks!

Kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia avaldab suurt mõju majanduskasvule ja konkurentsivõimele, on kahtlemata tegemist ühe uue arengupoliitilise faktoriga. Siit ka üha suurem tähelepanu digitaalse lõhe põhjustele ja tagajärgedele viimastel aastatel. Sellele keskendus muuhulgas UNDP 2001. aasta Inimarengu Aruanne ja sellele pöörati erilist tähelepanu maailma infoühiskonna tippkohtumisel 2003. aastal Genfis.

Mul on hea meel tõdeda, et Eesti on suhteliselt lühikese ajaga saavutanud mitmes info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas märkimisväärse taseme. Oleme suutnud kujundada sobiva keskkonna selle ala arenguks ning taganud vajaliku infrastruktuuri rajamisel riigisektori tiheda koostöö ettevõtete ja kodanikuühendustega. Selle tulemusena on mitmed infoühiskonna teenused kättesaadavad ka neile Eesti elanikele, kelle ainelised võimalused on piiratud. Ajakirja The Economist hinnangul on Eesti 2004. aasta seisuga e-valmiduselt 26. riik maailmas ning esikohal Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas. Üle poole Eesti elanikest kasutab regulaarselt internetti, 38% omab arvutit ja 80% mobiiltelefoni, 62% kasutab internetipanga teenuseid ja 59% deklareerib tulu interneti kaudu. Eestlased saavad internetis suhelda nii valitsuse kui ka kohalike omavalitsustega ning ühtlasi kasutada õiguslikult siduvat digitaalset allkirja. Need näitajad on Euroopa keskmised, samas kui Eesti SKT jääb Euroopa keskmisest tunduvalt allapoole.

Usun, et Eesti kui veel hiljutise siirderiigi kogemused info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamisel võiksid olla arengumaadele väga kasulikud. Peame möönma, et Eesti võimalused arenguabi pakkuda seisnevad eelkõige just teadmistepõhises nõustamises. Selles suunas oleme ka liikunud. 2002. aasta suvel loodi Eesti Vabariigi valitsuse, ÜRO Arenguprogrammi ja Avatud Ühiskonna Instituudi Informatsiooniprogrammi koostöös Eestis e-riigi akadeemia. Selle eripärase akadeemia eesmärk on parandada avaliku ja kolmanda sektori esindajate koostööd kommunikatsiooni- ja infotehnoloogia alal. Sihtmaadeks selles ühisprojektis on eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa, SRÜ ning Aasia riigid, kuid tegevust kavandatakse juba ka Aafrika suunal. Tänaseks on e-riigi akadeemia viinud läbi edukaid kursusi ametnikele Kõrgõzstanist, Sri Lankast, Albaaniast, Kasahstanist ja paljudest teistest riikidest.

Härra eesistuja,
austatud peasekretär,
lugupeetud delegaadid!

Aasta 2004 on Maailma Põlisrahvaste Rahvusvahelise Kümnendi viimane aasta. Eestlasena on mul põlisrahvastest rääkimiseks eriline põhjus - oleme ise rahvas, kes teab, kui oluline on hoolitseda oma kultuuri ja keele säilimise ning arendamise eest. Seetõttu on mul hea meel, et ÜRO ja selle allorganisatsioonide tegevus põlisrahvaste õiguste kaitsmisel on viimastel kümnenditel selgelt hoogustunud.

Ärgu aga Maailma Põlisrahvaste Rahvusvahelise Kümnendi lõppemine tähendagu põlisrahvaste olukorrale pööratava tähelepanu vähenemist! Põlisrahvaste õigused tuleks rahvusvahelisel tasandil sätestada ilma viivituseta. Eesti toetab igati põlisrahvaste deklaratsiooni võimalikult kiiret väljatöötamist ning vastuvõtmist. Vaatamata lokaalsetele edusammudele puudub paljudel maailma rahvastel endiselt kindlus oma kultuuri ja keele säilimiseks. Põlisrahvaste eluliste õiguste kitsendamine on üheks pingekollete ja kriisisituatsioonide tekkimise põhjuseks.

Loodusteadlased kannavad Punasesse Raamatusse ohustatud liike, et rakendada meetmeid nende päästmiseks hävingust. Maailma rahvaste Punast Raamatut pole aga seni loodud. Kui hävib mõni liik, jääb vaesemaks maailma looduskeskkond ning võib kahjustuda ökoloogiline tasakaal. Rahvaste kadumine aga tähendab kogu maailma vaimset ja kultuurilist vaesumist!

Viidates maailma põlisrahvaste üha kasvavale marginaliseerumisele ning nende elutingimuste jätkuvale halvenemisele, on antropoloogid kasutanud nende kohta isegi metafoorset mõistet "neljas maailm."

Murettekitavaks näiteks on soome-ugri rahvaste elujärg nende põlistel asualadel. Oma muret on selles suhtes ilmutanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Käesoleva aasta augustis toimus Eestis Soome-Ugri Rahvaste IV Kongress "Noored on meie tulevik", mille lõppdeklaratsioonis avaldatakse muret soome-ugri rahvaste jätkuva rahvusliku identiteedi kadumise üle ning kutsutakse üles pöörama rahvusvahelise üldsuse suuremat tähelepanu inimõiguste, põlisrahvaste ning vähemusrahvaste õiguste kaitsele.

Härra eesistuja!

Oma sõnavõtu lõpetuseks käsitleksin Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tulevikku. ÜRO vajab tugevdamist ja täiustamist ning seega ümberkorraldusi, et uutele väljakutsetele paremini vastata. See tagaks ÜRO süsteemi senisest suurema tõhususe, usaldusväärsuse ja autoriteedi. Organisatsiooni järjekindel arendamine ja reformimine võimalikult efektiivseks multilateraalseks institutsiooniks on kõigi liikmesriikide ühine eesmärk, mida Eesti täielikult toetab. Senisest palju suuremat tähelepanu tuleks pöörata kriiside ja konfliktide ennetamisele. Ootame Kõrgetasemelise Paneeli ettekande ilmumist 1. detsembril, mis võiks anda olulisi suuniseid ÜRO tegevuse tõhustamiseks muutunud globaalses raamistikus.

Peaassamblee "elavdamise" teemalised arutelud andsid tänu peasekretär Kofi Annani ja 58. Peaassamblee presidendi Julian Hunte'i jõupingutustele ning liikmesriikide koostööle konkreetse ja rõõmustava tulemuse, mis kajastub 1. juulil vastu võetud resolutsioonis. Tegu oli olulise verstapostiga Peaassamblee muutmisel ja kaasajastamisel vastavalt maailma sündmuste arengule. Alanud 59. istungjärgul peame aga president Jean Pingi juhtimisel tööd selles suunas veelgi tõhustama.

On samuti ülim aeg edasi liikuda Julgeolekunõukogu reformiga, mis võimaldaks ÜRO-l tõhusamalt osaleda maailma probleemide ja kriiside lahendamisel.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee