In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Tartu rahu 84. aastapäeval 2. veebruaril 2004 Estonia teatrimajas
02.02.2004


Austatud peaminister,
lugupeetav kaitseväe juhataja,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!

Eesti riigi ajaloo vältel on meie rahval tulnud võidelda, relv käes, oma enesemääramisõiguse ja iseseisvuse eest. Väikerahva valikud ja võimalused on küll piiratud, aga selged. Kui ka võõrvõim on suutnud meie rahva endale allutada, siis pole ta ometi eestlase vaimujõudu murdnud.

Vabadussõda oli vaieldamatult olulisim ja kirkaim sündmus eesti rahva enesemääramise teel. Kangelaslik sõda, mis kestis ligi poolteist aastat, lõppes Eesti Vabariigi reaalse loomise ning rahvusvahelise tunnustamisega. Selleks andis võimaluse 1920. aasta 2. veebruaril Tartus sõlmitud rahuleping Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Seeläbi sai Eesti mitte üksnes võimaluse ise oma tulevikku määrata, vaid ka vastutuse selle eest. Oma riigiga kaasnes loomulik hool ja vastutus nii rahva elutingimuste kui ka keele ja kultuuri arenguruumi pärast. Oma riik oli ka majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise edenemise parim tagatis. Noor riik tõttaski neid võimalusi igakülgselt kasutama.

Kahjuks jättis saatus Eestile napilt aega. Üürike iseseisvusaeg lõppes võõrvägede sissemarsi ning riigikaotusega tervelt pooleks sajandiks. Ometi ei hävitanud nii pikk aeg võõrvõimu all meie rahva väärikust ja eneseusku. Inimesed ammutasid vastupanujõudu Vabadussõja ja iseseisvusaastate mäletustest. Just need moodustasid väärtusliku pagasi, mille varal suutsime 1991. aastal taastada oma riigi iseseisvuse.

Kui tunneme ja tunnetame oma ajalugu, siis tajume ka kohustust vaadata ettepoole. Nii peame ka täna suunama pilgu tulevikku ning kavandama oma ettevõtmisi väärikalt ja targalt. Kas või selleks, et traagilised sündmused jääksid üksnes ajalukku.

Daamid ja härrad!

Eestist saab peatselt Euroopa Liidu ja NATO liige. See tähendab ühtlasi uusi perspektiive ja kohustusi, nagu ka pingelist ja tõhusat koostööd. Üksnes siis võime kord elada niisuguses maailmas, nagu me seda näeme oma parimates unistuses.

Ajastu üks märksõnu on globaliseerumine, mis on muutnud maailma viimase kümnendi vältel enneolematult kiiresti. On kõigi huvides, et see protsess areneks kui ühenduslüli erinevate väärtusmaailmade ja kultuuride vahel ning et sellest sünniksid uued ühised tõekspidamised.

Turvatunne on iga inimese loomulik vajadus. Kas võime aga täna kindlad olla selles, et maailm on muutunud paremaks ja ohutumaks elupaigaks? Me soovime, aga ei saa kahjuks lubada, et eestlastel ega teistel rahvastel pole enam kunagi tarvidust kaitsta relvaga oma isamaad. Just seetõttu peab iga riik ja rahvas üha panustama ühise julgeoleku tagamisse. Rahu ja riigi iseseisvuse säilitamine on esmane ja kõige olulisem ülesanne ka Eesti jaoks. Et olla kindel selle täitmises, peame ühendama kogu oma tahte ja suutlikkuse.

Liitumine NATO-ga annab Eestile olulise julgeolekutagatise. Samas loodavad liitlased meist võrdväärseid partnereid oma püüdlustes. Eesti kaitseväele avaneb võimalus näidata oma koostöövalmidust ja anda panus rahu tagamisse maailmas. See poleks aga mõeldav oma riigi kaitsevõimeta. Just esmase iseseisva kaitsevõime arendamine annab võimaluse patriotismitunde ja kaitsetahte tugevnemiseks, mis on riigi kestmiseks nii vajalik ja loomulik.

Kas ja kuidas suudame end vajadusel ise kaitsta, määrab ka oluliselt meie usaldusväärsuse partnerite silmis. On oluline mõista, et kaasaegsed tehnilised vahendid ei korva inimestes peituvat potentsiaali ja rahva kaitsetahet. Väikeriigina ei saa me ignoreerida rahva õigust, kohustust ja tahet kaitsta oma isamaad. Riigikaitse ei ole vaid üksikute väljavalitute ja teatud struktuuride ülesanne, vaid kogu rahva kohustus. Me kõik peame olema valmis ja võimelised seda kohustust täitma.

Head sõbrad,

lubage teid õnnitleda Tartu rahu aastapäeval ning kutsuda üles mäletama neid inimesi, kes meile rahu ja oma riigi tõid.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee