In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi uusaastaläkitus Eesti rahvale 31. detsembril 2003
31.12.2003


Armas eesti rahvas,
head kaasmaalased!

Kell näitab aasta viimaseid minuteid. Ajavool näib hetkeks peatuvat, otsekui kinkides meile võimaluse salvestada endasse möödunud kaunid hetked ja vaadata siis uute lootustega tulevikku. Seda teeme igaüks iseendas, aga samuti rahvana üheskoos.

Aasta 2003 jääb mitmes mõttes tähistama ühe ajajärgu lõppu Eestis, nagu ka mitmete teiste riikide ja rahvaste elus. Ühtaegu märgib see aastavahetus ukse avamist uude ajastusse. Usun, et enamus meist tunneb end praegusel hetkel just nii - seismas muutuste lävel, uute väljakutsete ees.

Kui pärast aastaid kestnud ettevalmistusi hääletasid valijad Eesti astumise poolt Euroopa Liitu, siis oli see kaalutletud otsus. Kindlasti mõjutas selle otsuse langetamist soov kindlustada oma majanduslikku jätkusuutlikkust ning meie riigi julgeolekut.

Samas oli rahvahääletuse tulemus ka kultuuriline enesemääratlus, mille allikad ulatuvad juba aastasadade taha. Ent see otsus oli samuti meie tuleviku-usu ja üksmeele tõestus. Eesti rahvas on varemgi, kui eesmärgiks on olnud kogu rahva ja riigi hüve, näidanud valmisolekut ületada erimeelsused ja loobuda enesekesksusest.

Kauneima sümboli lõppevast ajajärgust kinkisid meile alpinistid, kes viisid esmakordselt Eesti lipu maailma kõrgeimale mäetipule. Nii nagu Alar Sikule ja Saulius Viliusele avanes Everestilt kordumatu vaade ümbritsevale mäestikule, nii avanevad meie riigi ja rahva ees lähitulevikus täiesti uued mõõtkavad. Olgem valmis uuteks kohustusteks ja vastutuseks! Seeläbi suudame õigustada ka lootusi ja usaldust, millega meid ümbritsevad teised Euroopa rahvad.

Oleme viimase aastatosina läbinud kiirendatud tempos, pidades seejuures tähtsaks edu, reforme, uuenemist. Kuid et muutudes iseendaks jääda, võtame homsesse kaasa ka eelmiste põlvede loodu. Eesti kultuuripärandis leidub palju väärtuslikku mitte ainult meile endile, vaid kogu maailmale - sellestki saime lõppeval aastal kinnitust. Kihnu kultuur ja meie laulupeotraditsioon on nüüdseks arvatud maailma vaimse kultuuripärandi väärtuslikuma osa hulka. See peaks kinnitama meie eneseusku ja ühtaegu suurendama vastutust oma rahvuskultuuri edasikandmise eest.

Lahkuv aasta oli tähelepanuväärne sellegi poolest, et teravamalt kui kunagi varem tuli esile muutuste vajalikkus mõtteviisis. Õige mitme rahvaalgatuse puhul ilmnes neidsamu jooni, mida mäletame 15 aasta taguse "laulva revolutsiooni" päevilt. Ent vahest alles nüüd teadvustasime vajaduse, et esindusdemokraatia kõrvale tõuseks osalusdemokraatia. See on märk, et loosung rahvast kui kõrgema võimu kandjast hakkab saama tegelikkuseks.

Mõtteviisi muutusele viitab üha leviv arusaam, et senine majanduse- ja turukeskne toimimine vajab tasakaalustamist sotsiaalsuses. Enamgi veel: õiglus ja võimaluste võrdsus hakkavad omandama tegelikku sisu. Veendusime selles nii vanemahüvitise ümber kujunenud vaidlustes kui ka esimese suurstreigini viinud pingete lahkamise käigus.

Nüüdsest on selge: Eesti peab vahetama käiku. Käiguvahetus johtub arusaamast, et igal ettevõtmisel on oma hind ja mõju, mis võib määrata arengu aastakümneteks. Samas ei tähenda käiguvahetus liikumise aeglustamist, vaid pigem õige käigu valikut. Kui jõuallikad on viidud vastavusse võimalustega, siis pole vaja lõputult kiirendada ja katsetada.

Meeleldi ei räägiks ma täna neist järeldustest, mis ilmnesid inimarengu äsja ilmunud aruandest. Seal toodud arvud ja hinnangud on Eesti suhtes karmid. Ent tõele otsa vaatamata ja ausalt oma probleemidest kõnelemata ei oleks me uuendusteks valmis.

Uuringud näitavad, et ebavõrdsuse tase on Eestis erakordselt kõrge, eristudes nii Euroopa Liidu riikidest kui ka uutest liikmesmaadest. Meie senine majanduskasv pole aidanud kaasa vaesuse vähenemisele. Suur ebaühtlus tulude jagunemisel on hoopis põhjustanud sotsiaalse konflikti, mis leiab maandamist kahetsusväärsetes hälvetes.

Kõige valusamalt väljenduvad sotsiaalsed probleemid aga perekonna ja lastega seotud valdkondades. Nimetagem siin vaid sündimuse drastilist langust, tuhandete laste koolist väljalangemist, üldist tervise halvenemist. Väga paljudel inimestel ei piisa elurõõmu ning tahet märgata ja aidata oma ligimest, ning mis veelgi kurvem - neil ei jätku tähelepanu isegi oma laste jaoks.

Just nende suundumuste teadvustamise tulemusena sündis 2003. aastal Eesti esimene ühiskondlik lepe. Arengu murdepunktina jääb see tähistama liikumist kodanikuühiskonna ja suurema solidaarsuse poole. Leping tunnistab sisuliselt Eesti riigi kogu meie rahva koduks. Aga just kodu on see, kus hoolitsetakse võrdselt kõigi pereliikmete eest ning kus moraalne kohustus ja vastutus on kõrgem isiklikust omakasust.

Turvaline kodu on ka iga perekonna kindlus. Ja teistpidi öeldes - üksnes õnnelik terve perekond suudab eluasemest kodu luua. Kodu pakub lapsele turvalist ja arendavat kasvukeskkonda, kus ta õpib hindama eluväärtusi. Kahjuks peame aga täna tõdema, et enam kui pooltel Eestis sündivatest lastest ei ole õnne kasvada niisuguses kodus.

Võib öelda, et meil seisab ees väärtuste ümberhindamise aeg. Taanduma peaks senine riigiehituslik "tormi ja tungi" ajajärk ning ratsa rikkaks saamise mentaliteet. Asemele tuleb loodetavasti kodu ja ümbritsevat keskkonda väärtustav, aga ennekõike inimest säästev suhtumine.

Mida väärikam on meie eneste elu, seda väärikama asendi pärib Eesti Euroopa Liidus ja kogu maailmas. Inimeste heaolu ja tahe kaasa rääkida kogu rahva saatust mõjutavate otsuste tegemisel on siin üheks nurgakiviks. Seetõttu on meie lootused uuele, hoolivamale poliitikale igati õigustatud. Siiski pole märtsivalimistest möödunud aeg veel suutnud meid veenda, et võim oleks rahvale lähemale tulnud.

Eesti väärikas kestmine demokraatliku kultuurriigina oleks aga mõeldamatu ilma muutusteta sotsiaal- ja perepoliitikas. Ma ei pea silmas üksnes sündimust, vaid ennekõike võrdsete arengueelduste loomist kõigile sündinud lastele. Tahaksin ikka ja uuesti korrata: mitte fosforiidi ja põlevkivi müük ei aita meil jõuda heaoluühiskonda, vaid üksnes meie inimesed. See tähendab aga püsivat tahet neist inimestest hoolida; teisalt tähendab see ka pidevat kohustust õppida.

Armsad inimesed!

Tahan teid riigipeana tänada optimismi ja Eesti-meelsuse eest, mida olete ilmutanud läinud aastatel. Inimesena tänan aga iga väikseimagi rõõmukillu eest, mida olete jaganud oma lähedastega. Sest kõige enam vajab Eesti ühtehoidmist, nagu ka elurõõmsaid terveid inimesi. Hooligem rohkem üksteisest, hoidkem kokku! Nii võime veenduda, et Eesti on tõesti parim maa, mis meile elamiseks antud.

Head uut aastat meile kõigile!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee