In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud ajalookonverentsil 21. novembril 2003 Rahvusraamatukogus
21.11.2003


Austatud kuulajaskond!


Lõppeval aastal möödus 85 aastat Eesti Vabariigi rajamisest, aga ka paljude valitsusasutuste töölehakkamisest. Aastapäev on andnud nii riigiasutustele kui ka igaühele meie rahva seast põhjust möödunut meenutada, aga samuti mõtestada tänast päeva ja tulevikupüüdlusi. Nii ka täna algaval ajalookonverentsil.

Kui tõuseme kõrgemale isiklikest argimuredest ja päevapoliitilistest vastuoludest, siis võime tunda end oma riigis täna turvaliselt. Seisame Euroopa Liidu ja NATO lävel ning poliitikud kinnitavad, et lähema 10 aasta jooksul ei ähvarda Eestit välisoht. Kindlasti tajuvad nad seejuures iseenda otsuste ja tegude, aga ka iga öeldud sõna kaalu.

Vastutus on seda suurem, et meie riik ja rahvas on väike. Väike on aga kergemini haavatav kui suur ja tugev. Sageli vaevavad väikeriike ka julgeolekumured, alaväärsuskompleks, hirm hääbumise ees. Need ei ole meilegi võõrad, kuid neist muredest-hirmudest võib aidata üle oma ajalookogemuste tundmine. Lubagegi mul teha tagasivaade tänase päeva jaoks nii õpetlikku ajalukku.

Veel sada aastat tagasi kuulusid Baltimaad nii oma ajaloo kui siin valitseva baltisaksa kultuuri tõttu Euroopasse Vene riigi saksa provintsina. Siiski ei tähendanud see, et eestlastest oleks teatud Euroopas palju. Ka see rahvas ise ei teadvustanud end enne rahvuslikku ärkamist eurooplastena.

Väikerahvaste saatuse määravad enamasti suurriigid. Baltikumi puhul olid nendeks Venemaa ja Saksamaa. Stabiilsus nende kahe suurvõimu vahelisel alal sõltus jõudude tasakaalust Euroopas. Selle rikkumine tekitas rahvusvahelisi kriise, sõdu, see tõi katastroofilisi tagajärgi piirkonnas elavatele põlisrahvastele kuni nende füüsilise väljasuremisohuni välja. 20. sajandi algul suurenesidki pinged järsult ning sai selgeks, et rahvusvahelistes suhetes valitsev jõudude tasakaal ei suuda sõda ära hoida. Eesti poliitikute auks peab tunnistama, et nad hindasid rahvusvahelist olukorda küllalt realistlikult ning püüdsid seda ka oma rahva huvides ära kasutada.

Suurvõimude globaalkokkupõrkest lootsid rahvuslased Eestile tulu. Eesti tulevik seoti Saksamaa ja tema liitlaste lüüasaamisega ning eeldati Saksa mõju edasist langust Baltikumis. Tsaari-Venemaad pidasid rahvuslased eestlaste jaoks Saksamaast paremaks ja venestamise ohtu peeti saksastamisest väiksemaks. Jaan Tõnisson leidis, et slaavi iseloomul ei jätku väikerahvaste allasurumisel püsivust. Nii võivat need rahvad aeg-ajalt hinge tõmmata ja end uute hoopide vastuvõtmiseks koguda.

Kuni 1917. aasta veebruarini, see on Tsaari-Venemaa kokkuvarisemiseni, ei seadnud ükski tuntud Eesti poliitik avalikult kahtluse alla riiklikku ühendust Venemaaga. Ei usutud hiigelriigist eraldumise võimalusse ega usutud ka seda, et Eesti-sugune väikeriik võiks iseseisvalt toime tulla. See on üsnagi tähelepanuväärne tõsiasi ka meie hilisemat ajalugu silmas pidades.

1917. aasta novembris varises Venemaal kokku legaalne riigivõim, Eestit ähvardas Saksa okupatsioon. Niisugune olukord nõudis, aga samas ka võimaldas tegutsemist. Eesti poliitikud kasutasidki 24. veebruaril 1918 tekkinud erakordset võimalust ja kuulutasid Eesti iseseisvaks.

Järgnenud Vabadussõda oli verinoore riigi saatusele otsustava tähendusega. See ei toonud eestlastele üksnes lahingukuulsust, vaid ka kindlustas nende usku iseseisva Eesti võimalikkusesse. Tartu rahuleping andis juriidilise aluse maailma riikidele tunnustada uut riiki.

Iseseisva demokraatliku vabariigi astumine rahvusvahelisele areenile ning tema tunnustamine teiste riikide poolt ei tulnud lihtsalt. Vabadussõja ajal ja järel pidid Eesti diplomaadid veenma lääneliitlasi selles, et Balti piirimaades on kõrgem kultuur kui Suur-Venes. Seetõttu võisid need rahvad ka olla võimelised iseseisvalt demokraatlikku riigikorda kandma.

Liitlasriigid olid küll toetanud Eestit Vabadussõjas, kuid ei tõtanud iseseisvuse tunnustamisega. See seati sõltuvusse olukorrast Venemaal. Kodanliku või monarhistliku Vene riigi taastamise korral jäänuks Baltimaadele vaid teatav autonoomia kultuuri ja omavalitsuse alal.

Läänele oli Balti riikide iseseisvuse säilitamine 1920. aastate algupoolel kõrvalise tähtsusega. 1925. aastal hakati seoses Locarno kokkulepete sõlmimisega pidama Baltikumi koguni barjääriks Ida ja Lääne vahel. Sellele aitas kaasa ka kommunistide mässukatse 1. detsembril 1924 ning sellele järgnenud Venemaa majanduslik boikott Eestile.

Ent euroopalikele väärtustele rajatud rahvusriik asus pärast Vabadussõda imetlusväärse energiaga üles ehitama euroopalikku ühiskonda. Innustatuna erakordselt julgest ja radikaalsest maareformist, mis likvideeris maaomandis valitsenud sajanditepikkuse ebaõigluse, rajati Eestis kümneid tuhandeid uusi asundustalusid. Küla, kus elas ligi 80% eesti rahvast, muutus paarikümne aasta jooksul tundmatuseni. Oma maal peremeheks saanud eestlane tõestas, et ta suudab olla peremees ka tegelikkuses. Eestlased said moodsa aja rahvuseks nii poliitilises kui ka kultuurilises mõttes. Kahe aastakümne jooksul integreerusid Balti riigid Euroopasse ja maailmamajandusse.

Väärib eraldi märkimist, et eestlased rajasid iseseisva rahvusriigi ajal, mil enamik Euroopa suuremaid rahvusi oli seda juba ammu teinud. Neil oli ühtlasi kujunenud oma riiklik-rahvuslik identiteet ja suhteliselt stabiilne riigikord. Suuremate rahvuste olemasolu ei ähvardanud miski, isegi mitte lüüasaamine maailmasõjas. Väikerahvaste, sealhulgas eestlaste olukord oli sootuks teistsugune. Oht langeda suurriiklike ambitsioonide ohvriks polnud kuhugi kadunud.

Ajalookogemus oli kinnitanud, et väikerahvaste ja -riikide olemasolu polnud suurtele niisugune väärtus, mille eest nad püüaksid seista. Seetõttu oli Eesti Vabariigil põhjendatud kahtlusi suurriikide poolt neile pakutavate liitude ja abistamispaktide suhtes. Teisest küljest sundis mure omariikluse säilimise pärast Eestit toetama kollektiivse julgeoleku ideed.

Ilmselt kuulub eestlaste poliitilisse alateadvusse arusaam, et väikeriigi iseseisvust on võimalik kindlustada vaid suurema demokraatliku struktuuri raames. Seetõttu oli Eesti kahe maailmasõja vahel valmis osalema ühinenud Euroopa loomisel - isegi rohkem valmis kui Euroopa ise. Oli ju Euroopa tollal poliitiliselt vägagi killustatud, majanduskriisid süvendasid anarhiat ja halastamatut võitlust ellujäämise nimel.

Toetuse hankimise huvides vaatas Eesti Põhjamaade poole. Viimased olid nõus suhtlema Balti riikidega küll kultuuriliselt, ent mitte sõjalis-poliitiliselt. Rootsi hoiak Eesti suhtes oli passiivne ja usk Eesti iseseisvuse püsimisse tagasihoidlikum kui Soomes. Eestlased meenutasid - ja meenutavad tänini - tänutundega Soome toetust Eestile Vabadussõja ajal. On iseloomulik, et samal ajal Eesti omariikluse mõttega sündis idee riiklikust ühendusest Soomega. Seda nähti kas Soome-Eesti liiduna, liitriigi (föderatsiooni) või poliitilise unioonina. Aastatel 1918-1919 pooldas liitriigi ideed suurem osa Eesti poliitikutest, eriti innukalt Konstantin Päts, toetudes Austria-Ungari personaaluniooni eeskujule.

Soomes leiti aga, et Balti riikide seisund on ebakindel ja liit nendega ähvardab Soome julgeolekut. Lisaks arvati, et Soome ei suuda Eestit sõjas suurriigiga niikuinii kaitsta. 1922. aastal loobus põhjanaaber nn piiririikide poliitikast ehk liidusuhete taotlemisest Balti riikide ja Poolaga. Selle asemel hakati taotlema liitu Skandinaaviamaadega, esmajoones Rootsiga.

1921. aastal astus Eesti Rahvasteliitu, kuna lootis selle abil saada tõhusaid poliitilisi ja sõjalisi julgeolekugarantiisid. Usuti, et selles organisatsioonis maksab suurte ja väikeste riikide üheõigusluse põhimõte. Paljud lootsid tollal, et riigid ja rahvad on maailmasõjast õppust võtnud ning et Rahvasteliit suudab tagada rahu ja väikeriikide julgeoleku. Rahvasteliidus nähti isegi sammu Euroopa Ühendriikide poole.

Kuid kollektiivne julgeolekusüsteem ei hakanud toimima USA kõrvalejäämise, Saksamaa, Jaapani ja Itaalia väljaastumise ning NSV Liidu väljaheitmise tõttu Rahvasteliidust. Tolles erakordselt keerukaks kujunenud rahvusvahelises olukorras kuulutas Eesti end 1938. aastal neutraalseks. Ühtlasi loobuti koos teiste Balti riikidega Rahvasteliidu kollektiivse julgeoleku süsteemist, mis oli näidanud oma suutmatust ohjeldada suurriikide jõupoliitikat ning kindlustada maailmas rahu.

Täielikult muutus jõudude vahekord Euroopas Hitleri-Saksamaa tõusuga määravaks sõjaliseks suurvõimuks. Arengud Saksamaal mõjutasid nii Eesti kui ka teiste Ida-Euroopa riikide sise- ja välispoliitikat. Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond hakkas Saksamaas nägema vastukaalu NSV Liidu ambitsioonidele Baltimaades. Kuid juba siis pani Eesti poliitikuid muretsema võimalus, et Balti riigid tuuakse ohvriks Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelises võitluses. Nii see teatavasti 23. augustil 1939 Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisega ka juhtus.

1920. aastate lõpul maailmas alanud majanduskriis ei läinud mööda ka Eestist. Nagu paljudes teisteski riikides, kaasnes ka siin majandushädadega poliitiline kriis. See oli aeg, mil poliitilise võitluse areenile astusid populistlikud äärmusliikumised ning võimendusid autoritaarsed tendentsid. Eestis osutus kannatajaks parlamentaarne demokraatia. Seda asendanud autoritaarsust nimetasid valitsuse ideoloogid tasakaalustatud riigikorraks ja juhitavaks demokraatiaks. Ajajärgule olid iseloomulikud kaitseseisukord, tsensuur, parteide tegevuse lõpetamine, aga ka mitmed muud piirangud.

Küsimusele, kas kriisist oleks olnud võimalik väljuda väiksemate kahjudega demokraatiale, on vastatud kaheti. Leidub nii poliitikuid kui ajaloolasi, kes süüdistavad Eesti Vabariigi tollaseid juhte Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri võimu- ja rahaahnuses ning isegi Eesti mahamüümises.

Ma arvan, et keegi ei saa võtta endale ajalookohtuniku rolli. Iga ajalooperioodi tuleks näha tervikuna koos seda mõjutanud tegurite ja konkreetsetes oludes tehtud otsuste motiividega. Samadelt alustelt lähtudes tuleks hinnata ka neid valikuid, mida tehti ajal, mil Eesti ei olnud iseseisev ning mil iseseisvuse saavutamise perspektiivid ei leidnud kinnitust ka maailmapoliitika arengutrendides.

Samuti tuleb oma ajastu kontekstis hinnata aastaid 1940-1991. Õigustatud on küsida, mis oli neil aastail eesti rahva huvides või kus lõpeb väikerahva pikaajalise okupeerimise oludes vältimatu eksistentsiaalse kompromissi otsimine võõrvõimudega ning algab rahvuslik reetmine. Neile küsimustele saavad pikemas aja- ja arengumõõtmes anda ausa vastuse ajaloolased. Just neil lasub eriline vastutus tõepärase ajaloopildi loomise eest.

Selles tervikpildis on tähtis koht neil Eesti elanikel, kes välistasid oma seesmise veendumuse ajel igasuguse kompromissi võõrvõimudega, kes pigem hukkusid, kui alistusid. Need inimesed on pälvinud kaaskodanike lugupidamise. Eesti Vabariigi eest langenuid nii Vabadussõjas kui ka okupatsioonirežiimide ajal ei saa kunagi unustada.

Tõsiasi on, et 1939. aasta sügisel polnud Nõukogude Liidu relvajõudude tulekut Eesti territooriumile võimalik välispoliitiliste abinõudega ära hoida. Tegemist oli nähtusega, mille kohta võib julgelt kasutada terminit vääramatu jõud.

Seoses suure sõja puhkemisega Euroopas oli kontroll Soome lahe suudme ja Läänemere idaranniku üle Moskvale strateegilistel põhjustel ülioluline. Tollases maailmas polnud sellist jõudu, mis oleks suutnud või ka soovinud Moskvat takistada. Eesti valitsusel oli seega valida, kas anda järele Nõukogude Liidu ultimaatumile või minna sõtta, mis võis kujuneda lootusetuks enesehävitamiseks. Eesti juhtkond valis teatavasti esimese võimaluse, kuigi mõistis, et baaside lepinguga asi tõenäoliselt ei piirdu.

Rikkudes kõiki kokkuleppeid, okupeeris NSV Liit 1940. aasta juunis Eesti Vabariigi ning liidendas ta liiduvabariigi staatuses endaga. Ekslikud on väited, et iseseisva Eesti Vabariigi eksistents lõppes 1940. aastal seesmiste vastuolude, mitte niivõrd väliste põhjuste tõttu. Kui Eestit poleks 1940. aasta juunis okupeeritud, oleks siin säilinud kord ja seaduslikkus, nagu ka Eesti iseseisvus koos 1938. aasta põhiseaduses kehtestatud riigikorraga. Eesti riigivõim oli piisavalt tugev toime tulema nii vasak- kui parempoolsete äärmusrühmituste destruktiivse tegevusega. Seda oli ta korduvalt näidanud.

Oli riike, kes tunnustasid Balti riikide Euroopa poliitiliselt kaardilt kadumist. Osa riike kvalifitseeris aga toimunut vägivallaaktina ning rahva tahte jämeda võltsimisena. Tahan siinkohal eriti esile tõsta Ameerika Ühendriikide põhimõttelist seisukohta, mis väljendus Riigidepartemangu avalduses 23. juulist 1940. Selles teatati, et USA ei tunnusta Balti riikide vägivaldset liidendamist NSV Liiduga. Washingtoni printsipiaalne hoiak avaldas mõju ka paljudele teistele, nii suurtele kui väikestele riikidele, kes jätsid de jure tunnustamata iseseisvate Balti riikide kadumise ning nende NSV Liidu koosseisu inkorporeerimise. USA jäi oma seisukohale lõpuni kindlaks, mis oli hindamatuks toeks meie iseseisvuse taastamisel.

USA hoiak lõi tingimused ka Balti riikide diplomaatilistele esindustele oma tegevuse jätkamiseks. Samuti tegi tähelepanuväärset tööd pagulaskond USA-s, Kanadas, Rootsis, Austraalias ja mujal. Pagulaste surve oma elukohamaade valitsustele ning paljudel rahvusvahelistel suurfoorumitel tõstatatud Balti küsimus ei lubanud maailmal meie olukorda unustada.

Head kuulajad,

seni ei ole veel ühest vastust küsimusele, millised põhjused viisid demokraatia taastärkamiseni ja iseseisvuse taastamiseni annekteeritud maades ning satelliitidena seotud Ida-Euroopa riikides.

Taasiseseisvumise protsessi poliitiliseks eelduseks kujunes Nõukogude Liidu poliitilise juhtkonna katse asuda 1980. aastate keskel demokratiseerima sügavasse kriisi jõudnud totalitaarset süsteemi. Põhjuseks oli süsteemi sisemise arenguressursi ammendumine ja sellest tulenev suutmatus vastata Lääne tehnoloogilisele võidukäigule. Samas tuleks silmas pidada, et demokratiseerumisprotsessi kavandati vaid süsteemi välisfassaadi muutmisena, nagu seda ka nimetati - perestroika.

Nii püütigi 1988. aastal NSV Liidu põhiseaduse täiendustega, aga samuti 1991. aasta jõuvõtetega kanaliseerida arenguid 70 aasta vanusesse sängi. Ent tollased Nõukogude juhid tegid valearvestuse: nad ei mõistnud, et vägivallale rajatud riigikorralduses ei leidu pinnast demokraatia arenguks.

Eesti ajaloos oli demokraatiakogemus olemas ja seda asuski tollane Ülemnõukogu rahva tahtele tuginedes kasutama. Oluline on siinkohal rõhutada, et rahvas oli Eesti iseseisvuse taastamisel aktiivne osapool ja seda kõige erinevamates vormides: Rahvarindes, kodanike komiteedes, loomeliitudes, muinsuskaitse seltsis ja teistes ühendustes.

Teise rahvusliku ärkamise nimetuse saanud liikumine tõi rahva reaalselt võimu teostamise juurde. 1988. aastal avaldas Eesti üldsus jõuliselt arvamust Nõukogude Liidu konstitutsiooni paranduste suhtes, millega püüti demokratiseerumisprotsess suunata võimuorganite kontrolli alla ja sisuliselt välistada liiduvabariikide lahkumine Nõukogude Liidu koosseisust. Eesti rahvas osales ka keeleseaduse ja teiste oluliste seaduseelnõude arutelus ning andis oma tugeva toetuse riikliku iseseisvuse taastamisele 1991. aasta referendumil.

Teisalt oli rahva tahte õiguslik vormistamine tollases reaalpoliitilises olukorras siiski ainult Ülemnõukogu pädevuses, kes selle eest ka endale vastutuse võttis. Iga sammu hoolikalt läbi mõeldes asus Ülemnõukogu kujundama õiguslikku alust Eesti iseseisvuse parlamentaarsele taastamisele, lähtudes õigusliku järjepidevuse põhimõttest. See tähendab nii kahe teineteisest ajalises mõõtmes eraldatud riikliku iseseisvusperioodi ja õigussüsteemi käsitlemist ühtse tervikuna kui ka kehtiva õiguskorra arendamist.

Õigusliku järjepidevuse idee väljendus kõigis omariikluse taastamist raamivates õigusaktides alates 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsioonist ja Eesti NSV põhiseaduse muudatustest kuni Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmiseni 1992. aastal. Need aktid, mida me täna nimetame eelpõhiseaduslikeks aktideks, kandsid mitut funktsiooni.

Esiteks kindlustasid need õiguslikult Eesti iseseisvuse saavutamise etappe ja kujundasid taastatava omariikluse õiguslikke aluseid. Samas murendasid need Nõukogude Liidu ühtset konstitutsioonilist korda, sest Eesti eeskuju järgisid teisedki liidendatud riigid. Olulise tõuke poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust seotusest vabanemiseks said Balti riikides alanud protsesside mõjul ka sotsialismileeri kuulunud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Märkimist väärib samuti, et 16. november 1988 oli üks harvadest hetkedest, mil Eestis toimuv tõusis maailma tähelepanu vaieldamatusse keskmesse.

Eelpõhiseaduslike aktidega anti õiguslik hinnang ka ajaloole. Tahaksin siinkohal esile tuua Ülemnõukogu otsust 12. novembrist 1989 "Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta". Selle otsusega kvalifitseeriti agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks Nõukogude Liidu juhtkonna 1940. aasta välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu. Nimetatud otsuses kinnitas Eesti tahet taastada iseseisvus rahumeelsel ja parlamentaarsel teel.

Eelpõhiseaduslikud aktid püüdsid likvideerida võõrvõimu tekitatud ebaõiglust. Nii mõisteti juba 1989. aastal täielikult ja tingimusteta hukka kohtuvälised massirepressioonid 1940.-1950. aastail ja tunnistati need seaduse- ja inimsusevastasteks tegudeks. Sama otsusega rehabiliteeriti kõik süütult kannatanud isikud ning sellest tulenevalt püüti neile tehtud materiaalset kahju osaliseltki hüvitada.

Eelpõhiseaduslikud aktid olid ka Eesti arengut ja tulevikuvalikuid suunava tähendusega. Siin võib nimetada otsuseid omandi-, maa- ja haldusreformi läbiviimisest, oma rahale üleminekust, Eesti Panga asutamisest ja mitmeid teisi sellel ajal vastuvõetud seadusi.

Iseseisvumisprotsessi käigus väljavõideldud vabadustele olid eelpõhiseaduslikud aktid ka kaitseks. Juba 16. novembril 1988 vastuvõetud Eesti NSV konstitutsiooni parandus sisaldas sätte, et NSV Liidu seadused ja muud normatiivsed aktid jõustuvad Eesti NSV territooriumil pärast nende registreerimist Ülemnõukogu Presiidiumi poolt. See tavatu samm oli murdelise tähendusega suhetes Nõukogude Liiduga ja loodava õiguskorra järgneval sisustamisel.

Lähimineviku sidumisel Eesti ajaloo tervikpilti võime mõista, kuidas suutis anneksiooni, sõja ja repressioonide tõttu ränki kaotusi kandnud rahvas taastada iseseisvuse ja ehitada nii kiiresti üles demokraatliku ühiskonnakorralduse. Meie kogemuse põhjal suudab seda rahvas, kes tugineb oma ajaloolisele pärandile ning on säilitanud oma rahvuskuuluvuse ja identiteedi. See aitab ühtlasi mõista ja taasluua demokraatlikke väärtusi.

Tuletagem kas või meelde, et juba okupatsiooni tingimustes nimetasime rukkilille ja suitsupääsukese oma rahvussümboliteks. Sini-must-valge värvikombinatsiooni tähenduse meie rahvusvärvidena tõstsime taas ametlikult au sisse ajal, kui iseseisvuse taastamine oli alles lootus. Ohtu sattunud rahvuskeel sai riigikeele staatuse samal perioodil.

1988. aastal võisime Eestis näha kodanikuühiskonna olulisemaid elemente. Samal ajal soodustas ka rahvusvaheline foon iseseisvumisprotsessi; Eesti pälvis toetust nii maailma rahvastelt kui demokraatlikelt liikumistelt Nõukogude Liidus. Kõik nimetatud tegurid mõjusid koos demokraatlike protsesside katalüsaatorina.

Nüüdseks on möödunud vaid 13 aastat Eesti riigi iseseisvuse taastamisest. Selle aja jooksul oleme märkimisväärse kiirusega likvideerinud okupatsiooniajal tekkinud mahajäämust majanduses ja paljudes muudes eluvaldkondades. Eesti rahvas kõrgeima võimu kandjana otsustas 14. septembril taastada oma ajaloolise koha Euroopas ja võrdse häälega kaasa rääkida kogu maailmajao tuleviku kujundamisel. Euroopa riigid on valmis meid oma ühendusse vastu võtma. Meie koostöö Euroopa Liidus hakkab toetuma teadmisele, et stabiilse ühiskonnakorralduse oluliseks garantiiks on vastastikune toetus ja ühiste väärtuste austamine.

Ehkki tähistasime tänavu Eesti Vabariigi 85. aastapäeva, ärgem unustagem, et iseseisvad oleme olnud vaid kolmandiku sajandist. Meie riik on noor ning poliitiline kultuur erimeelsuste lahendamisel veel lapsekingades, demokraatiatraditsioonid on nõrgukesed. Nii nagu kahe maailmasõja vahel, nii ka nüüd pole kaotanud aktuaalsust eksistentsiaalsed küsimused: kas suudame olla ja jääda iseseisvaks rahvaks? Kuidas kindlustada oma riiki?

Kui Eesti Vabariigi esimene eluperiood ei alanud kergelt, siis võis ta toetuda rahvuslikule aatele ja rahvusriikide tugevnemisele Euroopas. Praegune Eesti on osa integreeruvast Euroopast ja globaliseeruvast maailmast, kus poliitikutel lasub topeltvastutus. Tuleb ju koos oma riigi tasakaalustatud arengu kindlustamisega juhtida ka tõhusat lõimumisprotsessi Euroopa Liiduga. Seejuures on tähtsad kõik tegevused, mis kindlustavad nii meie riigile kui ka eesti keelele ja kultuurile kestmise.

Tänan teid tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee