In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Tallinna Tehnikaülikooli 85. aastapäeval 17. septembril 2003
17.09.2003


Lugupeetud rektor!
Austatud peaminister ja linnapea!
Austatud õppejõud ja üliõpilased,
Tallinna Tehnikaülikooli laiendatud nõukogu pidulikust istungist osavõtjad!

Lubage mul jagada teiega rõõmu selle üle, et tehnikateaduste edendamisest ja inseneride koolitamisest Tallinnas on täitunud 85 aastat. Seega on meie Tehnikaülikool Eesti Vabariigi eakaaslane. Mis aga eriti tänuväärne - ta on vaieldamatult olnud ka meie riigi mõttekaaslane.

Kuidas üldse ülikoolid tekkisid ja tekivad? Kunagi kaugel keskajal võis algatajaks ja keskpunktiks saada üksainus tark mees. Vajadusest oma avastusi ja ideid teistega jagada, kutsus ta huvilised kokku. Igava jutustaja juurest lahkusid inimesed peagi õlgu kehitades, kaasakiskuvat kõnelejat tahtsid aga teadmishimulised noored ikka ja jälle kuulata. Nad võtsid kaasa teritatud hanesule ja väikese pudelikese tindiga ning tegid jutust ülestähendusi. Selline oli ülikoolide algus, tõeline universitas ehk professorite ja üliõpilaste korporatsioon. Õpetaja tähendas siis kõike, õpetamiseks kasutatud hoone aga oli hoopis väheoluline.

Näib, nagu oleks rühm julgeid noori teadlasi ja insenere võtnud eelräägitust eeskuju, kui nad 85 aastat tagasi asusid Tallinnas Eesti Tehnikaülikoolile teed rajama. Algul tegutseti tehniliste erikursustena, seejärel Tallinna Tehnikumi nime all. Olnud vahepeal Tartu Ülikooli tehnikaosakond, jõudis meie kõrgem tehniline õppeasutus 1936. aasta suvel tagasi Tallinna ja on siia jäänudki.

Tänane Tallinna Tehnikaülikool on vaieldamatult juhtiv keskus tehnika- ja majanduserialade, aga ka haldusjuhtimise õpetamisel Eestis. Seejuures ei rahulduta siin saavutatuga, vaid pakutakse noortele üha uusi ajakohaseid koolitusvõimalusi. Sellekohaseks näiteks uuel õppeaastal on rahvusvahelised ingliskeelsed õppekavad.

Astutud sammud kinnitavad, et Tehnikaülikoolis on mõistetud seda vastutust, mis lasub avalik-õiguslikel ülikoolidel. See ei ole üksnes vastutus järeltulevate põlvede konkurentsivõimelise hariduse eest, vaid see on ka kohustus olla rahvuslike põhiväärtuste ja kultuurilise järjepidevuse kandjaks.

Läinud kümnendil meie ühiskonnas kujunenud prioriteedid ja sellest tulenev elulaad ei väärtustanud ehk piisavalt head haridust ja haritust. See seadis ka ülikoolid tihti situatsiooni, kus tuli maksta lõivu majanduslikule toimetulekule. Seeläbi võis aga kannatajaks jääda alma mater'i akadeemiline pere, traditsioonide ja kultuuri järjepidevus.

Tänaseks oleme sõnastanud rahvusliku arengu programme ja ühiskondliku kokkuleppe teksti, kus haridus on tõstetud taas aukohale. Ühtlasi on see leidnud konsensuslikku käsitlemist kui esmane eeldus meie rahva jätkusuutlikkuse kindlustamisel.

Tallinna Tehnikaülikool paistab silma oma ettevõtlikkuse ja ettenägelikkusega. See ongi aja nõue. Olukorras, kus töökäsi jääb meil aina vähemaks ning riiklik rahastamine ei ole piisav teadus- ja arendustegevuse laiendamiseks,
on vaja uudseid lahendusi. Näen just Tehnikaülikoolil lasumas suurt vastutust, et Eesti suudaks valmis olla tehnoloogiliseks läbimurdeks.

Paljude spetsialistide hinnangute kohaselt iseloomustab meie majanduse edusamme ennekõike informatsioon, mida me valdame, mitte niivõrd sisemajanduse koguprodukti kasv. Tooksin ühe ilmeka näite. Selleks, et valmistada rahvusvaheliselt garanteeritud kvaliteediga juustu Põltsamaal, tuleb kasutada vastava tehnoloogilise protsessi juhtimise tarkvara, mis paikneb Šveitsis. Sealt võib ka vajalikul momendil sekkuda tootmisprotsessi.

Pühapäeval väljendas Eesti rahvas soovi liituda Euroopa Liiduga. Nüüd on meie kohuseks rohkem kui varem õppida Euroopa eelistest ja vigadest, seda ka teaduspoliitika vallas. Meie tehnikakultuur vajab rohkem tähelepanu ja valitsuse toetust. Suurel määral just sellest oleneb, kas meie noored õpivad ka tulevikus tehnikateadusi või oleme sunnitud kalleid eksperthinnanguid teistest riikidest sisse ostma.

Teaduspoliitikast sõltub seegi, kas ja kuidas kujuneb just meile omane tehnikateaduste magistraaltee, millest hargnevad majanduse ja ka teiste valdkondade edasise kiire arengu teed.

Hiljuti oli mul võimalus kohtuda Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu aupresidendi professor Adolf Melezinek“iga. Oli rõõm kuulda, et just Tallinna Tehnikaülikool on üks nendest ülikoolidest, kus pööratakse suurt tähelepanu inseneripedagoogikale. Tehnikakultuuri arendamisele on see hädavajalik.

Lubasin algul endale ühe ajaloolise põike kaugesse minevikku. Ehk lubate lõpetuseks teha veel ühe tagasivaate. Seekord lapsepõlve, kus esimesed eluaastad pühendame me arvatavasti kõik kunstilisele eneseväljendusele - olgu see siis esimeste häälitsuste, liivakookide, klotsidest rajatise või joonistustena. Tuleb nõustuda nendega, kelle meelest maailm ilma kunsti ja õnneta on nagu lapsepõlv ilma naeruta.

Ent lapsepõlve klotsivirnades ja masinatehuvis võib märgata ka tulevase insenerimõtte tärkamist. Soovin, et see mõte saaks vabalt kasvada koos noore inimesega ning sellest võidaksid mitte ainult tehnikaülikoolid, vaid kogu inimkond. Soovin, et Tallinna Tehnikaülikool jääks Eesti insenerikultuuri ja tehnilise kunsti lipulaevaks. Palju õnne ja kordaminekuid teile!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee