In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Riigikogu avaistungil 8. septembril 2003
08.09.2003


Armas Eesti rahvas!
Austatud Riigikogu ja Vabariigi Valitsus!
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!

Viis kuud tagasi antud ametivandega võttis vastvalitud Riigikogu iga liige endale kohustuse töötada Eesti riigi ja rahva heaks. See on töö, mida tuleb teha meie rahva põhiväärtusi ja riigi põhiseadust järgides.

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtte. Seega väärib rõhutamist asjaolu, et ehkki Riigikogul, Vabariigi Presidendil ja valitsusel on igaühel oma pädevus, on neil siiski ka ühine vastutusvaldkond ühiskonnaelu arengus.

Kanname seda põhiseaduslike institutsioonide ühisvastutust rahva ees ja selle vastutuse mõõdupuuks on rahva usaldus riigi vastu, nagu ka riigivõimu teostavate institutsioonide vastu. Ühisvastutust aitab kanda selge tulevikunägemus, vastastikku toetav ja iga võimutasandi rolli arvestav koostöö ning oskus teha ühiselt rahva huvidest lähtuvaid valikuid. Raske oleks kõnelda ühisvastutusest juhtudel, kus rahva huvid tuuakse ohvriks parteipoliitikale või isiklikele ambitsioonidele.

Riigikogu tänasel avaistungil tahaksingi siit minna meie ühisvastutuse kesksete valdkondade juurde.

On vaieldamatu tõsiasi, et Eesti räägib üha enam kaasa regionaalses koostöös nii Läänemere- kui Põhjamaade ringis. Veelgi enam - oleme mõjutamas ka Euroopa arengut ja maailmapoliitikat. Seda nii erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmena kui ka oma sihikindla välispoliitika kaudu. Ühise pingutuse ja vastutuse tulemusel oleme 12 iseseisvusaasta jooksul saavutanud märkimisväärselt palju.

Eesti rahvas hakkas pürgima iseseisvusele, kannustatuna soovist teha ise otsuseid ja valikuid, elada ühiskonnas, kus austatakse ja kaitstakse demokraatlikke väärtusi ning kus on olemas tingimused stabiilseks arenguks. Taastanud iseseisvuse, soovisime taastada ka oma koha Euroopa riikide peres, jagada selle pere ühiseid väärtusi ning saavutada samasugune elukvaliteet. Oleme sel teel tänaseks kaugele jõudnud, makstes kiire edu eest paraku ka kõrget hinda.

Nüüd seisame üliolulise valiku ees: 14. septembril on rahva otsustada, kuidas liigume edasi. Referendum ei ole määrav üksnes põhiseaduse muutmise ja Euroopa Liiduga ühinemise suhtes, vaid selle tulemus kätkeb endas otsustavat sõnumit meie rahva tulevikust. Siit saame vastuse, kas jätkata ja kindlustada valitud arenguteed või tunnistada lahtiütlemist mõnedest taasiseseisvumise käigus seatud eesmärkidest.

Karm saatus on andnud eesti rahvale hulga õppetunde. Need on sisendanud küll alalhoidlikkust ja sädemena tuha all hõõgunud lootust paremale tulevikule, ent otsustavatel hetkedel ka tugevat ühtekuuluvustunnet. Usun, et õppetundidest omandatu suunab meie valikuid ka eelseisval rahvahääletusel. Rahvas, kel on mälu ja kes teab iseseisvuse hinda, teeb igal juhul õige valiku. See rahvas on mõistnud, et iseseisvuse üheks garantiiks on vastastikku toetav koostöö demokraatlikke väärtusi hindavas riikide ühenduses.

Eesti riigi taastamisel seatud eesmärgist - ühineda Euroopa Liiduga - loobumine nõuab meilt uute arenguteede otsimist. Nendes otsingutes võime aga sattuda ummikteele, kust pääsemiseks tehtavad kulutused võivad senitehtutest märksa suuremateks osutuda. Selle otsuse hind tuleks tasuda nii meil kui ka järeltuleval põlvkonnal.

Ent siinjuures peame ausameelselt tõdema, et meie ees olevad valikud ja uued võimalused Euroopa Liidus on jäänud avalikkusele läbirääkimiste käigus lõpuni avamata ning nüüd tuleb kiirustades teha vigade parandust. See on rahva ees ühisvastutust kandvatele institutsioonidele õppetund tulevikuks.

Teise olulise ühisvastutuse alana tahaksin puudutada julgeolekupoliitikat ja riigikaitse tagamist.

Võime täna tõdeda oma tulemuslikku tööd ühinemisel NATO-ga. Samas oleks vastutustundetu ja poliitiliselt lühinägelik lahutada Eesti ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga kaheks eraldi kulgevaks protsessiks. Annab ju väikeriigi arengule ja turvalisusele teineteist täiendavaid garantiisid nii stabiilne majanduskeskkond, mida oma liikmetele kindlustab Euroopa Liit, kui ka kollektiivne julgeolekusüsteem NATO näol.

Esmased tagatised tuleb aga luua riikidel endil. Ja seejuures olukorras, kus üleilmastumise ohud esitavad rahvaste julgeoleku ja maailma stabiilsuse kindlustamiseks üha uusi väljakutseid.

Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud ülesanne - eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade - on muuhulgas ka julgeolekupoliitiline ülesanne. Siin põimuvad välis- ja majanduspoliitika, sise- ja kaitsepoliitika ning ka riigikaitse.

Riigikaitse omakorda ei tähenda pelgalt sõjalist kaitset. Nii nagu Riigikogu on otsustanud, ehitatakse Eesti riigikaitse üles kogu ühiskonda haarava totaalkaitsesüsteemina. See loob eeldused võimaliku agressori heidutamiseks ja tõrjumiseks.

Julgeolekupoliitikas kannavad selget ühisvastutust nii Riigikogu, Vabariigi Valitsus kui President riigikaitse kõrgema juhina. Sellest tuleb ka lähtuda valikute ja otsustuste tegemisel riigikaitseliste arengustsenaariumide ja kaitsejõudude täiustamise osas. Me peame riigikaitse ülesehitamisel eelkõige järgima kehtivaid Riigikogu otsuseid, arvestades samas meie tulevaste liitlaste soovitustega.

Kaitsevägi, nagu ka iga teine riiklik struktuur, peab olema uute väljakutsete ja võimaluste maailmas koostöö- ja arenemisvõimeline. Kaitseväe ülesehitamine tähendab selles seoses koostöövõimet meie liitlastega, mis seab meile ülesande ühtlustada standardeid ja protseduure. Samas ei saa unustada meie iseseisvat kaitsevõimet, mida hoiab üleval rahva kaitsetahe.

Head kuulajad!

Kolmas ühisvastutuse ala on seotud õiguskorra kindlustamisega.

Täna teist istungjärku alustav Riigikogu on seotud mitme olulise lubadusega õiguskorra arendamiseks. Eelseisvat tööd käsitleksin ma kahes mõõtmes. Esmalt tuleb jätkata Euroopa Liidu õiguse põhimõtete lõimimist Eesti õiguskorda. Samuti on hädavajalik analüüsida juba loodud õiguslike lahendite rakendusvõimalusi ja -praktikat ning kiirustades loodud regulatsioonid vajadusel üle vaadata.

Teisalt leidub mitmeid valdkondi, mille õiguslik reguleerimine on jäänud elu vajadustest maha või muutunud koguni arengule piduriks. Kümnenda Riigikogu esimene istungjärk kujunes vaid suurt tööd sissejuhatavaks proloogiks. Tahaksin loota, et valijatele antud lubadused saavad eelseisval istungjärgul ka seadusesõnas kirja pandud.

Pean siinkohal oluliseks tööd haldusorganisatsiooni arendamisel ja selle kaudu riigi haldussuutlikkuse kindlustamisel. Hea meel on tõdeda, et töö regionaalse halduskorralduse uue mudeliga viib koosmeelelt üha lähemale üksmeelele. Loodan, et ka Riigikogu leiab üksmeele niisuguse õigusliku mudeli loomisel, mis tagab Eestimaa regionaalses arengus suurema tasakaalu. Regionaalhalduse korraldus peab võimaldama kohalikel omavalitsustel osaleda regioonide arengut puudutavate küsimuste otsustamisel. Haldusorganisatsiooni suutmatus ei tohi mingilgi määral takistada meid toimimast eduka Euroopa Liidu liikmesriigina.

Meie ühisvastutus õiguskorra arendamisel on seotud põhiseaduslikkuse kindlustamisega. Õiguskorra õiguspärasuse mõõdupuuks on tema vastavus meie põhiseaduse normidele ja väärtustele. Viimaste järgimine on kohustuseks nii Riigikogule kui Vabariigi Presidendile. Nii seadusi vastu võttes kui välja kuulutades peame kindlustama põhiseaduslikkust ja arendama õiguskorda vastavalt nendele väärtustele, mis põhiseaduses kirjas.

Edu pandiks ja riigi tasakaalustatud arengu vältimatuks eelduseks on ka stabiilne arengukeskkond. Selle olemasolu korral leiavad soodsad välistegurid ootuspärase kasvukeskkonna ja negatiivseid mõjureid on võimalik kiiremini neutraliseerida. Nii võib öelda, et kindel ja turvaline keskkond on samuti meie ühine eesmärk ja vastutusala.

Stabiilse arengukeskkonna saavutamiseks on oluline, et ühiskonna liikmed ja institutsioonid tunnustaksid teatud ühisväärtusi ning seejärel ka järgiksid neid. Oleme nüüdseks läbimas ühisväärtuste kaardistamise protsessi, milleks pean ühiskondliku leppe koostamist.

Selles protsessis ei saa kellelgi olla eelisseisundit ning kõigi osaliste vastutuse määr on võrdne. Just siin saab ühtekuuluvustunne taas kord võimaluse avaldumiseks, ennekõike aga vastutus meie rahva ja riigi tuleviku eest. Sest on ju esimese ühiskondliku leppe keskmes laste arengut toetava keskkonna, peredele kindlustunde ning haridusele eelisasendi loomine.

Leppe siht saavutada aastaks 2015 vähemalt kahekordne elatustaseme tõus koos sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse olulise vähenemisega on võrreldav väljakutsetega, mille seadsime endale Eesti riigi taastamisel. Siis tulime me sellega toime - ja ma usun, et tuleme toime ka nüüd, uue ühiskondliku leppe allakirjutamisel. Sooviksin, et see ei lükkuks määramatusse tulevikku, sest kindlasti lisaks leppe sõlmimine rahvale kindlustunnet, kui minnakse rahvahääletusele tuleviku jaoks üliolulist otsust tegema.

Ent ühiskondliku leppe protsess on määratud näitama ka teisi tuleviku mõõtkavu, ja need pole eelöeldust sugugi vähem olulised. Ühiskondliku leppe sõlmimine tõestab üksmeele võimalikkust Eestis. Kui oleme suutnud isekeskis kõige tähtsamates küsimustes kokku leppida, siis suudame edukalt kaitsta oma huve ka maailma ees. Ma ei kahtle põrmugi, et ka Euroopa Liidus.

Austatud rahvaesindajad, soovin teile arukat ja toimekat tegutsemist!
Andku meile kõigile jätkuvat indu teadmine, et Eesti heaks tehtaval tööl on igavikuline tähendus ja just seetõttu ei tohi me ka väsida. Kõik, mida me teeme, mida otsustame, peab lähtuma Eesti riigi ja rahva kestmisest.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee