In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President presidendi rahvusvähemuste ümarlaua 10. aastapäeva konverentsil 13. juunil 2003 Sakala keskuses
13.06.2003


Austatud minister,
teie ekstsellentsid,
head konverentsist osavõtjad!


Lubage mul südamest õnnitleda rahvusvähemuste ümarlaua ja selle kultuuriseltside esindajate koja liikmeid ümarlaua esimese ümmarguse sünnipäeva puhul. Tänan teid kõiki, kes te olete selle organisatsiooni loomisele ja arengule kaasa aidanud. Tänu teile võime täna rääkida juba uutest traditsioonidest rahvusküsimuste tõstatamisel ja lahendamisel Eesti Vabariigis.

Ajaloos on rahvastiku kujunemist teatud territooriumil mõjutanud mitmesugused protsessid. Määravat osa on seejuures etendanud rahvasteränded, vallutusretked, ususõjad, elutingimuste parandamiseks ettevõetud migratsioonid ja emigratsioonid, sõjalistel või poliitilistel eesmärkidel teostatud ümberasustamised ning genotsiidid. Nii on see olnud ka Eestis.

Tõsi, enne Teist maailmasõda elasid Eestis rahvusvähemused, kelle päritolumaa oli Eestile territoriaal-kultuuriliselt suhteliselt lähedal - need olid sakslased, rootslased, venelased, lätlased - või oli tegu omariikluseta etnose esindajatega.

Aastatel 1944-1990 ei saanud Eesti teostada iseseisvat migratsioonpoliitikat. Teadlaste andmetel rändas neil aastatel sisse ja välja kokku 1,4 miljonit väljaspool Eestit sündinud inimest. Just sel perioodil Eestisse tulnud välispäritoluga isikud moodustasid kuni viimase ajani kõigis vähemusrahvusrühmades absoluutse enamuse. Viimastel aastatel meile elama asunud Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud on märkimisväärselt suurendanud mitme Lääne-Euroopa rahvuse esindatust Eestis.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et aastatel 1950-1989 kahanes eestlaste osatähtsus Eesti rahvastikus järjekindlalt. Seega seisis taasiseseisvunud Eesti riigi ees keerukas ülesanne: integreerida päritolult vägagi mitmekesise ja Eesti kultuurkontekstiga suhteliselt vähe kohanenud mittepõlisrahvastik Eesti tervikühiskonna loomulikuks osaks, nii et iga rühm säilitaks ka oma rahvusliku ja kultuuriidentiteedi.

Nagu lähiminevikust mäletame, kujunes 1988. aasta Eestis uue rahvusliku liikumise tõusu aastaks. Koos eestlastega tulid sellesse protsessi kaasa ka paljud rahvusvähemused. Esimesena moodustasid oma rahvusseltsi 1988. aasta jaanuaris Eestis elavad juudid ja veebruaris eesti-rootslased. Juulikuus tegutses juba üle kümne rahvusorganisatsiooni. Kauaaegse Eestimaa Rahvuste Ühenduse presidendi Ants-Enno Lõhmuse sõnul tõusid vabalt lehvivate sini-must-valgete kõrvale Ukraina, Aserbaidžaani, Valgevene, Läti, Leedu ja Rootsi rahvuslipud, kinnitades Eesti rahvusvähemuste solidaarsust eestlaste taotlustega.

Et liita ühtseks tervikuks erinevaid ja omanäolisi rahvusgruppe, peavad olema ühised, läbitunnetatud eesmärgid. Rahvarinde initsiatiivil 22. septembril 1988 toimunud Eestimaa rahvuste foorumil kujunes ühendavaks teemaks terav kriitika rahvuslust eitanud nõukogude rahvuspoliitika aadressil. Järgmise aasta mais asutati Eestimaa Rahvuste Ühendus, mis seadis oma tegevuse peaeesmärgiks kaitsta siin elavate rahvakildude ja rahvusgruppide õigusi ning sotsiaal-majanduslikke, poliitilisi ja kultuurihuve. Ühendusega liitumise põhitingimuseks seati aga Eesti suveräänsuse ja siinse põlisrahvuse huvide prioriteetsuse tunnustamine ja austamine.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist kutsusid venekeelseid organisatsioone ühendav Esindusassamblee ja Eestimaa Rahvuste Ühendus üles rahvusvähemusi esindava konsultatiivorgani moodustamisele presidendi kantselei või Riigikogu juurde. Ümarlaua kokkukutsumise ajendiks sai 1993. aasta suvel Kirde-Eestis ja eriti Narvas tekkinud poliitiline kriis. Olukord nõudis pingete kiiret maandamist ja dialoogi rahvussuhete küsimuses. 10. juulil 1993 kutsus president Lennart Meri kokku ümarlaua, s.o. alalise nõupidamise, mille moodustasid Eestis elavate rahvusrühmade ja vähemusrahvuste, erakondade ja määratlemata kodakondsusega isikute esindajad.

Arutades riigi- ja ühiskonnaelu erinevaid probleeme, on ümarlaud püüdnud sõltumatu organina arendada stabiilsust ja vastastikust mõistmist Eesti elanikkonna eri rühmade vahel. Seega on jätkuvalt püütud leida ja edasi arendada ühiseid eesmärke, mis aitaksid parandada kõigi Eestis elavate inimeste elukvaliteeti ning tagada nende rahvuslik ja kultuuriline identiteet. Käesoleva aasta alguses tuli kokku rahvusvähemuste kultuuriseltside esindajate koda. Tänase seisuga on selles kojas esindatud 139 kultuuriseltsi.

Rahvusvähemuste ümarlaud on teinud märkimisväärset koostööd nii Riigikogu komisjonide kui rahvastikuministri bürooga. Probleemide analüüsi ja konkreetsete ettepanekutega on ümarlaud andnud suure panuse mitmete seaduseelnõude valmimisse. Rahvusvahelise koostöö raames on korraldatud konverentse ja seminare, mille teemad on pakkunud huvi nii Eestis kui ka mujal.

Tänane juubelikonverents on heaks näiteks selle kohta, et rahvusvähemuste ümarlaud tahab ja suudab kaasa rääkida olulistel aktuaalsetel teemadel. Eesti eelseisev liitumine Euroopa Liiduga, mille kohta meie rahvas peab otsuse langetama 14. septembril toimuval referendumil, asetab meie tänased lokaalsed probleemid Euroopa Liidu konteksti. See eeldab ka meie analüüsi ja arusaamade nihutamist üldisemale, Euroopa tasandile. Kodanikuõigused, aga kindlasti mitte vähem ka kodanikuvastutus, on teemad, mis vajavad uues kontekstis täiendavat mõistmist ja lahtirääkimist.

Samal ajal on meil nüüd juba kümneaastane kogemus, kuidas leida lahendusi eri rahvuste ja kultuuride kooseksisteerimisel tekkivatele probleemidele. Me ei tea vastuseid veel kaugeltki kõikidele küsimustele. Ja võimalik, et mõned olulised probleemidki on täna veel sõnastamata. Kuid me oleme asunud südikalt teele, millelt tagasipöördumist ei ole - see on koostöötav ja demokraatlik Euroopa kogu oma rikastavas kultuurilises ja rahvuslikus mitmekesisuses.

Soovin teile kõigile rõõmu sellest rikkusest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee