In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Eesti Vabariigi 85. aastapäeval "Estonia" teatris 24. veebruaril 2003
24.02.2003


Armas eesti rahvas!
Kallid kaasmaalased!
Teie Ekstsellentsid!
Lugupeetud daamid ja härrad!

Täna, 85 aastat tagasi teostas eesti rahvas läbi paljude põlvkondade kantud unistuse: Eestist sai vaba, iseseisev ja demokraatlik riik. Sel puhul on tänase peokõne sissejuhatuseks igati kohane meenutada meie riigi esimesel aastapäeval siinsamas "Estonia" teatris peetud Friedebert Tuglase kõnet.

Austatud kirjanik ja ühiskonnategelane väitis selles kõnes, et "meil on alati veres olnud poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse instinkt". Ja ta jätkas: "Kõige rahvameelsem vabariik, mis võimaldab kõige suuremal määral isiku ja hulga arenemist, mis kasvataks rahvuslikku kultuuri ja oleks vaba suure maailma aadetele, mis annaks vaimu ja keha toitu kõigile, kes ta piirides - sarnasena tahame näha Eesti tulevast riiki. Sarnasena tahame teda tervitada."

Niisugust Eestit oleme soovinud ja soovime ka täna. Meie jaoks kaks lahutamatult seotud põhimõtet - omariiklus ja demokraatlik elukorraldus - on olnud eelduseks ja raamiks meie püüdlustele. Riikliku enesemääramise õiguse järjepidevus läbib kõiki neid 85 aastat, sõltumata meie igapäevast elukorraldust mõjutanud ajastute erinevusest.

Enamgi veel. Mõte Eesti iseseisvusest sai toitu juba 19. sajandil rahvusliku ärkamise laineharjal tekkinud kodanikuühiskonna algetest. Ühiskonna ja iseseisva riigi ehitamine kulgesid käsikäes ja põimusid teineteisega tihedalt. Seetõttu olid ka 1918. aastal välja kuulutatud Eesti riigil eeldused realiseerida iseseisvusega saavutatud võimalusi.

Kahe sõja vahelisel perioodil sai eesti rahvas näha riikliku suveräänsusidee teostumise vilju pea kõigis eluvaldkondades. Siinkohal tahaksin rõhutada vaid peamist: eestlased said 1920-ndatel aastatel esimest korda mitte ainult oma riigi, vaid ka oma maa peremeesteks. Eesti väikemajapidamised olid ja on ka tulevikus eestluse kestmise üks tagatisi. Neist aegadest pärinevad meie kultuurmaastikud, mis tänagi sümboliseerivad Eestimaa ilu.

Paljud elu põhiväärtused kujunesid ja kinnistusid just tolle aja eesti külas: "siin on mu saatus ja sugu/ mu aja ja elu lugu", on öelnud Hando Runnel. Kahjuks on eesti küla elujõud küll tänaseks liialt nõrgenenud ja see omakorda on kujundanud ümber ka väärtushinnanguid.

Rahvuse säilitamise seisukohast oli sõdadevahelises Eesti Vabariigis keskne tähendus hariduse, teaduse ja kultuuri eelisarendamisel. Omariiklusest üksi on vähe, kui seda ei kanna omakultuur. Alles rahvusriigi tingimustes sai võimalikuks ja peeti vajalikuks toetada rahvuslikku kultuuri. Selle sümboliks kujunes juba 1919. aastal rahvusülikoolina avatud Tartu ülikool. Aastal 1925 asutati Kultuurkapital. Meie teadusest ja kultuurist sai just sel perioodil Euroopa kultuuri ühisosa.

Eesti kultuuripärandi elujõud aitas üle elada ka pool sajandit kestnud okupatsioonid. Just tänu sellele, et suveräänsusideel oli tugev kultuuriline ja kodanikuühiskonna mõõde, võime täna rääkida Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kõrval ka väärtuste ja ideede järjepidevusest.

Suveräänsusideed kandsid ühtviisi nii kodumaale võõrvõimu alla jäänud inimeste rahvusmeelsus, mis oli peitunud erinevatesse vormidesse, kui ka kodumaalt lahkuma sunnitud eestlaste koondumise tulemusena sündinud Välis-Eesti. Võrdselt olulised olid laulupeod kodumaal ja ülemaailmsed ESTO-päevad. Ühtviisi tähtsaks tuleb hinnata nii eestikeelse hariduse ja kultuuri säilitamiseks astutud samme ja saavutatud kompromisse okupeeritud kodumaal kui ka eestlaste pingutusi omakeelse hariduse ja kultuuri viljelemisel paguluses.

Ülemnõukogu poolt 1988. aasta 16. novembril vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon ja ka 1991. aasta 20. augusti otsus Eesti riiklikust iseseisvusest ei sündinud tühjalt kohalt. Igal eestlaste põlvkonnal, olgu ta saatuse poolt paisatud või jäetud erinevatesse aegadesse ja paikadesse, oli oma osa Eesti suveräänsuse taastamisel. Kõik need, kes on endas suveräänsusideed kandnud ja selle teostamise eest võidelnud, väärivad lugupidamist ja tänu.

Samal ajal peame aga tunnistama, et meil puudub siiani koht, kus Eesti vabaduse eest võidelnud inimesi meenutada ja asjaomase rituaaliga austada. Seepärast kutsun veel kord üles tõsisele arutlusele Eesti vabaduse sümboolse jäädvustamise üle.

Austatud kuulajad siin saalis ja kodudes!

Viimase tosina aasta jooksul on Eesti palju saavutanud. Riiklik iseseisvus andis võimaluse taastada elujõuline ja konkurentsivõimeline majandus. Nende aastate jooksul on avardunud Eesti elanike majanduslikud valikuvõimalused. Eesti areng peegeldub meie elukeskkonna tormilises muutumises, nagu ka saavutustena teaduses, kultuuris ja spordis. Kasutan võimalust tänada Kristina Šmiguni ja Jaak Maed kuldse ja hõbedase kingituse eest iseseisvuspäevaks nii meie rahvale kui iseendale.

Eesti majanduse jätkusuutlikkusest kõneleb see, et viimasel kümnendil oleme mitmel korral loovinud läbi ohtlike vete, paindlikult reageerinud lokaalsetele kriisidele ja kohanenud maailmaturuga. Eesti ettevõtted suudavad nüüd rohkem eksportida, oma töötajatele enam palka maksta ning juba ka tehnoloogiat ja kogemusi siirata. Võime rahuldust tunda infotehnoloogia võimaluste rakendamisest, jõudnuna tippriikidega võrreldava tasemeni interneti ja mobiilside kasutamisel.

Samal ajal teame, et niisugusel suurel edul on olnud kahetsusväärselt kõrge sotsiaalne hind. Varasemates esinemistes olen peatunud sellel korduvalt ja Eesti inimarengu aruanne 2002. aasta kohta üksnes kinnitab öeldut. Me peame nägema tõsiseid hoiatusmärke ülimadalas sündivuses, paljude laste koolitee liialt varajases katkemises, ohtlikult suures kuritegevuses ja ühiskonna kiires kihistumises.

Ka tänases peomeeleolus ei tohi me unustada ohte meie rahvale ja tema võimele toimida iseseisva riigina. Piirdun vaid ühe tõsiasja kommenteerimisega, mis peab süvendama veendumust, et Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks on järgnevatel aastatel senisest palju enam vaja panustada sotsiaalsesse keskkonda. Lihtsalt öeldes ? me peame rohkem hoolima inimesest.

Teatavasti on läbi aastate olnud Eesti põhiprobleem rahvastiku kiire vananemine ja kahanemine. Seda protsessi mõjutavad loomulikud tegurid, kuid mitte ainult need. Üksnes meie, Eesti riik ja ühiskond ise, saame vähendada läbi vägivalla ja vigastuste kaotatud inimelude hulka. Vigastussurmad on nõudnud viimasel kümnendil keskmiselt 2300 inimelu aastas - see on viis korda rohkem kui Põhjamaades. Enamasti on tegemist olnud parimas tööeas inimestega, kes on hukkunud maanteedel, vägivalla või narkomürgistuse tõttu.

Aidsi ja narkomaania kõrval oleme unarusse jätnud tõsiasja, et Eesti ühiskonda hävitab seestpoolt kõige enam alkoholism. Head inimesed, mõelgem sellele, mida saame teha karskema Eesti heaks! See tegevus peab algama perekonnast, koolist ja puudutama meid kõiki. Mida tasakaalustatum on ühiskond, mida enam siin inimesest hoolitakse ja pakutakse talle võimalusi elust rõõmu tunda, seda vähem põhjust on muret, ükskõiksust või meeleheidet uputada viinaklaasi.

Poolteist aastat tagasi, presidendiametisse vannutamisel kõnelesin kreenist Eesti ühiskonnas. Ütlesin siis, et sellest väljumiseks ei piisa ainult parlamendis sündivatest poliitiliste jõudude vahelistest lepetest. Kogemus on näidanud, et esindusdemokraatias teostatakse vaid valitud enamuse otsuseid. Demokraatia küpsust näitab aga pidev dialoog ühiskonnas ja püüd arvestada võimalikult laia huvideringi. Ühiskonna ühtekuuluvus on seda suurem, mida enam on seal osalusdemokraatiat, mis ühtaegu kompenseerib esindusdemokraatia paratamatult piiratud võimalusi.

Kaasajal teostub osalusdemokraatia läbi kodanikualgatuse ja kolmanda sektori tegevuse. Kui tahame Eesti omariiklust kindlustada ja taastada ühiskonnasisese usalduse, siis peame kokku leppima põhimõtetes ja prioriteetides. Need on võimalik ja vajalik sõnastada ühisosana erinevate huvigruppide taotlustest ja eesmärkidest, nii nagu mäletame seda meie vaimueliidi algatusest ligi 15 aastat tagasi loomeliitude ühispleenumil. Ka nüüd on meil vaja seada ühised ja kõigile mõistetavad eesmärgid ning leppida kokku tegevuskava nende saavutamiseks.

Seesugust kokkulepet ühisosa üle ei vaja me üksnes erimeelsustest kõrgemale tõusmiseks. Peamine on siiski sotsiaalse turvatunde pakkumine, mida ei jätku veel kaugeltki kõigile ühiskonnaliikmetele. Praegu tunneb suur osa tööealistest inimestest hirmu kaotada töö. Eesti kulutused tervishoiule ja raviteenustele on kordades väiksemad kui arenenud riikides. Hariduse kättesaadavus muutub paljudele noortele üha küsitavamaks ja isegi laste põhikoolist väljalangevus ulatub tuhandetesse. Seega on õigustatud küsimus, kas siis edukas Eesti riik ei hooli tegelikult oma kodanikest.

See omakorda kohustab meid tegema valikuid oma tuleviku kujundamisel. Tunnistagem, et siiani ei ole me andnud ühest vastust küsimusele, kas Eestist saab Põhjamaade tüüpi solidaarsusel põhinev heaoluühiskond või riik, kus inimeste saatus jäetakse üksnes nende eneste hooleks? Kas Eesti on riik, mis tasakaalustab oma kodanike jaoks maailma muutumisest lähtuvaid keeriseid ja tagasilööke või on see üksnes järelevaataja ja esindusorgan? Lõppude lõpuks on see küsimus sellest, kas Eesti on oma rahvale koduks või tehingupartneriks.

Vastus ei sünni üksnes erakondadevahelises võistluses ega võimukoalitsioonide kaudu. Vastust sisaldavad otsustused eeldavad hoopis laiemat kandepinda. Seejuures peaks lähtekohaks olema arusaam, et riik on kohustatud tagama oma kodanike vabadused ja õigused. Ilma selle olulise väärtushoiakulise muutuseta on meil vähe lootust, et kasvab uhkus Eesti riigi üle ja vastutustunne selle käekäigu eest.

Kodaniku ja riigi seose tugevuse - nende omavahelise usalduse - määrab paljuski kohalik omavalitsus. See on demokraatliku elukorralduse alus ja tugi kodanikuühiskonnale. Üksnes omavalitsuste, kodanikuühenduste ja erakondade koostöö võib tagada, et Eesti riik jääb pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

20. veebruaril andsid 32 kodanikuühendust ja erakonda, Teaduste Akadeemia ning 6 avalik-õiguslikku ülikooli allkirja memorandumile, mis avab tee ühiskondliku leppe sõlmimisele. Pean seda oluliseks tähiseks ühisvastutuse võtmisel Eesti jätkusuutliku arengu kindlustamise ja osalusdemokraatia avardumise teel.

Olgu see ühtlasi püüd ellu viia hiljuti igaviku teele lahkunud suure eestlase Aino Järvesoo ideed. Presidendi akadeemilise nõukogu auliikmena polnud Aino Järvesoo mureks üksnes meie järelkasv. Visalt nõudis ta seda, mida me täna ikka ja jälle iseendalt ning oma kaasmaalastelt küsima peame: mis on Eesti mõte, milleks vajame omariiklust, kui kaua on antud meil kesta ja mida peame selle kestmise nimel ette võtma? Tuleb üksnes loota, et tulevik kingib meile veel paljusid Aino Järvesoo taolisi isiksusi. Kui Eesti riik sündis kantuna idealismist, siis sõltub ka tema kestmine aadete kõrgusest ja jõust.

Daamid ja härrad!

Nädala pärast toimuvad Riigikogu uue koosseisu valimised, kus rahvas kõrgema võimu kandjana usaldab riigi käekäiku määravate otsuste tegemise neljaks aastaks oma esinduskogule. Noorele demokraatiale iseloomuliku valimiskampaania välise kära ja peibutavate loosungite varjus on valikuvõimalused siiski valija jaoks eristatavad.

Nüüd sõltub iga kodaniku vastutusest ja valikust, kui võimekas on Riigikogu järgmine koosseis ja kas tal omakorda jätkub vastutust teostada järgneva nelja aasta jooksul rahva usaldust õigustav tegevuskava. Usun, et Eesti kodanikud ei ole väsinud demokraatiast ega karda võtta vastutust ning teostavad 2. märtsil oma õigust kõrgeima riigivõimu kandjana.

Eesti Vabariigi 85. aasta oli paljulubav. Eesti sai kutse nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse. Meil on stabiilsed suhted oma lähinaabrite, aga ka kaugemas ringis asetsevate riikidega. Eesti välispoliitika on juhindunud jätkuvalt vajadusest kindlustada iseseisva riigi säilimine, julgeolek ja rahvuslik heaolu.

Kuid samas on kohane ka aruteludes esitatud küsimus, mis saab Eesti Vabariigi suveräänsusest pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Vastavalt põhiseadusele on Eesti riigi suveräänsus rahva võõrandamatu õigus. Lõplik otsustusõigus, mille poole rühkisid meie esivanemad Eesti riigist unistades ja seda rajades, jätkub meis ja meie järeltulijates nagu pärilikkuse kood.

Suveräänsus on kaasaegses ühiskonnas saanud uuenenud sisu ja ta vajab ka uusi kaitsemehhanisme. Suveräänsuse lihtsustatud käsitluses peitub oht sattuda isolatsiooni. Tänases maailmas tähendab suveräänsus ühtlasi regionaalset või institutsionaalset solidaarsust, mida tunneme kõnekäänus "ühtsuses peitub jõud".

Juba riigi algaastail nägid Eesti valitsused iseseisvuse tagatisena laialdast koostööd Soome Vabariigi ja Balti riikidega. Eesti oli aktiivne osapool Pan-Euroopa liikumises. Seda 1930-ndatel aastatel otsitud solidaarsust püüdsime teostada Eesti riigi taastamise aegu Balti riikide nõukogu ja hiljem Balti Assamblee kaudu. Nüüdseks on see laienemas viljakaks koostööks Põhjamaade Nõukoguga ja Euroopa Liidu riikidega.

Turvalise arengu tagatisi ja meie suveräänsuse kaitsemehhanisme näeme täna ennekõike Euroopa Liidus ja NATO-s. Kumbagi ühendust ei saa käsitada staatilisena. Tulevikukonvent töötab selle nimel, et kujundada kõigi liikmete huve arvestav ja tõhusalt toimiv Euroopa Liit. Eesti on väike, aga meil on jagada oma kogemusi ja ideid. Meil on ka soove, mida loodame aidata teostada. Neist esmasena näeme Euroopa Liitu suveräänsete riikide liiduna.

Kindlasti muutuvad koostöö eesmärgid ja põhimõtted ning Eesti peab arvestama nende muutustega. Siin on heaks teejuhiks meie kohanemisvõime, paindlikkus ja võimalus kaasa rääkida Euroopa ja ka maailma arengut määravates küsimustes. Säilitades mõlemas liitumisprotsessis nii rahvusliku kui riikliku eneseväärikuse, jääb meie südametunnistus puhtaks ajaloo ees.

Eesti kui väikeriigi ajalooline kogemus kõneleb sellestki, et regionaalsed ja institutsionaalsed koostöövormid löövad kõikuma, kui satub ohtu rahvusvahelist rahu ja julgeolekut tagava ning tüliküsimuste rahumeelseks lahendamiseks ellu kutsutud ÜRO autoriteet. Selle eelkäija, Rahvasteliit kaotas teovõime pärast seda, kui temast sai suurriiklike huvide võitlustanner.

Eesti annekteerimine 1939. aastal ja riigikaotus aasta hiljem oleksid jäänud olemata, kui mitmed toonased suurriigid poleks eiranud Rahvasteliidu üllaid põhimõtteid ning asunud tegutsema omapäi. Seepärast on tänagi Eesti riigile oluline Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni usaldatavus ja teovõime. Ei tohi säästa ühtegi võimalust, et toetada ÜRO otsuseid, nagu ka Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO riikide ühiseid jõupingutusi maailma rahvastele suunatud võimaliku ohu kõrvaldamiseks.

Ka Eesti enda rahvusvaheline usaldatavus sõltub võetud kohustuste täitmisest, et tagada kaitse meie ühiskonna sisemisele ja välisele rahule. Oleme teinud seda siiani ja teeme tulevikuski. Selleks aga, et nii meie tänased kui ka tulevased valikud oleksid põhjendatud, on vaja laialdast informeeritust ja ühiskonnasisest dialoogi. Üksnes nii saavad Eestimaa inimesed öelda 14. septembril oma sõna Eesti ja Euroopa ühise tuleviku kohta.

Armas rahvas!

85 aastat tagasi sõnastas meie riigi sünnitunnistus, "Manifest Eestimaa rahvastele" nii Eesti aated kui tulevikunägemuse. See rääkis riigist kui kodust kõigile neile, kes on kodanikuna end sidunud Eesti Vabariigiga. Riigiga, kus peab valitsema rahu, vastastikune austus ja kindlustunne homse ees. Tõestagem siis iseendale ja näidakem ka maailmale, et me soovime ja väärime jätkuvalt sellist riiki.

Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi sünnipäeval ning soovin, et meil kõigil jätkuks nii usku, lootust kui armastust.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee