In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Tartu rahu 83. aastapäeval 2. veebruaril 2003
02.02.2003


Lubage mul ette lugeda Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsk nr. 1:

Eestimaa rahvale ja eesti sõjaväele.

Eesti Maapäeva manifestiga on Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutatud ja valitsemise kõrgem võim Eestimaa Päästmise Komitee kätte antud.

Et Eesti vabariik iseseisvuse Manifestis käesolevas sõjas erapooletuks on kuulutatud, siis ei tohi Eesti sõjavägi ega ükski Eesti kodanik Vene-Saksa sõjast milgi viisil osa võtta.

Vene rahvakomisaride mobilisatsiooni käsu kuulutame Eestis tühjaks ja maksvusetuks.

Kõik üleüldise valimisõiguse alusel valitud maa-, linna- ja valla-omavalitsuse asutused peavad ajaviitmata oma katkestatud tööd jätkama ja vägivaldselt nende asemele astunud nõukogud, komiteed ja kõiksugu teiste nimetustega asutused tulevad kõrvaldada.

Seadusliku omavalitsuse esitaja nõudmisel peavad Eesti sõjaväed ja miilits selle käsu läbiviimiseks kõigi abinõudega kaasa aitama.

Kirjutame kõigile kodanikkudele ja ametnikkudele, kus nad ka ei teeniks, ette, kõik abinõud tarvitusele võtta, et Eestist mitte mingisugust varandust välja ei veetaks ja ei hävitataks, see varandus on nüüdsest peale Eesti vabariigi omandus.


Tallinnas, 24. veebruaril 1918


Austatud peaminister,
lugupeetav kaitseväe juhataja,
Ekstsellentsid,
daamid ja härrad!

Täna, Tartu rahu 83. aastapäeval tahaksin Eesti Vabariigi presidendina teha kõik endast oleneva selleks, et Eestis ei oleks enam vaja välja anda selliseid päevakäske.

Ent tol päeval, kui Päästekomitee asus äsjaloodud riiki erakorraliste abinõudega kaitsma, rippus selle riigi saatus juuksekarva otsas. Rahvas oli hirmul ja kurnatud rängast maailmasõjast, idas käis verine kodusõda. Eestit ähvardas nii Saksa kui Vene vägi.

Millele võis noor riik sellises olukorras loota? Eesti sai loota vaid oma rahvale, tema usule iseolemisse ja tahtele saada peremeheks omal maal. Selle maa eest läksid võitlusse nii koolipoisid kui ka vanaisad ja täies elujõus mehed, kellest paljud olid äsja naasnud maailmasõja rindelt. Nad läksid lahinguisse, teadmata, kas tasuks saadakse isamaa ja vabadus või hoopis nimed marmortahvlil.

Tuleb tunnustada vastse riigi juhtide tarkust, kes lubasid sõttaminejatele maad - seda kõige tähtsamat elatusallikat. Peamiselt talupoegadest koosnevale kaitseväele kinnitas see usku, et oma kodu ja kodumaa kaitsmisest midagi tähtsamat olla ei saa. Me võime siis öelda, et Vabadussõja võidu tõi usk.

Täna 83 aastat tagasi tiksus kell küünlapäeva varajast hommikutundi, kui Tartus sõlmiti rahuleping Eesti ja Venemaa vahel. Pikisilmi rahu oodanud inimesed võisid hakata kavandama oma tulevikku, mehed said lõpuks ometi relva asemel sepahaamri kätte võtta.

Vabadussõda oli otsekui puhastustuli, milles kirgastus arusaam oma riigist. Selle riigi tõelisteks kodanikeks saadi just Vabadussõja rinnetel ja tagalas. Ei olnud enam sinu Eestit ja minu Eestit, vaid Eesti sai meie omaks. See oli rahvuslik kokkulepe, mis pani ühtlasi vastutuse tuleviku eest. Nii on ka täna: vaatamata isiklikele ja grupihuvidele, on ainult üks - meie Eesti, mille käekäigust sõltub nii sinu, minu kui ka meie kõigi käekäik.

Mõne nädala pärast tähistame Eesti Vabariigi 85. aastapäeva. Mõtleme sel puhul, kas Vabadussõjas võidelnud ja Eesti riigi ajalugu kirjutanud koolipoisid said aru, milline vastutuskoorem lasub nende õlgadel. Ja kas need lapsed, kes nüüdseks rohkem kui kümme aastat elavad taasiseseisvas Eesti Vabariigis, teavad selle vabaduse tegelikku hinda?

Igal ajastul on varuks oma ainukordsed väljakutsed. Alles olime tunnistajateks hetkele, mil Eesti sai kutse Põhja-Atlandi Alliansiga liitumiseks. See on kaalukamaid sündmusi Eesti julgeolekupoliitika ajaloos.

Me oleme näidanud, et tahame kaitsta oma kodu ja luua meie Eestile võimalus ajas kestma jääda. Vabariigi Presidendina tahan kinnitada, et Eesti soovib samasugust võimalust kõigile rahvastele ning teeb kõik endast oleneva, et isad ja pojad ei peaks jätma oma elu sõjaväljale.

Armsad sõbrad!

vabadus tundub täna meile nii iseenesest mõistetav, et kipume unustama, millise hinnaga see on saavutatud. Aastal 1918 pidi verinoor ja neutraliteeti pooldav Eesti minema sõtta. Ja ehkki sellest sai meie kuulsusrikas Vabadussõda, oleksime ka tookord eelistanud lahingutele rahumeelset arengut. Sest ükski võit lahingus ei saa olla tähtsam inimese elust.

Seda põhimõtet järgides õnnestus meil taastada oma riik aastal 1991. Sama peame tähtsaks ka täna - tuleb püüda säästa iga inimelu. Isegi halb rahu on parem kui võidukas sõda. Hoidkem rahu maailmas.

Täna, Tartu rahu aastapäeval, teen kummarduse nende ees, kes tähistavad seda päeva koos meiega. Aga ennekõike nende ees, kes on vastutustundest ja riigi edenemist kõrgeimaks pidades toonud Eesti tänasesse päeva.

Soovin meile kõigile palju õnne ja isamaalist meelt!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee