In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President Rootsi Kuninglikus Metsandus- ja Põllumajandusakadeemias ''Põllumajanduse arengust taasiseseisvunud Eestis'' 31. jaanuaril 2003
31.01.2003


Austatud daamid ja härrad!

Rootsit ja Eestit seovad pika ajaloo vältel kujunenud sidemed. Ikka võib kuulda mõnd eestlast rääkimas ''vanast heast Rootsi-ajast'' ning meie riigi läänerannikul Noarootsis ja Vormsi saarel võib kohata rootsi keelt vabalt valdavaid inimesi. Otsekui saadikutena tollest vanast heast ajast kannavad need inimesed põlvest põlve edasi rootsi rahvuskultuuri Eestimaal.

Oma territooriumi suuruse ja rahvaarvu poolest kuulub Eesti maailma väikseimate riikide perre. Klimaatiliselt asume nn parasvöötmes, piisava koguse sademetega, jaheda suve ja mõõdukalt külma talvega. Viimane ei kehti küll tänavuse talve kohta, mil pakane suutis katta jääga suurema osa Läänemerest.

Meil on piisavalt haritud maad, et toita ära oma rahvas. Jätkub ka magedat vett nii inimeste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kui ka tööstuse tarbeks. Eestis leidub rohkesti hinnalisi loodusvarasid, nagu põlevkivi, diktüoneemakilt, fosforiit, lubjakivi, turvas, sinisavi, mets. Vajaminevat energiat saamegi põlevkivi, puidu ja turba põletamisest.

Järjest suuremat tähelepanu pühendame ka alternatiivkütuste saamise ja kasutamise võimalustele. Selle kinnituseks olgu kas või kolmest generaatorist koosneva Eesti esimese tuulepargi hiljutine käivitamine Virtsus. Samuti käib hüdroelektrijaamade taastamine üle Eesti. Entusiastlikult püütakse käivitada ka prügilate biogaasi ning rapsiõli ja teiste bioenergiaallikate kasutuselevõtuga seotud projekte.

Nimetatud valdkonnad annavad tööd suures osas neile inimestele, kes varem leidsid rakendust põllumajandustootmises. Oma põllumajanduse üle võisime uhkust tunda juba Eesti Vabariigi algusaastail. Meenutame kas või meie kvaliteetsest võid, mis oli 1930-ndatel aastatel tuntud paljudes Euroopa maades. Seejuures on võib olla vähe rõhutatud asjaolu, et niisugune kvaliteet saavutati tänu teadusuuringute kõrgele tasemele tolleaegses Eestis.

Õnneks suutsid meie põllumajandusteadlased Nõukogude ajal tõhusalt kasutada ja edasi arendada nii loomakasvatuse kui taimekasvatuse geneetilist potentsiaali. See omakorda võimaldas edasiliikumist tootmises. Kinnituseks on eelkõige piimakarja tootlikkuse näitajate järjepidev tõus. See ongi üks konkurentsivõimelisemaid tootmisharusid, kus näitajad on paranenud kordades.

Keskmine väljalüps lehma kohta, mis veel mõned aastad tagasi püsis kolme ja nelja tuhande kilo vahel, läheneb nüüd kuue tuhande piirile. Paljudes kaasaegse tehnoloogiaga suurfarmides, kus on kõrgete aretusnäitajatega tõukari ja tasakaalustatud söötmine, ületab väljalüps aga 8000 kg lehma kohta. Kuid seda ei pea me veel piiriks. Kagu-Eestis on osaühistu, kus eelmisel aastal andis holstein-friisi tõugu 900-pealine lüpsikari piima keskmiselt 9000 kilo lehma kohta. 123-pealises Maasikmäe farmi piimakarjas saavutati keskmiseks aga 10 400 kg.

Selliseid tulemusi on võimalik saavutada üksnes pikaajaliste teadusuuringute, kaasaegse aretustegevuse ja igapäevase hoolsa tööga farmis. Statistikaandmetele toetudes andis Eesti põllumajanduse kogutoodangust 2000. aastal kõige suurema osa loomakasvatus, moodustades 53 % kogutoodangust.

Rääkides põllumajandusest, ei saa mööda minna üldisemast majanduskeskkonnast. Eesti majanduse tagasipööramine turumajanduse rööbastele algas 1989. aastal - juba kaks aastat enne riikliku iseseisvuse taastamist. Koos 1990. aastate alguses toimunud üleminekuga eraomandil põhinevale tootmisele kaotati Nõukogude-aegsed subsiidiumid põllumajandustootmisele, kadusid või killustusid endised tootmisüksused. Eelöeldule lisandus seniste turgude kadumine ja tootja paisati vabakonkurentsi turule. See kõik tõi kaasa suure majanduslanguse.

Eesti põllumehe jaoks tegi olukorra eriti keeruliseks toiduaineturu ühepoolne avatus. Seetõttu pääsesid kõrgelt subsideeritud Euroopa Liidu tooted vabalt meie siseturule. Samal ajal kadus nõudlus Eesti tootjate jaoks harjumuspärasel idaturul. Tulemusena kasvas toiduainete import märksa kiiremini kui eksport.

Uuesti hakkas Eesti majandus kasvama 1994. aasta lõpust. Vahepealsest kriisiperioodist 1998-99. aastal saime üle üsna kiiresti ning viimastel aastatel on majanduskasv ulatunud 5-6 protsendini. See on tunduvalt kiirem areng kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt.

Üldise majanduskasvu taustal torkab silma tõsiasi, et põllumajanduse ja tööstustoodangu osakaal Eesti sisemajanduse kogutoodangus on tuntavalt vähenenud. Tänaseks on põllumajandussaaduste tootmise osatähtsus langenud varasemalt 20 protsendilt vähem kui 4 protsendini. Põllumajanduses töötab meil täna ligi 5% tööealisest elanikkonnast. See tähendab ligikaudu 30 000 inimest, mis on ligikaudu kolm korda vähem kui kümmekond aastat tagasi.

Head kuulajad,

lubage anda järgnevalt ülevaade Eesti põllumajandusest arvude keeles.

2001. aasta alguse seisuga oli Eestis 1,4 miljonit hektarit põllumajandusmaad ja pisut rohkem kui 2 miljonit ha metsamaad. Veekogude all oli 283 000 ha. Põllumajandusmaast valdava osa - 1,12 miljonit ha - moodustas põllumaa, looduslikke rohumaid oli 299 000 ha. Mitmesuguseid põllukultuure kasvas 745 000 hektaril, kesa all oli 33 000 ha ja kasutamata seisis põllumaad koguni 341 000 ha.

Juulis 2001 läbi viidud põllumajandusloenduse andmetel oli Eestis 85 300 põllumajanduslikku majapidamist keskmise suurusega 20 hektarit. Seejuures oli loenduse aluseks põhimõte, et põllumajanduslikuks majapidamiseks loetakse sellist tootmisüksust, mis vastab vähemalt ühele järgmistest tingimustest: selles on vähemalt 1 ha põllumajandus- või metsamaad; majapidamisele kuulub vähemalt 0,3 ha kalatiike või seal toodetakse põllumajandussaadusi peamiselt müügiks (olenemata maa või kalatiigi suurusest).

Nii nagu eelkõneldud piimakarja tõuaretus, on Eestis palju aastaid olnud tugeval järjel ka kodumaise teravilja sordiaretus. Tänu sellele oleme suutnud ka pidevalt parandada saagikust, saavutades keskmiseks üle 2 tonni teravilja hektarilt, paremates taludes aga stabiilse tulemuse enam kui 4 tonni teravilja hektarilt. Seda isegi meie raskete looduslike tingimuste ning väga tagasihoidliku väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise juures. Just viimane annab põhjust samastada suurt osa meie maaviljelusest mahepõllumajandusliku tootmisviisiga.

Heameelt võib tunda sellegi üle, et üha suurem osa tootjatest leiab looduspuhtas tootmises oma tegevusniši. Nii vastavad nad tarbija ootustele, kus esiplaanile tõusnud toidu ohutus ja kvaliteet suurendavad nõudlust mahetoodangu järele.

Eesti elanike ettevõtlusalast aktiivsust võib iseloomustada ettevõtete arv tuhande elaniku kohta. Maapiirkondades oli see näitaja 2001. aastal keskmiselt 42, kusjuures mõnes piirkonnas tegutses ettevõtteid mitu korda rohkem kui teises. Euroopa Liidu vastav keskmine on meie andmetel 52 ettevõtet tuhande elaniku kohta.

Euroopa Liidu riikide põllumajanduses on hõivatud alla 5 % tööhõivelisest elanikkonnast. Taanis on see arv 3,7. Eestis oli põllumajandussektoris hõivatute osakaal aga veel kümmekond aastat tagasi praegusest kolm korda suurem. Nii järsk vähenemine 10 aasta jooksul on tekitanud maapiirkondades teravaid sotsiaalseid probleeme.

Eesti Vabariigi väiksust arvestades on eriti drastiline, et tööjõu-uuringu andmetel aastast 2000 käib enam kui kolmandik maainimestest tööl linnades. Oma koduvallast leidis tööd kõigest 57 % ning peaaegu iga kümnes töötaja naabervallast. Seejuures pendeldatakse peamiselt töökoha saamise, mitte suurema sissetuleku pärast. Seega on vajadus uute töökohtade loomise järele maal suur.

Tööpuuduse taseme vähendamine eeldab ühelt poolt suuremaid investeeringuid aktiivsesse tööhõivepoliitikasse, teiselt poolt aga mitmesuguste abinõude järjepidevat ning efektiivset rakendamist selleks, et muuta meie maaelu arenguvõimelisemaks. Enamiku eestimaalaste soov on, et areng toimuks jätkusuutlikkuse põhimõtteid austades.

Eestis on aastakümneid kõrvuti toiminud suur- ja väiketootmine. Oma efektiivsust tõestanud suurtootmise näiteks on piimandus, kus ligi kaks kolmandikku karjast on koondunud vaid kahe protsendi majapidamiste kätte. Tootmise kontsentratsioon on omakorda kaasa aidanud ettevõtete konkurentsivõime tõusule nii kodu- kui ka välismaal. Samal ajal peame oluliseks väiketootmise ja sellega seotud elulaadi säilimist.

Eestis leidub looduslikult kauneid ja liigirikkaid puisniitusid, rannakarjamaid ja kuppelmaastikke, mille hooldamiseks pakub suurepärase võimaluse veiste ja lammaste ekstensiivne karjatamine. Nõnda saame lisaks hooldatud kultuurmaastikule ka looduspuhtalt toodetud liha ja piima. Peale selle sunnivad intensiivse tootmis- ja tarbimisbuumi aina ähvardavamaks muutuvad tagajärjed niikuinii kogu maakera elanikkonda oma suhtumis- ja tegutsemismalle korrigeerima.

Põllumajandusliku tootmisega seoses jõuame ikka ja jälle mahepõllunduse juurde. Teisiti sõnastades - kuidas toota naturaalseid ja puhtaid toiduaineid. Laialdaselt omaksvõetud definitsiooni kohaselt eeldatakse orgaanilise põllumajandusliku toodangu saamiseks selliseid tootmistavasid, mis väldivad või suures osas välistavad sünteetiliste väetiste, taimekaitsevahendite, kasvuregulaatorite ja söödalisandite kasutamise. Orienteerutakse sõnniku, roheliste taimede jääkide, mäemassi baasil saadud mineraalväetiste ja bioloogiliste tõrjemeetodite kasutamisele.

Eeltoodust ei tule aru saada selliselt, et me kutsume üles tagasi pöörduma esiisade poolt kasutatud tehnoloogiate juurde. Pigem tähendab see senisest suurema tähelepanu pühendamist toidutooraine tootmise ja töötlemise probleemidele ja seda eriti nn füsioloogiliste toiduainete tootmise võimalusi silmas pidades. Eeldused mahepõllumajanduse arendamiseks Eestis on olemas. Sellele arengule aitab kaasa ka meie riigi keskkonnaseisundi üldine paranemine viimase kümnendi jooksul. Maaelu arengu, keskkonnahoidliku tootmise ja puhaste toiduainete tootmise toetamise suurendamisele rõhub ka jaanuaris Euroopa Komisjoni poolt heaks kiidetud Ühise Põllumajanduspoliitika reformikava.

Globaliseeruvas maailmas on meie kõigi tulevik üha enam seotud teiste rahvaste ja riikide käitumisega. Eesti rahvas otsustab selle aasta septembris, kas siduda oma tulevik Euroopa Liiduga.

Meie maainimestele tundub sümpaatne, et põllumajandus on Euroopa Liidus au sees. Usume, et seal rakendatav põllumajandustoetuste süsteem võimaldab tootmistehnoloogiat ja tootmistingimusi veelgi täiustada, laiemalt rakendada põllumajandusliku uurimistöö tulemusi.

Sõltuvalt uurimistöö valdkondade ja prioriteetide kindlaksmääramisest seisab Eestil ees ka põllumajandusteaduste organisatsioonilise struktuuri ümberkujundamine. Loomisel on ühtne katsejaamade võrk ja laboratoorne baas, mis hakkab teenindama nii riiklikke järelevalveorganisatsioone kui ka teadusasutusi.

Ühinedes Euroopa Liiduga osutume nende riikide hulgas olevaks, kellel on suhteliselt palju metsa rahvastiku väikese asustustiheduse juures. Sellest tulenevalt peaksime nagu oma maarahvast meelestama suuremat sissetulekut saama põllumajanduse kõrval ka metsandusest.

Käesoleval ajal on metsaomanikke Eestis üle 60 000 ja see arv kasvab. Metsal baseeruv tööstus annab üle 20 % kogu meie riigi tööstustoodangust ja 15% ekspordist. Ei ole kahtlust selles, et metsanduse problemaatika on meie valitsuse ja Riigikogu tähelepanu all.

Statistikaandmetele tuginedes on Euroopas rangelt kaitstavaid metsi 1,6 % kõigist metsaaladest. Eestis on see näitaja juba täna ligikaudu 4 korda suurem. Nn ''looduslikud'', mitte istutatud metsad võiksid olla ka Eesti nišš maailmas. Kuidas see mõjutab meie riigi majandust ja maaelu arengut, vajab edasist läbitöötamist. Ei ole kahtlust selles, et kogu metsandusega seotud problemaatika süvaanalüüs ja lahenduste formuleerimine ning realiseerimine eeldab meie maapiirkondade haldussuutlikkuse tõstmist.

Rääkides keskkonna seisundist ja maastikuga seotud problemaatikast, tuleb rõhutada, et tegemist on loodusressursiga, mille väärtust on väga raske mõõta mingite parameetrite järgi. Pigem on see kompleksne tunnetus reljeefivormidest, veestikust, muldadest, taimekooslustest, loomastikust ja ka inimtegevusest. Meie maa mittemajanduslike väärtuste positiivset mõju hakkame üha rohkem hindama. Seda ka seoses turismi arenguga.

Aastal 2001 külastas Eestit 3,23 miljonit välisturisti. Reiside ajalise pikenemise kõrval on positiivseks muutuseks kahtlemata ka see, et väliskülalised on hakanud järjest rohkem huvi tundma meie karmi ja kohati veel puutumata looduse vastu.

Maaturismi sektoris on majutusettevõtteid juba 600 ringis. Neile kõigile kehtivad kohustusliku atesteerimise nõuded, millele vastab praegu ligikaudu 60 % ettevõtetest. On põhjust loota, et üha enam võidab populaarsust ökoturism. See võib olla üks neid Eesti võimalusi tutvustada oma loodust ja kultuuripärandit ning kujundada seeläbi lugupidavat suhtumist neisse väärtustesse.

Kokkuvõtteks võin tõdeda, et Eesti Vabariigi tulevik saab tugineda olemasoleva kohaliku ressursi kasutamisele. Viimase alla tuleb ühendada nii looduslik, tehis- kui ka inimressurss. Lisaks peitub kasutamata võimalusi meie ja kogu maailma (sealhulgas ka Rootsi) oskusteabe oskuslikust kasutamisest sündivas sünergias.

Põllumajandus on valdkond, mis üheski riigis ei saa edukalt areneda isoleeritult. Seda ka Eesti oludes. Loodame senisest tasakaalustatumalt kindlustada oma rahvast - aga miks mitte ka naaberriikide elanikke täisväärtusliku toidu, puhta vee ja puhta õhuga.

Loodame leida meile sobiva kindla koha põllumajandussaaduste ja toiduainete maailmaturul. Me soovime liikuda mööda jätkusuutliku arengu rasket teed. Meie teadlaste ja praktikute aktiivse kaasamisega Eesti riigi perspektiivarengu kavandamisel loodame saavutada edu, mis tooks tunnustust ka teistelt maadelt.

Tänan tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee