In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi ettekanne "Eesti - 2002" Eesti Komitees Rootsis 30. jaanuaril 2003
30.01.2003


Head rahvuskaaslased!
Austatud daamid ja härrad!

Lubage kõigepealt tänada teid kutse eest kõnelda kodumaa viimase aja arengutest. Teile, kes te suurema osa oma elust olete olnud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad ja kestvuse kehastajad, on ju sama oluline olla kindel, et Eesti areng tagaks nii meie rahva heaolu, turvalise tuleviku kui ka riigi väärika koha teiste riikide seas.

Me hindame kõrgelt teie panust Eesti riigi hüvangusse, teie tähelepanu ja hoolt.

Tosin aastat, mis nüüdseks Eesti riikluse taastamisest ja ühiskonnakorra muutmisest möödunud, on tundmatuseni muutnud Eesti palet. Kuid "tundmatus" tähendab seda neile, kellele normaalne - see "päris Eesti" - on alles avastuseks. Teile, head sõbrad, tähendab Eesti tagasipöördumine Läände, iseseisev riigikorraldus, vabaturumajandus ja Eesti-keskne ühiskonnaelu ühe katkenud teeotsa ülesvõtmist ja jätkamist. Muidugi mitte enam päriselt sealt, kus teie või teie vanemad olid sunnitud selle jätma, vaid juba uute väljakutsete ja tingimuste kontekstis.

Aastat 2002 võib Eesti elus pidada iseseisvuse taastamise järgse üleminekuperioodi lõpp-aastaks. Siirdeaja tunnusteks oli majandusarengu algkiirenduse tagamine ning kapitaliseerimine, Eesti ühiskonnakorralduse ja sotsiaalsete tagatiste vastavusse viimine vabaturumajanduse tingimustega, Eesti poliitilise süsteemi ja demokraatia kindlustamine, Eesti lülitumine rahvusvahelisse koostöö- ja julgeolekuvõrgustikku ning eesti kultuuri, hariduse ja teaduse arenguks vajalike esmatingimuste säilitamine.

Millist valdkonda me ka lähemalt ei käsitleks, võime ilmselt sedastada: Eesti ja meie rahvas on kõige raskema ja keerulisema etapi edukalt läbinud.

Võtkem kas või Eesti majandus- või infrastruktuurilised näitajad, millest nii mõnegi osas - näiteks internetiühendustes ühe elaniku kohta või mobiiltelefonide levikus - oleme võrreldavad juhtivate riikidega maailmas. Jah, sisemajanduse kogutoodangult inimese kohta lahutab meid liidritest kahe ja poole kuni kolmekordne vahe. 2000. aastal oli rahvusvaheliselt võrreldavates hindades SKP inimese kohta Eestis pisut enam kui kümme tuhat dollarit, samal ajal Rootsis ja Soomes oli see näitaja 25000 dollarit, kõnelemata Kanadast ja USA-st, kus see küünib 30 tuhande piirimaile või isegi ületab selle.

Ent samas mõjub julgustavalt kogutoodangu aastakasv, mis viimastel aastatel, sh kahe tuhande teisel aastal on olnud pidevalt keskmiselt viis kuni kuus protsenti. Meil on põhjust rahuoluks investeeringute jätkuvuse üle, mis toob uusi töökohti ning suurendab tarbimisvõimet. Möödunud aastal vähenes töötuse protsent kaheteistkümnelt protsendilt üheksale.

Eesti majanduse stabiilsusest ja konkurentsivõimelisusest kõneleb ka madal tarbijahinna indeksi kasv, ekspordivõimelisuse pidev tõus, suhteliselt madal välisvõlg, stabiilne kroon ning raskeimatelgi siirdeaastatel tasakaalus hoitud riigieelarve. Tõsi, selle aasta riigieelarve võeti vastu esmakordselt defitsiidiga. Kuid see defitsiit on tingitud pensionireformist, riigi enda võetud kohustusest tagada inimeste kohustuslik kogumispension. Me polnud lihtsalt arvestanud nii paljude inimeste valmisolekuga säästa, mida pensionikindlustusega liitumine enesega tõi. Samal ajal oli aga riigieelarve ülelaekumine mullu ligi poolteist miljardit krooni ehk ligi poolteist protsenti sisemajanduse koguproduktist.

Austatud kuulajad!

Aasta 2002 oli Eestile välispoliitiliselt suurte väljakutsete ja oluliste otsuste aasta. See oli mitmes mõttes erakordne: kiire, sündmusterohke, mõtlemapanev. Maailm on lühikese aja jooksul palju muutunud ja me kõik peame selle dünaamikaga kaasas käima, et mitte arengutest maha jääda ja osutuda kõrvaltvaatajateks.
Oma viimases uusaastaläkituses ütlesin, et mäletame Eesti riigi esimese põlvkonna poliitikute pingutusi sõlmida 1920.- 30. aastatel naabritega Põhjas ja Lõunas kaitse- ja koostööleppeid, mis jäid aga tulemusteta ja Eesti saatuseks oli omariikluse kaotus. Just sellest ajaloo õppetunnist tingituna oleme rühkinud niisuguste koostöövormide ja liitude poole, mis tagaksid või toetaksid meie sisemist arenguvabadust.

Nüüd oleme saanud nii NATO-lt kui Euroopa Liidult kutse ning sisenemas uude etappi oma ühiskonna arengus. Eesti peab jääma ka edaspidi Eestiks oma identiteedi ja kultuuriga, samas aga olema edukas osa Euroopa Liidust ja NATO-st, looma muude liikmesriikidega tulevikku vaatavaid struktuure ja tagama ühiskonna jätkusuutlikkuse.
Eestil on rikkad rahvuslikud traditsioonid ja tugev kultuuriline enesehinnang. Keegi ei kahtle, et Eesti saab hakkama ja peab hakkama saama igasugustes rahvusvahelistes oludes. Kuid oma ühiskonna arengu tagamisel on Euroopa Liiduga liitumine optimaalseim valik.

Euroopa Liiduga ühinemine tähendab Eesti elanikele suuremaid võimalusi nii töötamisel, õppimisel kui liikumisel Euroopa Liidu piires. See tähendab turvalisemat ja enamarenenud sotsiaalset keskkonda ning suuremat isiklikku heaolu. Olen kindel, et Euroopa Liidu liikmena suudab Eesti oma ajalooliste kogemuse najal pakkuda Euroopale kasulikku ja tuntavat lisaväärust.

Nagu teada, saab Euroopa Liidu laienemise järel Eesti idapiirist Euroopa Liidu välispiir, millega kaasneb Eesti piirivalvele ja tolliteenistusele suur vastutus kõigi liikmesriikide ees.

Liikmelisus Euroopa Liidus on arengut hoogustav tegur. Hea näide on Iirimaa, mis 15-20 aastaga on muutunud Euroopa tagasihoidlikuma arengutasemega maast üheks kõige kiiremini arenevamaks Euroopa Liidu riigiks. Ma loodan väga, et põhjaliku dialoogi tulemusena otsustavad eestimaalased 14. septembri referendumil saada Euroopa Liidu liikmeks. Ehk siis võiksime juba mõne aasta pärast rääkida hoopis Eestist kui ühest kiiremini arenevast Euroopa Liidu riigist.

2001. aasta 11. septembril vapustasid meid kõiki sündmused USA-s, mis lõid aluse uute arusaamade tekkeks ka rahvusvahelise koostöö sisust ja eesmärkidest. Aga ennekõike toonitas see kibe kogemus senisest tõhusama ja otsustavama koostöö vajadust.

Tänases julgeolekuolukorras on meie tegevuse üks peamisi suundi panus ühistesse jõupingutustesse võitluses terrorismiga. Meetmed organiseeritud kuritegevuse vastu, oma piiride kindlustamine ja muu taoline on seotud seniste ülesannetega turvalisuse tagamisel.

Eelmise aasta mais rääkisin Prahas, et iga rahu ja stabiilsuse ruutkilomeeter on Euroopas kulda väärt. Eesti saab erineval moel panustada mitmesugustesse NATO operatsioonidesse või koalitsioonides osalemisse. Esmajärjekorras kujutan ma siin ette väiksemaid spetsialiseeritud üksusi NATO ülesannete raames. Meie eesmärk liitumisel NATO-ga pole taotlus asuda tarbima julgeolekut, vaid pakkuda omapoolset võrdset partnerlust rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ning demokraatia kaitsmisel.

Eesti riik kannab jätkuvalt 2% sisemajanduse koguproduktist kaitsekulutustena ja elanikkond on vajadusel valmis osalema oma riigi kaitsmises. Kaitsejõudude ülesehitamine, nende koostöövalmiduse tagamine on eelkõige vajalik meile endile.

Kogu iseseisvuse taastamisele järgnenud aja on Eesti teinud eesmärgikindlat koostööd oma naabritega põhjas ja lõunas, idas ja läänes. Meil on kolme Balti riigi koostöö, on Põhjamaade-Balti koostöö, on Läänemeremaade koostöö, on Euroopa Majanduspiirkond, juba käsitletud Euroopa Liit ja NATO. Olen veendunud, et mida mitmekülgsem on koostöö, seda stabiilsem on ühiskond.

Tahaksin veel rõhutada mõnda aspekti, mis puudutavad Balti riikide koostööd. Iseseisvuse taastamise käigus välja kujunenud Balti riikide ühtsus ei ole kusagile kadunud. Kokkulangevad välispoliitilised taotlused on meist teinud partnerid ühinemisprotsessides NATO ja Euroopa Liiduga. Igaühel on siin olnud oma tempo ja rõhuasetused, aga Eesti, Läti ja Leedu on mõlemal rindel olnud õlg-õla kõrval.

Väga hästi on meil õnnestunud kaitsealane koostöö, milles on teatud põhjendus ühise mineviku ja ühise "ohutunde" näol. Arendatavad ühised kaitseprojektid aitavad kasutada ratsionaalselt meie ressursse. Meil on hea meel Balti Kaitsekolledži üle vanas ülikoolilinnas Tartus, millest on kujunenud oluline keskus nii ohvitseride ettevalmistamisel kui kaitseküsimuste uurimisel.

Üks tulevikus üha enam tähtsustuv koostöövaldkond on kindlasti Balti ja Põhjamaade regionaalse koostöösuhte kujundamine. Kindlasti oleks vajalik tuua Balti riikide ja Põhjamaade koostöösse uusi dimensioone. Euroopa Liidu liikmetena on Balti riigid Põhjamaadele järjest väärikamad koostööpartnerid ka regionaalses plaanis. Loodetavasti annab sellise koostöö tuleviku kujunemisele oma näo ka Euroopa Liidu Põhjadimensioon, mis Soome poolt ettenägelikult algatatuna pakub võtmeid nii mõnegi olulise piirkondliku probleemi lahendamisele kogu Euroopa Liidu liikmeskonna huvides.

Ühiskonna reformid ning valmistumine Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuseks on nõudnud kogu rahvalt tõsiseid materiaalseid loobumisi ja hingelist pingutust, sellist loovust ja paindlikkust, mis aitab meil paljudes uudsetena näivates olukordades kiiresti ümber häälestuda ja hakkama saada.

Siiski on üha ilmsemaks saanud, et Eesti vajab oma jätkusuutlikkuse kindlustamiseks piltlikult öeldes uut hingamist.

2002. aasta "Eesti inimarengu aruande" andmetel on Eesti jõudnud inimarengu indeksi järgi maailma riikide pingereas 42. kohale, kuuludes sellega kõrge inimarenguga riikide seltskonda. Eesti tõus selles pingereas on aga suuresti tulenenud kiirest majanduskasvust. Samas, nagu väidavad sotsiaalteadlased, on see edu saavutatud suhteliselt aeglasema sotsiaalse arengu hinnaga. Kuigi majanduskasv on kaasa toonud vaesuse vähenemise, säilib Eestis Põhjamaadega võrreldes suur varanduslik kihistumine. Demograafiline kriis on toonud esile vajakajäämised tööjõu- ja hariduspoliitikas. Töötavate inimeste osakaal kogurahvastikust moodustab vaid 42 protsenti. Elanikkond vananeb väga kiiresti. Parimas tööeas (25-49 aastaseid) inimesi on ainult kolmandik tööealisest elanikkonnast.

Meie rahva arvukust tagav loomulik iive olnud viimasel kümnendil negatiivne. Meie keskmist eluiga, mis meestel küünib vaevu seitsmekümneni, vähendab oluliselt suur vigastussurmade arv, mis on keskmiselt 12 protsenti üldisest suremusest. Põhjamaades on see näitaja vaid 3-4 protsenti. Kuigi suitsiidirisk on võrreldes 1990-te keskpaigaga langenud, on see endiselt teiste riikide ja rahvastega võrreldes silmatorkavalt kõrge.

Muret tekitav on kooli pooleli jätvate noorte suur arv. Mitteõppivaid põhihariduseta 10-24-aastaseid noori on meil üle nelja tuhande. Kuni 29-aastastest on piirdunud vaid põhiharidusega üle 36 tuhande noore. Need faktid räägivad selget keelt Eesti ühiskonna hariduslikust kihistumisest.

On põhjust rääkida kogu ühiskonna identiteedikriisi levikust: tarbimisühiskonnast võetakse üle väärtushinnangud, mille järgimine põhjustab üle jõu ja võlgu elamist. Tänased edukuse kriteeriumid ei pruugi kõiki rahuldada. Me näeme süvemas usaldamatust ja poliitilist võõrandumist.

Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut, mida mul oli au juhtida enne presidendiks valimist, üllitas kaks aastat tagasi koguteose "Eesti uue aastatuhande lävel". Juba seal avaldatud prognoosides leiti, et Eesti jätkusuutlikkuse otsustab inimkapital ja säästev areng ning rahvuskultuur kui majandusfetišismi ja ühiskonna lõhestatuse leevendaja. Ka rõhutati sotsiaalpartnerluse ning üldisemate kokkulepete vajalikkust Eesti ühiskonna tasakaalustatud arenguks.

Nii kirjutas filosoofiaprofessor Ene Grauberg, et Eesti areng peab olema autonoomne ning arvestama meie rahvuslikke eesmärke ja põhiväärtusi kaasaja avatud maailmas; see areng ei tohi meid üksteisele vastandada, see areng "tähendab inimeste põhivajaduste rahuldamist, ohustamata seejuures tulevaste põlvkondade arenguvõimalusi."

Arusaam, et seesuguse arengu tagamiseks vajatakse ühiskonnasisese solidaarsuse kasvu, on omandamas üha laiemat kõlapinda. Seda on mõistnud nii osa Eesti majanduseliidist kui ka suur hulk kodanikeühendusi.

Sotsiaalse dialoogi taastamise vajaduse tõstsin üles juba presidendi inauguratsioonikõnes 2001. aasta oktoobris. Presidendi Akadeemilise Nõukogu eestvedamisel ning mitmete meie äri-ilma ja ettevõtete tippjuhtide kaasabil oleme tänaseks jõudnud uue ühiskondliku kokkuleppe memorandumi sõnastamiseni.

Selles kutsutakse üles sõlmima lepet, mis keskenduks edasise tegutsemise teede fikseerimisele ja probleemide lahendamisele järgmistes valdkondades: 1) Eesti demograafiline olukord; 2) haridus ja innovaatilisus; 3) majanduskeskkonna stabiilsus ja arengusuutlikkus ning 4) sotsiaaltagatised.

Nende prioriteetide lõikes tuleb leida lahendid, kuidas käivitada pika-ajalise orientatsiooniga ja reaalseid tulemusi võimaldav rahvastikupoliitika, kuidas kindlustada hariduse ja teadusuuringute ja arengu kasvav finantseerimine nii riigieelarvest, Euroopa Liidu tugifondidest kui ka erasektorist; millised peaksid olema üldise maksukoormuse piirmäärad, et tagada ettevõtjasõbralik majanduskeskkond; missugune peaks olema Eesti elanikkonna heaolu järk-järgulist paranemist tagav sotsiaaltagatiste raamistik, ja milline peaks olema keskpikaks perioodiks põhiliste riigieelarve proportsioonide dünaamika tagamaks seda, et võimalikud poliitilised muutused ei takistaks põhiliste arengueesmärkide saavutamise järjepidevust.

Austatud daamid ja härrad!

Nagu näete, Eesti ei ole oma arengu-edust end pimestada lasknud. Pigem vastupidi. Nagu see ajaloos taluperemeestele omane olnud, meie põhiseisund on hool ja mure homse pärast. Väikerahvas ei saagi teisiti. Ta peab pidevalt mõtlema sellele, kuidas homsele päevale vastu minna, kuidas olla kindlustatud võimalike tagasilöökide vastu, kuidas luua tingimused elu jätkamiseks Eestis ka järgmistele põlvedele.

Eesti rahva-arhitektuuris oli eluhoone kõrval väga tähtsal kohal ait. Piltlikult öeldes - nüüd, kus me oleme saanud Eesti riigi eluhoone taas püsti, peame keskenduma aida ehitusele. On väga tähtis, et see oleks ruumikas ja kindel. Selleks kohustavad meid meie eelmised põlved, kes on elanud Eesti Vabariigi taastamise ja kestmise nimel. Selleks kohustab meid omariikluse aade, mille teostumisest saab vähem kui kuu pärast, 24. veebruaril, kaheksakümmend viis aastat.

Kasutan juhust, et teid kõiki sel puhul õnnitleda ja tänada veel kord toetuse ning kaasaelamise eest.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee