In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi President 31. detsembril 2001 ja 1. jaanuaril 2002
31.12.2001


Armas Eesti rahvas, kallid kaasmaalased.

Neil hetkeil teiega silmitsi olles tahaksin jagada mõnda mõtet, mis sobiks kokku võtma lähimöödunut ja sisse juhatama meie järgnevaid tegemisi.

Eesti on olnud kümme aastat taasiseseisev. Oleme astunud pika sammu demokraatliku ja turumajandusliku ühiskonnaelu kinnistumise teel. Meie edukuse hinna ja viljade üle otsustab uus põlv, kuid ühte võime öelda juba täna: Eesti rahvas on välja tulnud ajalookatsumustest. Oleme üle elanud ka pained, mida kümne aasta tagune täispööre elukorralduses endaga tõi. Usun, et keegi ei kahtle meie valikute õigsuses ja pöördumatuses. See ei tähenda, et me ei peaks küsima endalt, kuidas edasi minna.

Sel aastal on mul olnud võimalus külastada paljusid Eesti valdu, kohtuda maainimeste, sealhulgas vallavanemate ja volikogude esimeestega. Kui nüüd otsida aasta tegijat või inimest Eestis, siis võiks see olla näiteks vallavanem või volikogu esimees. Pole tähtis, kus Eestimaa nurgas see või teine vald asub - valdade juhid on olnud need, kes ka kõige keerulisemates oludes on seisnud oma kodukoha eest. Nad on püüdnud tõestada seda ajaloolist seika, et Eesti riiklus sõltub eeskätt tugevast omavalitsusest.

Kuidas elab Eesti küla, kui paljudele Eesti inimestele on see koduks, kas siin jätkub tööd ja haridusvõimalusi - sellest sõltub suuresti kogu Eesti nägu ja ka tulevik.

Aga küsimus "kuidas edasi?" ei ole ka ainult Eesti küsimus. Lahkuv aasta esitas selle kogu maailmale. 11. septembri terroriakt Ameerika Ühendriikide vastu veenis, et maailm on kergemini haavatav, kui seda ette kujutati. Selgunud on ka, et arengu niisugune käsitus, mille järgi ühed lähevad oma teed ning teised on määratud mahajääjateks ja sõltlasteks, on väär ja lausa ohtlik. Selle tulemuseks on hoopis hirmu eskaleerimine. Ühed tunnevad hirmu oma rikkuse säilitamise või kasvatamise pärast, teisi valdab hirm hääbuda vaesusesse. Tasakaal maailmas, mille eest on seatud vastutama Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, saab teostuda üksnes siis, kui suudetakse kokku leppida inimkonna ühistes põhiväärtustes.

Kurva õppetunni saime ka omas kodus. Võib ju rääkida nende kümnete ja kümnete inimeste vabast tahtest, kes metanooli joomisega oma elu pidid jätma. Ometi oli see tragöödia märguandeks, et liigagi palju inimesi Eestis elab kuristiku äärel, otsides lohutust või unustust meelemürkidest.

Meid meelitab teadmine, et majandusliku keskkonna avatuse poolest kuulub Eesti maailma tippriikide hulka ja inimarengu indeks jätkab pidevat tõusu. Kuid elukvaliteeti Eestis määrab ikkagi meie oma inimeste rahulolu ja toimetulek. Lihtsustav oleks siduda seda üksnes kopsaka palganumbri, kindlustatuse või tarbimisvõimega. Elukvaliteet sõltub sellest, kas inimene saab tunda end väärikalt mistahes eas ja olukorras. Siin on meil veel palju õppida kasvõi Põhjamaadelt, kus tasakaalustatud, inimkeskne majandus ja tõhus regionaalpoliitika on teinud neist heaoluühiskonnad ning kujundanud nende rahvusliku ja riikliku eneseväärikuse.

Meie inimeste, kogu rahva ja riigi eneseväärikuse saavutamine ning säilitamine on olnud Eesti lahkuva aasta võtmeküsimuseks. Erinevail viisil on sellele tähelepanu osutanud Eesti haritlaskond. Kõige jõulisemalt tegi seda 22. aprillil oma avalikus pöördumises 26 ühiskonnateadlast. Nende hinnangul tulenes eetiline ja poliitiline kriis Eesti lõhestumisest kaheks eri võimalusteringis ja väärtussüsteemis elavaks ühiskonnaks. Kui ühed ei hooli sellest, mida arvavad teised Narva elektrijaamade ja Eesti raudteede erastamisest; kui Kagu-Eesti rongiliikluse peatamist ning lahtise käega hinnatõstmise lubamist monopoolsetele ettevõtetele võetakse otsekui järjekordset majanduseksperimenti -, siis kaotavad ka üleskutsed rahvuslikule kokkuleppele oma mõtte.

Õnneks on erakondi ja Eesti-keskseid ettevõtjaid, kellele Eesti riigi huvid on olnud südamelähedased, kuid nende hääl on jäänud nõrgaks keset paraku ikka veel võimutsevat saamahimu ja egoismi.

Seepärast näib kohane olevat just siin, aasta viimastel minutitel rõhutada seda, kui väga vajame uut dialoogi meie ühiskonnas. Dialoogi, mis ei rajaneks üksnes enamuse õigusel vähemuse üle, valitsejate õigusel rahva üle, vaid iga inimese, ea- ja huvigrupi ning lõpuks kogu rahva õigusel eneseväärikusele. Seda on eriti põhjust rõhutada veel nüüd, kus Eestil seisavad ees olulised valikud - liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, mille nimel oleme läbi käinud juba pika ja pingelise tee.

Viitasin ennist hirmule, mis tõepoolest selle aasta mitmete katastroofidega kippus meie mõtteid ja tegusid varjutama.

Möödunud sajandi üks kuulsamaid filosoofe ja ühiskonnategelasi Bertrand Russell on kirjutanud, et hirmu ületamiseks haaravat osa inimesi ebausk, teistes vallanduvat mõõdutundetu hetke nautlemine, kolmandad laskvat end juhtida karjainstinktist. See, mida aga suur humanist tegelikult soovitab hirmu võitmiseks, on tervemõistuslik elukäsitus. Meil, eestlastel on kombeks kutsuda seda talumehelikuks arukuseks.

Just seda tervet mõistust või talumehelikku arukust tuleks soovida rohkem ka eesti poliitikategemistesse. Meie ülesandeks jääb taastada usaldusväärsus demokraatlike institutsioonide vastu. See on võimalik, kui mõistetakse, et valitsemine tähendab eeskätt vastutust mitte iseenda, oma erakonna või huvirühma, vaid Eesti riigi ees.

Armas rahvas!

Eelöeldu pole mõeldud manitsemisena. See on mõeldud ennekõike enesejulgustuseks. Oleme ju seni suutnud ületada oma kõhklused ja vastuolud. Oleme suutnud naerda oma rumaluste üle. Oleme püstipäi välja tulnud ka kõige keerukamatest olukordadest. Küllap suudame seda kõike tingimata ka edaspidi.

Iga aasta on inimesele millegi poolest eriline. Ja see erilisus selgub just aastavahetushetkedel, mil seisame otsekui rannas. Meie seljataga on lugematute põlvkondade elu ja töö ning eilsed ja tänased tegemised selle jätkuvuse nimel. Meie ees aga terendab vetevälja kutsuv silmapiir. On lootuste ja soovide hetk.

Armsad kaasmaalased, ma soovin teile ja kogu Eestile seda, millest nii loitsivalt on kirjutanud Jaan Kaplinski oma luuletuses "Hinge tagasitulek" - saagem selleks, kes me päriselt oleme. Meie kodu on siin. Siin on meie elu ja armastus. Hoidkem siis seda üheskoos!

Head uut aastat, Sulle, Eesti!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee