In English

Ametlikud teated
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi loeng Turu ülikoolis 21. novembril 2001
21.11.2001


Eesti elukeskkonna strateegiast XXI sajandil


Austatud akadeemiline kuulajaskond!
Daamid ja härrad!

Tahaksin järgnevalt peatuda Eesti elukeskkonna hetkeseisundil ja väljavaatel alanud aastatuhandel. Käsitlen seejuures elukeskkonda kolmest, looduskeskkonna, ajaloolispoliitilise ja kultuurilise keskkonna aspektist. Kõik, mis viimasel ajal meiega ja meie ümber toimub, näitab veenvalt nende aspektide vastastikku põimitust ja mõju. Elukeskkonda niisiis ei saa taandada ainult looduslikele tingimustele. Loodus dikteerib varem või hiljem meie valikud, kuid nende valikute iseloom otsustatakse ajaloolispoliitilises ja kultuurilises mõõtkavas. Küsimus on selles, kuivõrd me oskame lugeda elukeskkonna märgisüsteemi, kuivõrd me suudame kaugemale ja kõrgemale näha elukeskkonda kujundavatest lihtsatest põhjus-tagajärgede skeemidest.

Lubage mul sellega seoses viidata Soome kuulsaimale semiootikule professor Eero Tarastile ja tema artiklile "Looduse ja organismi metafoorist" /"Luonnon" ja "organismin" metafoorista/, mis ilmus ajakirjas Synteesi möödunud aasta neljandas numbris.

Professor Tarasti käsitleb selles artiklis põhjalikult "looduse" kategooria mõistmist erinevate filosoofide õpetustes. Aga juba ülevaate sissejuhatuses rõhutab ta seda, mida minagi elukeskkonna kui terviku seisukohast oluliseks pean. Ja nimelt, tsiteerin: "Teatud sündmustekulg ühiskonna või kultuuri või üksikisiku minevikus on teostunud seeläbi, et nad on valinud teatud käitumisviisi" /Tietyt tapahtumakulut yhteisön tai kultuurin tai yksilön menneisyydessä ovat saanet aikaan sen, että se on valinnut tietyn käytännön./ Synteesi, 4, 2000, lk.2/ See, mis kehtib mineviku kohta, kehtib ka oleviku suhtes. Meie tänased valikud määravad selle, millisena paistab meie ajalugu tulevikus.

Sealsamas artiklis refereerib Tarasti ka Eestimaal sajandeid asunud von Uexküllide kuulsa suguvõsa ühe esindaja, biosemiootika rajaja Jakob von Uexkülli õpetust Umweltist. Uexkülli tähtis tõdemus seisneb selles - kui olen Tarastit õigesti mõistnud, et iga organism elab omas subjektiivses tähendusmaailmas, mida Uexküll nimetab Umweltiks. Kui nüüd seda teesi pisut vabamas vormis edasi arendada, siis sobib Umwelt kogu elukeskkonna metafooriks, mille iga "rakul", minu poolt mainituna looduskeskkonnal, ajaloolispoliitilisel keskkonnal ja kultuurikeskkonnal on oma - Uexküllilt laenates - mina-meloodia (Ich-ton), mis kokku moodustavadki elu-meloodia (Lebenston'i).

Vaadelgemgi nüüd järgnevalt, millised on need mina-meloodiad ja kuidas need võiksid kokku kõlada Eesti nö. elu-meloodias.

Looduskeskkond

Lähenedes looduskeskkonnale sellest elemendist, mida me kõige märkamatult tarvitame, mille saastatusastmest sõltub aga kogu globaalse kliima tulevik - ma pean silmas õhku-, siis, nagu teame, algas atmosfääri alumise kihi intensiivne saastamine koos tööstuse ekstensiivse arenguga. Tänaseks ollakse jõutud olukorrani, kus õhu ekstensiivne ja intensiivne saastamine võib viia juba lähitulevikus kliimakatastroofini.

Eestist sõltub siin vähe, sest õhusaaste võib olla tingitud ka kaugülekandest. Soome, kus õhusaaste seire on väga laialt arenenud, ongi aga just Eestist lähtuva kaugülekande objektiks. Eesti taasiseseisvumise ajal toimunud majanduslik restruktureerimine on oluliselt kaasa toonud saasteallikate ja -ainete vähenemise Eesti territooriumil ja selle kohal. Suurimateks õhusaastajateks jäävad paraku endiselt suured soojuselektrijaamad. 90 protsenti süsihappegaasist tekib fossiilsete kütuste põletamisega energeetikasektoris. Üheks mureallikaks on olnud vääveldioksiidi ja teiste toksiliste ainete lenduvus. Euroopa Dioksiini Projekti raames läbi viidud saksa teadlaste uurimused Balti Elektrijaama koldesse antava tolmpõlevkivi ja elektrifiltritega kinnipüütava lendtuha sisaldused on aga näidanud, et toksiliste ja kantserogeensete ühendite sisaldused on olnud tühised võrreldes Euroopa prügipõletustehastest eralduvate kogustega.

Võib siis tõdeda, et õhu saaste koormuse vähendamisel on vähemalt Eestis liigutud olulise paremuse poole. Iseseisva riigina hingab Eesti tõepoolest ka füüsilises mõttes kergemalt, kui ta seda hingas kümmekond aastat tagasi.

Sedasama võib öelda ka vee kohta. Viimastel aastatel on täheldatud põhjavee taseme tõusu Eestimaa mitmetes piirkondades ja seda tänu vee säästlikumale kasutamisele ning tootmismahtude vähenemisele. Veekasutus hakkas vähenema 1990. aastate alguses, kui taasiseseisvunud Eestis paljud tööstusettevõtted lõpetasid oma tegevuse. Veevarude kasutamisel asendati keelud-käsud majandusliku huvitatusega. Eesti vesikondadest suurim koormus langeb Soome lahele ja just siin, tänu superfosfaadi, lämmastikväetiste ja tselluloosi tootmise lõpetamisele, on Eesti osa Läänemere reostamisel oluliselt langenud. Me peame olema sügavalt tänulikud ka oma põhjanaabritele, kes on aidanud reovee puhastusseadmete projektide elluviimisel, mistõttu ka Eesti vete olmereostus on märgatavalt vähenenud.

Kui nüüd peatuda pinnasereostusel, siis on just see reostuse liik viimastel aastakümnetel progresseerunud nii arenenud tööstusriikides kui ka arengumaades. Mäletatavasti leidis Eestis intensiivne pinnasereostus aset just sõjaväe poolt kasutatud aladel. Endised sõjaväelennuväljade piirkonnad Tapal, Tartus, Haapsalus ja Pärnus olid otsekui naftaleiukohad. Maapind oli lennukikütuse reostusest nii läbi imbunud, et näiteks Tapa ümbruses on kaevuvesi veel siiamaani joogikõlbmatu. Kuid üldiselt on nüüd pinnasereostus oluliselt kahanenud ja isegi sellise viitsütikuga reostuspommina mõjuva Sillamäel asuva Silmeti tehase jäätmehoidla basseini kindlustamise ja katmise tulemusena peaks olema blokeeritud aastasadadeks suurim reostusohu allikas Eestis.

Võib siis öelda, et viimased kümme iseseisvusaastat on nihutanud Eestit tasakaalu suunas suhtlemises looduskeskkonnaga. Sellest kõneleb meie floora ja fauna suhteline liigirikkus. Eestis on registreeritud üle 5000 taimeliigi, meil loetletakse 12 500 liiki selgrootuid ja 500 liiki selgroogseid loomaliike. Kaitse alla on võetud 439 liiki, neist taimi 210 ja loomi 299. Elustikuliikide koguarv võib Eestimaal küündida 40 000-ni. Neil on soodne kasvu- ja elumiljöö, sest ligi viiendik Eestist on kaetud paksema või õhema turbakihiga. Territooriumi soostumise poolest oleme maailmas Soome (31 protsenti) järel teisel kohal. Keskkonnakaitseliselt on seda raske ülehinnata, sest sood on väärtusliku puhta vee reservuaariks. Miks ma seda siinkohal rõhutan? Põhjus on selles, et tuleviku pingekolded hakkavadki sõltuma puhta vee tagavaradest ja kättesaadavusest. Nii nagu Soomest, nii ka Eestist võib saada puhta vee eksportija.

Teine meie rikkuse allikas on mets. Kui Eesti taasiseseisvus ja 1992. aastal võttis kasutusele oma raha, krooni, siis pandi selle katteks nimelt üks - ja kõige väärtuslikum osa riigimetsast. Paraku just metsade kaitses oleme teinud taandarengu. Rootsi ja Soome teadlaste hinnangul tuleks hoida ilma inimtegevuseta 10 protsenti metsadest, meil on see arv 4. Meie metsade raie ületab viimastel aastatel metsade juurdekasvu. See muide kõneleb taas, kuidas elukeskkonna erinevad aspektid on omavahel tihedas seoses: paljudes maapiirkondades on omanikele tagastatud talumaadel kasvav mets ainus sissetulekuallikas, sest põllumajanduslik tootmine ei tasu end ära.

Üldiselt on aga looduskeskkond olnud meile armuline. Ma tahaksin siinkohal ka õiendada ühe väärarvamuse. Eestis on nimelt levinud arvamus, et looduskaitsealane liikumine on olnud midagi iseseisvat, üksnes loodusele suunatud. Alates selle tekkest Eestis 1950. aastate lõpus, on looduskaitseliikumisel olnud ühiskondlik-poliitiline iseloom. See on olnud üks osa meie rahvuslikust vabadusliikumisest. Eesti rahvuslik ja poliitiline identiteet on olnud seotud siinse looduskeskkonnaga. Oleme olnud paiksemaid rahvaid Euroopas ja enne "eesti rahva" nime võtmist nimetasime end maarahvaks.

Head kuulajad!

Siinkohal ongi loomulik üle minna looduskeskkonnalt ajaloolispoliitilisele keskkonnale.


Ajaloolispoliitline keskkond

Eesti ajaloolispoliitiline keskkond on iseloomustatav "piiri" mõistega. Eesti noorema põlve kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutas 1990. aastate keskpaigas romaani "Piiririik" (soome keeles on see ilmunud Enkelien siemen nime all) ja see teos pälvis Balti Assamblee kultuuripreemia. Eesti ongi olnud piiririik igas mõttes. Me oleme kahe tsivilisatsiooni, Ida - ja Lääne, protestantliku ja ortodoksse elukäsituse vaheline piirkond, üleminekuala, kus on aset leidnud aktiivne ühtede väärtussüsteemide tõlkimine teistesse. Kuid see piirifenomen iseloomustab ka Eesti ja Soome vahelist lävimist. Ehkki meid ühendab keelelähedus ja osalt ka ajalooline saatus, paistab Eesti Soome poolt vaadatuna ometi Kesk-Euroopa kultuuriruumi põhjapoolseima sillapeana, samas kui Soome on Eestile olnud värav Skandinaaviasse.

Eesti piiril-olek on toonud eestlastele ajaloos rohkesti kannatusi, sest nii idast kui läänest on püütud piiri nihutada küll siia, küll sinnapoole. Eestlased on saanud oma identiteeti rahvana luua ja kindlustada üksnes ära kasutades jõudude tasakaalu sellel piiril või seda tasakaalu soodustades. Ajaloos on see toimunud minu nägemise järgi kolmel korral, Jüriöö ülestõusu aegu 1343, Eesti iseseisvudes 1918 ja Eesti taasiseseisvudes 1991. Just 1343 oli see aasta, mil Eesti erinevad hõimud seisid väga lähedal ühtse rahva enesetunnetuse tekkimisele ja ainult õnnetu juhus - soomlaste abiväe jõudmise takerdumine - võttis võimaluse Eesti riigi sünniks juba 658 aasta eest. 1918. aastal see õnnestus ja 1991. aasta taasiseseisvumisest on meil kõigil selged mälestused. See on aeg, mida me julgeme nimetada Eesti imeks ja mille sisu on, et üks väike rahvas suutis veretult taastada oma riikliku iseseisvuse. Usun, et just ajaloolispoliitilise keskkonna eripära realiseerimine tagaski selle, et võime täna tunda end vabade rahvastena vabade riikide peres. Sellessamas "piiririikluses" peitub ka Eesti oluline poliitiline ressurss. Globaliseeruvas maailmas, kus piiride kadumisest või kaotamisest on saanud fetiš, võib Eesti olla selle näiteks, kuidas piiril olemisel siiski säilitada oma iseärasused ja kultuuriline identiteet. Sest riikide piirid võivad küll muutuda tinglikeks, nagu seda Euroopa Liidus, piire ei tunnusta ka kapital, kuid igapäevaelus sageli tabamatud mentaalsed, traditsiooni ja usutunnistuslikud piirid ei kao kuhugi. Nii nagu väitsin loengu alguses elukeskkonna puhul tervikuna, on ka ajaloolispoliitilise keskkonna puhul oluline õppida lugema vastavaid märgisüsteeme.

Kultuurikeskkond

Austatud daamid ja härrad!

Elukeskkonna kultuurilist aspekti tuleks vaadelda kui ühendavat silda loodus- ja ajaloolispoliitilise keskkonna vahel. Nagu looduskeskkonnaga seoses sai juba osutatud, oli looduskaitseliikumine Eestis üks osa võitlusest Eesti kultuurilise kestvuse säilitamise nimel. Kultuur toimibki siin otsekui filter, ta laseb läbi selle, mis on kasulik rahvuse kestmiseks keelelis-kultuurilise tervikuna ning vahendab maailmale sellele maanurgale ja rahvale eriomast. Samal ajal vajab ka eesti kultuur ise kaitset. Juba esimese ärkamisaja lõpus sai selgeks, et eesti kultuuri iseolemist peab toetama ja kaitsma Eesti riiklus. Üks meie suurimaid luuletajaid Juhan Liiv unistas juba üle-eelmisel sajandivahetusel Eesti riigist, kui tema kaasaegsed rääkisid veel Eesti autonoomiast Vene riigi koosseisus. Niisiis, Eesti riiklus on eestlastele mitte niivõrd poliitilise, kui just kultuurilise keskkonna küsimus. Tahaksin vähemalt loota, et see oleks nii, sest Eesti riigil on mõte XXI sajandil üksnes siis, kui ta suudab eesti keelt ja kultuuri kaitsta ja edasi areneda. Võiks öelda, eestlased elavad, kuni elab nende keel ja vaimuilm. Tahaksin siinkohal tsiteerida mulle suureks eeskujuks olevat eesti kuulsat folkloristi Oskar Looritsat, kes eestluse elujõu allikaist on kirjutanud järgmiselt:

"Alles selgusele jõudmine paratamatuse terviklikkusest meie endi olemuse ja meid ümbritseva maailma vahel juhib meid sügava sisemise kontinuiteedi tajumiseni läbi olnu, oleva ja tuleva, kuni lõpuks suudame näha ja tunnistada, et meie saatus on siiski meis endis, mitte pimedas juhuses."

Eks väljendus selleski ütluses seesama mõte Umweltist, kui meid ümbritseva elukeskkonna tervikust, mina-meloodiate kokkukõlast elu-meloodias, millele ma loengut alustades Jakob von Uexkülli laenates osutasin. Usun, et selles on ka Eesti elustrateegiline mõte XXI sajandiks.


Soome keeles:
Viron Tasavallan Presidentin Arnold Rüütelin luento Turun yliopistossa 21. marraskuuta 2001


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee