| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele SL Õhtuleht 6. septembril 200606.09.2006
Arnold Rüütel: "President ei pea olema müügimees. Ta võib kokutada, aga põhiline, et ta käituks õigesti."
Veteranpoliitikust Eesti president Arnold Rüütel on 17 päeva enne presidendivalimiste viimast ringi vihane, et tema vastu on käiku lastud alatud võtted. Eelkõige on ta häiritud, et teda seostatakse Nõukogude Eesti majandusmehe Johannes Hindi tagakiusamisega.
Täna (teisipäeva – U.S.) hommikul kell 6 tegite avalduse, kus taunisite presidendivalimiste varjus toimuvat ühiskonna lõhestamist ja lükkasite tagasi süüdistused, nagu oleksite seotud Johannes Hindi represseerimisega. Kas teie kritiseerimine Hindi pärast on ebaõiglane?
Jah, see on tõesti ebaõiglane. Seda on käsitletud tegelikkusest hoopis teisiti. Ma ei korda, mida olen eelnevalt selle kohta öelnud. Rõhutaksin, et tollane ühiskond eksisteeris samadel alustel nagu ka teised ühiskonnad. Just mis puudutab teadust, teadusuuringuid, patentide kaitsmist jne.
Hindi küsimus selles seisneski. Desintegraator äratas tähelepanu oma uuringutega. Minu lähedane sugulane Viktor Rüütel oli üks Desintegraatori tehnoloogia väljatöötajatest. Koos Hindiga. Seetõttu oli minu side härra Hindiga mitte Desintegraatori pinnal, vaid läbi isikliku tutvuse. Ta käis sageli minu juures mõtteid vahetamas, meil oli üksteist toetav suhe.
Probleemid algasid sellest, et Desintegraatori tegevus laienes erinevatesse valdkondadesse. Sealhulgas ka AU-8 näol bioloogia valdkonnas. AU sai väga populaarseks, aga seda ei suudetud fikseerida teaduslikel alustel. Ma palusin Teaduste Akadeemia abi, et nad aitaksid Desintegraatorit. Koostöö aga ei laabunud.
Samal ajal tekkisid AU müümisega majanduslikud probleemid, millega ma ei ole täpselt kursis. See oli ettevõtte siseasi. Ilmnes, et nad rikkusid raamatupidamisreegleid. See sai aga suuresti aluseks järgnevatele sündmustele.
Siis toimusid protsessid juba üleliidulisel tasemel. Neid kontakte ma ei tea, sest sellega tegelesid hoopis teised isikud.
Jäi küsimus, et seadusega kehtestatud reeglistik tuleb ikkagi täita. Oli teada, millised ranged karistused võivad järgneda, kui rikkuda patendinõudeid ja käituda valesti riiklikku huvi sisaldavate uuringutega.
Oligi kogu lugu. Lõpuks summeerus see Hindi karistamisega, mille üksikasju mina ei oska öelda. Ma ei ole tõesti sellega tegelenud. Sellega tegelesid tolleaegsed õigusorganid, Moskvani välja.
Et aidata oma tuttavat, puudus mul võimalus. Tolleaegne armuandmissüsteem kujutas endast üle kümne erineva ametkonna esindajast koosnevat inimeste ringi. Kokkuvõttes vaatas selle läbi veel Ülemnõukogu Presiidium.
Jutt on avaldusest (Hindi tütar esitas 1985. aasta kevadel armuandmispalve, Hint suri septembris – U.S.), mida ma (Rüütel oli siis juba ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees – U.S.) ei suuda meenutada. Kirjad tulid ju sisse, aga mitte minu lauale. Need läksid töötlusse ja ilmselt tema traagiline saatus lõppes varem, kui kirju jõuti töödelda. Minu lauale see ei jõudnudki. Ka siin ei suuda ma tunnistada enda süüd. Tegin nii palju tema heaks, kui mu võimupiirid lubasid. Ma ei saanud oma volitustest kaugemale minna.
Te peate Johannes Hindi lugu üheks teemaks, millega püütakse ühiskonda lõhestada ja tekitada vastasseisu rahva ning presidendikandidaadi vahel?
Arvan, et küllap teatud asjast huvitatud jõud püüavad taolisi asju esile tuua. Mida on võimalik tõlgendada mitteobjektiivselt ja kompromiteerida mind kui võimalikku presidendikandidaati. Praegu ma veel reaalselt kandidaat pole, aga küllap teatud poliitilised jõud mind esitavad.
Arvate, et just ajakirjandus ja poliitikud on ühiskonda pooleks ajamas?
Ma pole tundnud endasse taunivat suhtumist. Omavalitsustöötajad, ministrid, eksministrid – saan nendega kõikidega hästi läbi. Rääkimata rahvast ja lihtsatest inimestest.
Aga võtan küsimust alati nii, et eemaldan sellest enda isiku. Teatud jõud ja inimesed, kes püüdlevad võimule, on huvitatud, et mind kompromiteerida ja rahva arvamust minusse muuta. Sotsioloogiliste küsitluste näitajad on seda ka juba tõestanud. Minu töötlemise käigus on numbrid paari kuuga juba langenud.
Eraldan enda isiku sellest ja jääb vaid presidendikandidaadi nimetus. Aga mina kui Arnold Rüütel olen isik, kes olen olnud terve elu. Nähtaval kohal. Samas pole ma midagi teinud, et olla iga pildi keskel ja esireas. Ma pole kunagi endast lubanud teha ruutmeetriseid pilte. Mul puuduvad sellised ambitsioonid. Olen alati kuulanud oma isa nõuannet.
Milline see oli?
Väikesed poisid läksid tihti küla vahel rüselema ja kaklema, mõni viskas teist koguni kiviga. Isa ütles, et, poiss, ära kunagi mine küla vahele teistega kaklema. See pole mehe töö. Ja ma pole elus kunagi seda ka teinud.
Kui toome selle kujundi tänasesse päeva, siis kas küla vahel on palju kaklemist?
Ma pole selles kakluses osalenud ega kavatse ka edaspidi osaleda.
Isamaa lasi maa käest
Millistest muredest olete Eestimaal käies kuulnud, millele pealinnas pole lahendust suudetud leida?
Pealinnast kaugemad piirkonnad ja Eesti küla on üle elanud väga raskeid aegu. Kui Eesti okupeeriti, eelkõige pärast 1945. aastat, küüditati kõige enam maainimesi, aga loomulikult ka rikkamat rahvast ja riigiametnikke. Sotsiaalsetest gruppidest sooviti just Eesti küla purustada, sest nemad moodustasid ühiskonna kõige stabiilsema tuumiku.
Seetõttu kaotati tohutult. Läks väga palju aega, kui külasid suudeti natukenegi taastada. Kui suutsime taastada iseseisvuse, olid meie põhimõtted üle minna turumajandusele õiged – selles pole kahtlust. Ainult see tagab ühiskonna kiirendatud arengu, kuid sfääride viisi oleks tulnud käituda teisiti.
Kui tööstusettevõtte saab rajada mõne kuuga, siis talu pole võimalik nii kiiresti ehitada. Kulub vähemalt kümme aastat.
Euroopa Liidus oli põllumajandustoetuste süsteem üles ehitatud subsideerimisele ja selle ulatus oli 45%. Või isegi enam, eriti Põhjamaades. Soome põhjapiirkondades koguni üle 60%.
Eestis oli toetus null. See oli ka mõistetav, meil alles avati turg. Subsideeritud ja tihti säilitusainetel seisnud toiduainetega külvati üle kogu Eesti turg. Siis polnud üldse mõeldav, et Eesti põllumees oma turule pääseks. Nii kestis see sisuliselt Euroopa Liitu astumiseni.
Ainult Mart Siimanni valitsuses tulid esimesed väikesed toetused. Riigieelarves polnud toona rohkemaks raha. Selleks ajaks oli aga Eesti põllumees maa peenraha eest maha müünud.
1939. aastal oli Eestis 142 000 talu, nüüd on see kordades vähenenud. Inimesed kaotasid oma vara. Enam ei peaks talusid nii palju olema, aga me poleks tohtinud kaasa aidata laostada neid, kes püüdsid esivanemate kodu säilitada. Selle asemel, et samm-sammult reforme teha, toimus meil kõik liiga järsku.
Talud on tähtsad elulaadi, traditsioonide ja asustuse seisukohalt. Euroopa suhtub sellesse suure tähelepanuga. Elukorralduse uutele alustele viimine võtab palju aega. Meil see süsteem ei töötanud, vaid hoopis purunes. Isamaaliit justkui kuulutas uue süsteemi välja, kuid tema võimul olles kõik purunes või ei suudetud midagi taastada.
Nüüd on Eestis mõnikümmend tuhat talu ja nad arenevad hästi. Esialgu tuleb leppida põllumeestel Euroopast väikese toetusega, aga aasta-aastalt see suureneb. Meie põllumees on haritud ja töökas ning suudab tööd teha.
Millised on linnarahva mured? Näiteks Tallinnas, kus elu on kiire ja närviline, kõikjal vilguvad kasiinoreklaamid, noored kipuvad välismaale, inimesed on orienteeritud rahale, perekond unustatakse…
Räägin sellest, et kõik ühiskonnaliikmed looksid uusi väärtusi. Kaasa arvatud puuetega inimesed. Heaks näiteks on Põhjamaad. Riik on kaasa aidanud, et Soomes koliksid inimesed kaugele põhja ja saaksid seal elada ning töötada.
Olen Soomes palju käinud, näiteks Vene-Soome-Norra piiri lähedal. Seal viiakse lapsed taksoga kooli. Riik aitab inimesi. Soome 5miljonilisest rahvaarvust ei ela Helsingis kolmandikku nagu Tallinnas, vaid palju vähem. Helsingi on tagasihoidlik linn, kusjuures hajutatud loodusesse. Minge ja sõitke lennukiga Helsingi kohal! Kui õhku tõusete, siis näete, kuidas linn loodusesse sulab. Mitte nagu meil Mustamäe. Või Lasnamäe.
Eestimaa peab jääma eestlastele
Kuidas te hindate Ülle Aaskivi ootamatut ja suurt vastukaja leidnud avaldust riigikogus?
Ma jätaks selle teie vastata. Teie peate selekteerima inimeste vastuseid. Kahtlemata ei käitunud ta õiguslikult korrektselt – parlament on parlament ja seal kehtivad väga ranged reeglid. Seal on kindel kodukord. Oma arvamuse esitamiseks on ju küll kohti, näiteks ajaleht või raadio ja televisioon. Ilmselt käitus Ülle Aaskivi 20. Augusti Klubi liikmena oma südametunnistuse järgi.
Palju on imestatud, miks palusite riigikogus president ära valida, aga just teid toetavad erakonnad blokeerisid võimaluse käituda demokraatliku ja parlamentaarse riigina?
Demokraatlikus ühiskonnas on igal inimesel õigus arvamust avaldada. Rääkimata riigikogulastest, kes esindavad suuri sotsiaalseid gruppe. Nii avaldati oma arvamust.
Nagu püüti mingi uue valimiskorra abil leida võimalikke presidendikandidaate. Seegi pole keelatud. Vaba mõttevahetuse korras leiti, et ka nii on võimalik midagi teha.
Teised polnud nende põhimõtetega nõus. Noor demokraatlik ühiskond proovib erinevaid võimalusi, et saada parim tulemus.
Tänases avalduses ütlete, et olete kogu oma pika poliitikutee jooksul püüdnud töötada Eesti rahva heaks. Miks te tahate veel ette võtta ühe 5aastase presidenditsükli?
Mind on pannud sügavalt mõtlema viimase 15 aasta jooksul ja ka varem, millist poliitikat mõni meie poliitik või ta kõrval ja taga seisnud jõud on teinud. Räägime juulilepetest, Eesti Energia müügist maavara, maa ja laenu tagamisega. Tervikuna on jutt strateegiliste objektide müügist.
Ühiskond peab olema avatud, aga seda peab tegema etapiviisiliselt. Kujutage ette, kui Eesti Energia oleks kellegi X kapitali omanduses. Paljudel juhtudel me enam Eestis ei teagi, kes on firmade taga.
Seisan jäägitult selle eest, et nii me ei tohi käituda. Seetõttu ma ei poolda poliitilisi jõude, gruppe ja isikuid, kes on pidanud sellist "arengut" õigeks. Samuti on minu jaoks oluline, et Eesti rahvas ja maa oleks jätkusuutlik.
Perekond jätkamisele vastu
On teil iseenda ja oma perekonna 100% tugi, et olla veel viis aastat Eesti president?
See pole perekonna seisukoht. Perekond leidis, et just nüüd oleks õige erru minna. Abikaasal ja teistel pole soovi, et oleksin taas võimu juures ja kohe esimeses reas. See ei ole nende soov.
Suur osa poliitika suurkujusid on endale välja valinud mantlipärija. Kas mõistan õigesti, et teie pole mantlipärijat leidnud ja peate ise jätkama?
Mul on selge, kes võiks olla mantlipärija. Kui teete meie vestlusest kokkuvõtte, näete seda ka ise, kuid hetkel on ta nimetu. Eesti presidendil peavad olema kindlad seisukohad, et riik ja rahvas oleks jätkusuutlik. Nii majanduslikult kui sotsiaalselt.
Pole vaja müügimeest ja mingite fantastiliste omadustega isikut. Minu arvates võib inimene isegi kokutada ja oma seisukoha välja öelda konarlikult, aga kui ta käitub õigesti, siis ma toetan sellist inimest.
Urmo Soonvald
|
| |
|
vpk.ee
