In English

Intervjuud
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele Eesti Päevaleht 31. augustil 2006
31.08.2006


Arnold Rüütel: riigikogu peab hoiduma Iraagi küsimuses populismist


Arnold Rüütel peab oluliseks, et Eesti ei teeks Iraagi missiooni suhtes populistlikku otsust, ning soovitab Venemaa piirilepingus preambulist mitte loobuda.

Härra president, milline on teie tervislik seisund?

Aastaid tagasi oli mul operatsioon ja see möödus väga edukalt. Pärast seda olen paaril-kolmel korral olnud kerges palavikus. Aga rohkem haigusi pole olnud. Ja presidendiametis pole ma ühtegi päeva haige olnud.

Käin kas kord või kaks aastas arsti juures üldtervislikke analüüse tegemas. Mingeid kõrvalekaldumisi pole neis ilmnenud, k.a vereanalüüsis, mis kajastab kõige paremini tervise seisundit. Vaid veresuhkur on olnud piiri lähedal. Aga kuna ma pole magusasõber ja naudin hetkel koos teiega kohvi juues joogi naturaalset maitset, siis ei tohiks see mulle ka tulevikus muret põhjustada. Ma ei kurda oma tervise üle. Need ütlemised, mis mu tervise kohta on öeldud, on pahatahtlikud.

Kas presidendi tervis on avaliku huvi objekt?

Kindlasti on. Küsimus on aga selles, kuidas sellest rääkida. Kui inimesel on mingi tõsine tervisehäda, siis peab ta rääkima esmalt oma raviarstiga. On ohtlik, kui inimese tervisest hakatakse avalikult rääkima vaid selleks, et kompromiteerida seda inimest.

Inimese eluviisid on minu arvates määravama tähtsusega kui aeg-ajalt ette tulevad haigused. Tänapäeva meditsiin on piisavalt arenenud, et need üksikud hädad kõrvaldada. Aga kui inimene elab pidevalt ebatervislikku elu, tarbib palju alkoholi või rahusteid, siis on sel tema tegevusele palju laastavam mõju kui üksikul haigusel.

Kas alkohol on Eesti poliitikute seas suur probleem?

On, isegi väga tõsine probleem. Enne sõda tarbis üks inimene Eestis ühe liitri puhast piiritust, praegu tarbitakse üle kümne liitri. Paraku tarbitakse just riigi-ametnike ja poliitikute hulgas alkoholi küllaltki palju. Teame küll näiteid, kus poliitikud on rikkunud purjuspäi avalikku korda või juhtinud autot.

Teie abikaasal Ingrid Rüütlil oli Postimees Online’is hiljuti väga avameelne intervjuu, kus ta tunnistas, et ta oli teie presidendiks kandideerimise vastu. Te olete 78-aastane, viie aasta pärast 83, miks te ei võta abikaasat kuulda ega taha nautida vanaduspõlve?

Oleme seda perekonnas korduvalt arutanud, et ma ei kandideeriks. Muidugi oleks meil mõlemal oma erialast ja huvidest lähtudes muid töid teha. Olen nõus, et ma olen eakas, aga just sel põhjusel loobusin ma riigikogus kandideerimisest. Erakondadest ei ole mind keegi sundinud kandideerima, kuid sel teemal on olnud palju jutte poliitikutega ja mitte ainult riigi tasandil, vaid ka omavalitsustes. Neis vestlustes on mulle öeldud, et minu seisukohad Eesti ees seisvatest probleemidest ja nende lahendamisest on tasakaalukad. Neile on meeldinud, et ma näen majandusedu kõrval ka inimest. See on ühe riigi ja rahva jätkusuutlikkuse võti.

Te olete rääkinud, et Eesti on kreenis. Ometigi olite te 1992. aasta sügiseni ülemnõukogu esimees, 1995–1999 koalitsiooninõukogu esimees, aastast 2001 president. Seda on 15 taasiseseisvuse aastast koguni kümme aastat. Teil on ju kaasvastutus selles, et Eesti on kreenis.

Tunnistan oma süüd, et ma pole kirjastanud oma sõnavõtte piisavalt. Ma olen kogu selle perioodi jooksul alati rääkinud ühte ja sama juttu. Näiteks strateegiliselt oluliste infrastruktuuriobjektide erastamine on minu jaoks alati väga oluline teema olnud. Ma polnud nõus Eesti Raudtee erastamisega ega ole praegu nõus ka Eesti Energia erastamisega. Meile on oluline, et riiklikult tähtsad infrastruktuuriobjektid oleksid meie endi omanduses. Ning kõige selle kõrval tuleks ikkagi ka inimest näha. Ma olen neid ja teisi küsimusi esitanud alati ka Eesti tipp-poliitikutele. Näiteks Lennart Merile ja Mart Laarile, kui viimane oli peaminister. Ma pole nii käitunud poliitilise populismi, vaid oma isiklike seisukohtade ajendil.

Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitiline koostööleping lõpeb sõnadega, et Arnold Rüütel on selle leppe garant. Samas ütleb põhiseadus, et president peab olema parteideülene. Mina näen siin vastuolu.

Ma olen olnud president peaaegu viis aastat. Olen alati lähtunud heast tavast ja teinud esimese ettepaneku valitsuse moodustamiseks enim hääli saanud erakonna esimehele. Kõikides olulistes küsimustes olen pidanud nõu kõikide erakondade juhtide ja fraktsioonide esimeestega. Ma ei ole kedagi kõrvale jätnud ja olen alati lähtunud põhiseaduse sõnast ja teen seda ka edaspidi.

Et ma olen kahe erakonna garant, siis see on kahe erakonna lepe, mille loomise juures mina ei ole olnud ega ka seda viseerinud. Aga ma tõlgendan nende käitumist nii, et ju need kaks erakonda leidsid, et minu põhi-mõtted Eesti arengule on neile kõige sobivamad. Aga ma ei ole mingi juriidiline pitser sellele leppele.

Mind on alati huvitanud, kuhu te ennast ise maailmavaateliselt parem-vasakskaalal paigutate.

Tsentrist pisut paremale. Ma pean väga oluliseks jõuka keskklassi teket ning Eesti omamaise suurkapitali arengut.

Teie minevik on teie suurim rünnakuobjekt?

Alates eelmise aasta septembrist on minu aadressil toimunud pidevad ja räiged rünnakud, mida ma olen võrrelnud psühhoterroriga. See poleks nii hull, kui seda oleks tehtud ainult minu enda pihta, aga seda on tehtud ka mu pere ja alaealiste laste suhtes. Viimastele jätab see kahtlemata traagilise jälje elu lõpuni.

Aga paraku need rünnakud veel ei lõpe. Mu kõrvu on kostnud mitmesuguseid ütlemisi ja teooriaid, kuni selleni välja, et mina olin putšipäevil Moskva poolt paika pandud Eesti esindaja. See on kõige alatum laim. Kahju, et Eesti poliitiline kultuur on sellisel tasemel, ja tahaks loota, et üldsus, sh ajakirjandus, annaks endale aru, milliseid kannatusi selliste asjadega inimestele põhjustatakse.

Aga kes ikkagi pidi putšistide meelest saama Eesti asevalitsejaks? Varem olete öelnud, et teate seda nime, hiljuti tegite ootamatu avalduse, et ei tea.

Ajapikku saab see selgeks. Mul ei ole dokumente ja sellepärast ei ole ma ka midagi öelnud. Samuti ei kavatse ma kedagi kompromiteerida. Aga ma usun, et ajaloos saab ka see valge laik meile ükskord selgeks. Ehk isegi see inimene või inimesed ütlevad õige pea ise selle välja.

Aga te siis ikkagi teate nime, ehkki teil ei ole dokumenti, mis seda tõendaks?

Ma ei tahaks rohkem seda teemat kommenteerida.

Te astusite komnooreks juba 1946. aastal, mil enamik inimesi lootis veel Eesti iseseisvuse taastumist. Miks te tegite selle sammu nii vara?

Te eksite aastaga. See oli aasta 1949 ehk vahetult pärast küüditamist. Tol korral loodi Jänedal, kus ma õppisin, komnoorte organisatsioon. Õpilastele pandi paberid ette ja dikteeriti avalduse tekst.

Minu perekond oli väga rahvuslikult mõtlev. Minu ema onupoeg oli kindral Reek, kes lasti pärast arreteerimist maha. Muide, ta oli ühes laagris Georg Meriga. Selles laagris lasti kõik maha, v.a Meri, üks leedulane ja üks lätlane…

Aga me suhtlesime Reegi järglastega edasi ja sellest kujunes meil väga rahvuslik perekond. Minu isa oli sõja ajal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, kuigi rindel ei osalenud. Ta oli ka Omakaitses.

Me elasime kõike seda tausta teades teadmises, et meid võidakse iga hetk küüditada. Aga mingi õnne läbi meie külas ja vallas üksteise peale kaebamist polnud ja nii meie pere pääses.

Te olete ristitud vene õigeusku. Mis suhe on teil religiooniga praegu?

Kõik meie perekonna toimingud enne sõda olid kiriklikud ja ka pärast sõda, Nõukogude ajal. Ma matsin oma isa kiriklikult ja seisin kirikus tema sarga juures, mis oli tol ajal äärmiselt taunitud.

Mis puudutab aga õigeusku, siis Saaremaal oli tollal väga palju õigeusu kirikuid. Seal oli vaesem maa ja inimesed lootsid õigeusku astudes maad saada. See oli väljakujunenud traditsioon ja minu kodukülale oli lihtsalt kõige lähemal õigeusu kirik. Nii et kui keegi tahab hakata minu vene õigeusu kiriku tausta kuidagi mu vastu nüüd ära kasutama, siis siin ei ole nüüd küll mingeid teooriaid mõtet luua.

Mina küll ei kavatsenud. Tegelikult tahtsin küsida teie suhtumist kohustuslikku religiooniõpetusse.

Religiooniõpetus aitab noortel oma väärtushinnanguid kujundada. Et me ei jooks end surnuks, et arvestaks liikluses nõrgematega jne. Muidugi, religiooniõpetuse käigus tuleb rääkida kõigist religioonidest, sest me elame üha enam globaliseeruvas ja avatumas maailmas. On vaja teada teiste rahvaste uske ja mõista seeläbi nende kultuure ja väärtushinnanguid.

Siit on hea edasi minna meie missioonide teemaga, sest kehv maailma religioonide tundmine sai saatuslikuks ühele Eesti sõdurile välismissioonil. Aasta lõpus lõpeb Iraagi missioonile antud riigikogu mandaat. Kas seda tuleks pikendada?

Alustaksin kaugemalt. Ma toetan Eesti panustamist kollektiivsesse kaitsesse ehk kuulumist NATO-sse, aga ma leian, et ka meie regulaararmee peab olema nii tugev, et suudame tagada esmase kaitsevõime, kui meid rünnatakse ja kuniks liitlased meile appi tulevad. Seega peab säilima üldine kohustuslik ajateenistus, vajadusel kas või selle perioodi lühendades, aga elementaarseid baasteadmisi kõigile poistele andes.

Mis puudutab kõige tundlikumat missiooni ehk Iraaki, siis Iraak on paljurahvuseline riik. Ja kui me ei aita neil küll küllaltki raskelt tulnud, kuid siiski selgelt näha olevat stabiliseerumist kindlustada, võib plahvata kodusõda, mis võib laieneda ka sõjaks Iraagi naaberriikidesse. Selles mõttes on oluline, et Eesti selles missioonis osaleks, sest mida turvalisem on maailm, seda turvalisem on meil siin Eestis. Ma loodan, et riigikogu teeb siin kaalutletud ja mitte populistliku otsuse.

Te rõhutasite kollektiivse kaitse ja iseseisva kaitsevõime ühi-tamist. Kes võimalikest kandidaatidest sobiks seda tööd uue kaitseväe juhina kõige paremini tegema?

Vara on veel nimedega spekuleerima hakata. Pean läbi rääkima valitsuse, kaitseministri, veel ametis oleva kaitseväe juhiga. Olen osaliselt seda juba pisut teinud, aga protsess on veel poole peal. Enne kandidaadi riigikogule esitamist peaks teemat arutama ka riigikaitse nõukogus.

Üheks lähituleviku võtmeküsimuseks kujuneb võõrtööjõu sissetoomise vajadus. Olete poolt või vastu?

Must-valget vastust andes, siis olen vastu. Siin on suur probleemide ring. Esiteks on meie sündivus väga madal, ehkki hakanud muutuma paremuse suunas. Esmajoones peaksime me eestlaste arvukusele mõtlema, mitte seda kompenseerima võõrkäte sissetoomisega. Sündivuse tõus tähendab, et kõigile lastele tuleb tagada lasteaiakoht, et põhikoolist väljalangevus oluliselt väheneks jne.

Samas tuleks tööturule tagasi tuua need inimesed, kes on sealt pikka aega eemal olnud ja tööst võõrdunud. Põlvamaal avati hiljuti üks ettevõte, kuhu võeti tööle põhiliselt töötuid. Ettevõtte juhtide hinnangul teevad nad väga kvaliteetset ja distsiplineeritud tööd.

Samuti oleme Soome ja Rootsiga võrreldes väga vähe pakkunud töövõimalusi puuetega inimestele. See pole tähtis ainult tööjõu seisukohalt, vaid ka psühholoogiliselt, et inimesed tunneksid end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena.

Me rääkisime alkoholist ja eluviisidest. Kui inimesed jooksid vähem, kui neid hukkuks vähem liiklusõnnetustes, siis oleks meil oluliselt rohkem töökäsi. Ja kui me moderniseerime oma tehnoloogiaid, siis kahaneb vajadus ka lisatöökäte sissetoomise järele. Aga sellele peab eelnema seesama, haritud inimeste ja sellega kaasnev uute teadmiste osakaalu kasv ühiskonnas. Nii jõuame arenenud Euroopale vähem kui kümne aastaga järele.

Venemaa saatis Eestile äsja noodi, et piirilepingu kõnelused tuleks uuesti avada, sisuliselt soovitati Eestil loobuda preambulist, kus oli viide Tartu rahule. Kas peaksime seda tegema?

Lepingu mõlemapoolseks heakskiitmiseks peab eelnema vastastikune respekt ja usaldus. See on läbirääkimiste küsimus, kuidas nüüd edasi minna. Aga ma ei näe mingit probleemi, kui sel teemal kiiret otsust ei tehta. Maailmas on küllalt näiteid, kus piirileping on riikide vahel küll puudunud, aga piir ise toimib. Kas lepingu mõlemapoolne ratifitseerimine toimub paari kuu või paari aasta jooksul, pole minu arvates väga suur probleem. Eesti poolt lisatud preambula ei sea Venemaale mingeid territoriaalseid nõudmisi. Ehk siin oleks vaja mõlemalt poolelt mõistmist.

Ekspressis oli hiljuti skeem, et kui te saate Keskerakonna abiga presidendiks, siis panete aasta-paari pärast ameti maha ja teete teed Edgar Savisaarele.

(Naerab.) Esiteks, ma ei ole valitud. Kui ühiskonnas suur üldsus nõuab, et ma pean tagasi astuma, siis istume koos teiega maha ja arutame neid asju. Aga üldiselt teen ma omi plaane pikaajalisi sihte silmas pidades, presidendiameti puhul siis viie aasta perspektiivis.

Aga kui te ei saa presidendiks, kas lahkute poliitikast või saab teid näha kandideerimas ka 2007. aasta riigikogu valimistel?

Ka mina olen teadlane ja saan tegeleda põllumajandusteadusega. Olen alati olnud huvitatud Eesti looduse kaitsmisest ja saan selles vallas edasi tegutseda. Mul on ka rikkalikud kogemused, kuidas murrangulisi protsesse läbi viia, nii et need läheksid rahumeelselt. Kindlasti oleksid need kogemused kasulikud Ukrainale, Moldovale, Gruusiale jt endistele Nõukogude ühiskondadele või ka Balkani riikidele, kes alles astuvad teed, mida Eesti astus 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Kui keegi vajab minu teadmisi selles vallas, siis olen nõus neid jagama. Nii et kui ma presidendiks ei saa, leian endale rakendust küll.

Kaks autogrammi Rüütlilt

  • Kui mõni mu intervjueeritav on kirjutanud raamatu või on temast kirjutatud raamat, olen alati püüdnud sellesse saada ka peategelase autogrammi.

  • Eile võtsin Kadriorgu kaasa kaks raamatut. 2001. aastal ilmavalgust näinud Arnold Rüütli raamatu "Tuleviku taassünd", mida toimetas Ester Šank, ja 2006. aastal ilmunud ja Madis Salumi kokku pandud raamatu "Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel".

  • Kui ma intervjuu lõppedes palusin Rüütlil mõlemasse raamatusse oma autogrammi kirjutada, ütles ta 2001. aastal ilmunud raamatu kohta: "See on minu raamat!" ja kirjutas tiitellehele pealkirja alla oma autogrammi. Kirjutas suurelt.

  • Tänavu ilmunud teose kohta ütles Rüütel, et ta ei kirjuta tiitellehele pealkirja alla oma autogrammi (tõsi, ta nimi oli sinna trükitud). See ei olevat päris tema raamat, kuigi sisaldab ta kõnesid ja intervjuusid. Rüütel pani oma autogrammi hoopis tiitellehel oleva tsitaadi alla: "Peamine on eesti rahva säilimine."

  • Respekt Rüütlile selle tähendusliku žesti eest. Salumi raamatus on inetult kirjutatud ekspresident Lennart Merist. Rüütli otsus seda raamatut oma autogrammiga mitte kaunistada on parim arvustus, mis sellele tehtud.

    Kolmas intervjuu Rüütliga

  • Esimest korda intervjueerisin Rüütlit 1995. aastal, kui olin pärast esimest ülikoolikursust suvepraktikal ajalehes Lääne Elu. Olin toona Ivan Orava mälestuste mõju all ja mõtlesin, et demonstreerin oma "teadmisi" ka tollal tavalise riigikogulase ametit pidanud Rüütlile ja vaatan, kuidas ta reageerib.

  • Esialgu mõtlesin küsida, kas vastab tõele Ivan Orava väide, et Rüütel on Eesti meister heinateos ja kasvatanud suurima Teise maailmasõja järgse porgandi. Aga ma ei söandanud seda siiski küsida. Küsisin midagi mingi muu Orava tsitaadi kohta, aga mäletan, et Rüütel andis väga nutika vastuse.

  • Järgmise intervjuu tegin Rüütliga 2001. aastal pärast seda, kui ta oli valitud presidendiks ning Juhan Kivirähki tehtud avaliku arvamuse küsitlusega ka Eesti aasta inimeseks. See oli juba teistlaadi vestlus, millest mäletan ka, et küsimused tuli presidendile kirjalikult ette saata.

  • Eile Kadriorus Arnold Rüütlit kolmandat korda intervjueerides ma küsimusi ette ei saatnud. Rääkisime teemadest, mis on seoses presidendivalimistega õhus. Õige pea tabasin end mõttelt, et Rüütli äpardused tähtpäevade ja muidu sõnaseadmisega tulenevad sellest, et kõikvõimalikud nõustajad üritavad teda avalikes esinemistes oma raamidesse seada. Kes lükkab paremalt, kes vasemalt.

  • Kui aga Rüütliga on võimalik rahulikus keskkonnas juttu veeretada, siis istub su vastas igati muhe, aga samas selge sõnaga mees. Kui Rüütlil peaks õnnestuma teiseks ametiajaks presidendiks saada, on mu soovitus tema PR- ja muudele nõunikele: kontrollige ja suunake Rüütlit võimalikult vähe.


    Urmet Kook


  • © 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee