| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eestimaa Rahvaliidu XIII kongressil Estonia Kontserdisaalis 18. juunil 200618.06.2006
Lugupeetud Rahvaliidu esimees!
Lugupeetud Rahvaliidu XIII kongressi delegaadid, daamid ja härrad!
Sellest on möödunud üle viie aasta, kui ma viimati kõnelesin Rahvaliidu kongressil. Tookord seati mind üles presidendikandidaadi kandidaadiks. 21. septembril 2001. aastal valiti mind siinsamas saalis 186 häälega Eesti Vabariigi presidendiks.
See aeg, mil ma olen tegutsenud presidendina, on olnud Eestile kiire ja muutusterohke. Eesti püsimise ja arengu nimel on pingutanud paljud institutsioonid ja rahvas. Kuigi Hiina rahvatarkus kinnitab, et üks pilt on väärt enam kui tuhat sõna, võivad teinekord arvud olla nii sõnadest kui piltidest ilmekamad. Toon välja ühe arvupaari: 2001. aastal oli Eesti riigieelarve 30 miljardit krooni, tänavune koos võimaliku lisaeelarvega suurusjärgus 64 miljardit krooni. Viie aastaga on Eesti riigi võime investeerida oma inimestesse ja tulevikku kasvanud üle kahe korra.
Kui siia lisada, et Eesti Vabariigist on vahepeal saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, peavad ka suurimad pessimistid tunnistama, et oleme liikunud tohutu kiirusega. Eesti rahva 80-ndate aastate lõpus alanud hoovõtt hüppeks vabade, jõukate, eluga rahul olevate ja tulevikku uskuvate rahvaste hulka on läbi saanud. Me taastasime 20. augustil 1991. aastal oma riigi ja sellega tõukasime end lahti kõige raskemast minevikutaagast. See aga ei tähenda, et maandume seal, kus soovime. Hüpe on alles pooleli ja ei saa ega tohi jääda paigallennuks. Eesti Vabariigi iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavus ja seda ei ole ka eesti rahva tulevik. Ajaloolisel 1991. aastal kirjutas Hando Runnel read „Eesti riiki pole olnud, / aga meil on mõte tulnud, / et me tema praegu loome, / tulevikus maha joome.“
Need Runneli värsid osundasid eesseisvatele ohtudele ja tõesti, enamasti õnnestunud erastamistehingute hulka sattus ka suuri skandaale. See oli kontekst, milles kirjutasin 2001. aastal kümme käsku tulevasele Eesti Vabariigi presidendile. Need olid kantud ühest mõttest – Eesti vajab rohkem kui kunagi varem sellist presidenti, keda mitte üksnes imetleda ja austada, vaid kellesse ka siiralt ja inimlikult uskuda.
Sel sügisel on taas presidendivalimised. Olen korduvalt öelnud, et loodan uue presidendi valimist Riigikogus. See eeldab, et suudetakse leida rahvast ühendav kandidaat. Presidendi valimine Riigikogus oleks märk koostöövõimelise poliitiku ja poliitika esilekerkimisest. Kui see õnnestub, tervitan uut presidenti. Kui Riigikogu ei suuda oma põhiseaduslikku ülesannet täita, alles siis olen nõus teie usaldust õigustama ja kandideerima valimiskogus. Seega ei saa ma enne Riigikogu otsust olla presidendi kandidaat ning minu tänasest kõnest ei tasu otsida programmi viieks aastaks.
Head kuulajad!
Järgnevalt keskendun teemale, mida pean Eesti arengus põhiliseks. Tänavu maikuus sündis 1360 last, suri aga üle 1500 inimese. See tähendab, et igas kuus kaotab Eesti ümmarguselt 150 inimest. Niimoodi vaadates ei paista see arv võib-olla kuigi suur, kuid rahvastikuprotsessid on pikaajalised. Eesti rahva iive on juba aastakümneid olnud negatiivne ja möödunud kümnendi alguses toimunud sündimuse langust võib liialdamata nimetada varinguks. Kui võtta kokku viimase viieteistkümne aasta jooksul sündimata jäänud lapsed, ei ole neid mitte mõne küla või väikelinna jagu, vaid nende lastega oleks saanud täita terve Tartu linna ja veel pool Pärnut.
Need sündimata lapsed tähendavad ka seda, et iibe langus on kiirenev. Inimesi, kes soovivad ja suudavad lapsi saada jääb järjest vähemaks. Me näeme praegu algkoolides, mida tähendab iibe madalseis. Paljud klassid on pooltühjad ning üha enam suletakse väikesi maakoole. See väiksearvuline põlvkond jõuab edasi gümnaasiumi, astub ülikooli, nende ridadest peavad tulema kutsealused, politseinikud, päästeametnikud, arstid, õpetajad ja kultuuritegelased. Meil on juba praegu väga paljudes valdkondades inimesi puudu ja pole lootustki, et väiksena sündinud põlvkond poole pealt suuremaks paisuks.
Kõige mustemate prognooside kohaselt on sajandi keskpaigaks järel alla poole miljoni eestlase ning see võib tähendada juba rahvuse hääbumist ja omariikluse kadu. Mul on väga raske mõista poliitikuid ja teisi avalikkuse ees sõnavõtjaid, kes seda probleemiks ei pea või ei soovi tõde tunnistada. Riigimehed peavad olema valmis rääkima valusatest ja rasketest teemadest, isegi kui see nende valijatele ei meeldi ja päevapoliitilist kasu ei too.
Eesti rahval on vaja endale tunnistada – me oleme punktis, kust tagasiteed ei pruugi enam olla. Põhiseaduse preambula kohaselt peab Eesti riik olema pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele, et eesti rahvus ja kultuur püsiksid. See tähendab, et riik peab ette valmistama selge kava, kuidas pidurdada negatiivset iivet ja tagada sündide kasv. Praegu sellist plaani ei ole ja kahjuks pole näha ka erilist soovi tõsiseltvõetav strateegia välja töötada. Lihtsam on vaielda, kas pronkssõdur peaks olema või minema, mitmerealiseks ja seda kui pikalt tuleks Tallinna-Tartu maantee teha või riigieelarve koostamisel mõne miljoni krooni pärast juuksekarv mitte ainult lõhki, vaid lausa neljaks või kaheksaks ajada. Need kõik on lahendamist vajavad probleemid, kuid mitte rahvuse säilimise sõlmküsimused.
Kindlasti ei ole ühte lihtsat lahendust, mis eesti rahva arvukuse taas tõusuteele keeraks. Riigikogus ei ole võimalik võtta vastu seadust, mille kohaselt sünniks homsest rohkem lapsi. Vastutajatel on aga võimalik otsustada, et raha ja tahtmise taha ei tohi tervikplaani koostamine jääda. Eesti riigil oli tosin aastat erakondadeülene eesmärk: saada Euroopa Liitu ja NATO-sse. Me pingutasime koos selle nimel. Me olime valmis unustama omavahelised tülid ja solvumised, sest seda oli vaja Eesti rahva heaolu ning turvalisuse jaoks. Need ühised pingutused kandsid vilja, me oleme saavutanud oma suured välispoliitilised eesmärgid ja pääsenud nii Euroopa kui Põhja-Atlandi ühisruumi. Me ei tohi aga unustada, et nende uute võimalustega kaasneb ka vastutus panustada ühisruumi arengusse.
Uus siseriiklik parteideülene eesmärk peab olema– taastada inimeste sotsiaalne turvalisus. Oma kõnedes olen pakkunud välja mitmeid lahendusi, kuidas see on võimalik. Vaid kindlustunne tuleviku ees päästab paigallennust, vaid nõnda ei ähvarda oht tõukepaku taha tagasi kukkuda. Tänapäeval peab eesti naine mõtlema sellele, kui palju lapsi ta suudab üksi üles kasvatada. Ma toon teile veel ühed arvud: maikuus sõlmiti 360 abielu, lahutati aga 270. Neljast abielust kolm puruneb! Kui naisel ei ole majanduslikku kindlust ja puudub usk, et rasketel hetkedel on võimalik kellelegi toetuda, siis ei tasu oodata talt emakssaamist. Ükski vastutustundlik ema ei ole valmis riskima oma lapsega. Usk ei ole kunagi ratsionaalne, usk on inimesel sügaval sisimas ja tundeküsimus.
Eesti riik peab suutma erakondade koostöös usku luua ja kinnitada. Vaja on tugevat peret, kindlat kodu, ühtlaselt arenenud riiki, kus ka külalastel on võimalik kodu lähedal koolis käia, tema vanematel tööd leida ja vanavanematel hoolitsust saada. Me oleme välispoliitika nimel pingutades tõestanud, et suudame ühiselt tegutseda. Nüüd on eesmärk küll veelgi kaugemal tulevikus, väga konkreetne, kuid raskemini täidetav ja mängus on palju enam.
Eesti rahval ei ole kuhugi põgeneda. Me peame jääma kohale ja võitlema oma püsimajäämise nimel. Me peame olema ühtsed, targad ja osavad. 20. sajandil tegi eesti rahvas kaks korda ajalugu: Vabadussõjas ja laulva revolutsiooni päevil. 21. sajand on meie võimalus olla Euroopa kasvav rahvas ja teha sellega veel kord ajalugu. Kui me hakkama ei saa, siis 22. sajandil oleme ajalugu.
|
| |
|
vpk.ee
