In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President teaduskonverentsil “Jätkusuutlik Eesti” 25. mail 2006 Tallinna Ülikoolis
25.05.2006


Head kuulajad!

1993. aasta lõpul leidis Rahvusraamatukogus aset teaduskonverents, kus teadlased, ühiskonna- ja kultuuritegelased analüüsisid neid tegureid, millest sõltub eestluse elujõud. Tookordne teema ei erinenud kuigivõrd tänasest, ehkki sõnastuses „Eesti püsimajäämine“ oli tunda ajajärgule iseloomulikke hirme ja samuti lootusi.

Vahepealsetel aastatel oleme olnud tunnistajateks olulistele reformidele ja kiirele majandusarengule. Keskmiselt 7,6-protsendilise kasvuga on Eesti majandus olnud viimastel aastatel üks edukamaid Euroopas. Samas näitab areng muudes valdkondades, et Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks ootab meid hulk kiireloomulisi töid.

Äärmuseni on teravnenud mitmed probleemid, mis tosin aastat tagasi olid alles aimatavad ja ehk ka ennetatavad. Nimetagem kasvõi narkomaania ja aidsi levikut, sotsiaalse ebavõrdsuse järsku süvenemist või noorte haritlaste lahkumist Eesti tööturult – need on ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt nüüdseks kõik kriitilised küsimused.

Ometi võetakse sel teemal arutledes sageli vaatluse alla vaid demograafilised suundumused. Poliitilises arsenalis omandab rahvastikutaaste olulise koha periooditi, ehkki demograafid soovitavad sellele teemale tõsiselt pühenduda ja vaadelda sündimust pikemal ajateljel. Sel juhul näeme, et see ei suuda tagada eesti rahva jätkusuutlikku arengut.

Meie tänane teema ei piirdu kindlasti üksnes iibeprobleemidega. Samavõrra hõlmab see peresuhete, rahva tervise, keskkonnaseisundi, hariduse ja kultuuri, aga samuti julgeoleku, majanduse ja haldussuutlikkuse küsimusi. Enamikku loetletutest käsitles eelnimetatud konverents 1993. aastal ja hakkame vaatlema ka täna, sest neist kõigist sõltub Eesti kestev areng igas tema piirkonnas ja kogu elanikkonna huvides.

Kui mitmeski eluvaldkonnas on meil välja töötatud suurepäraseid arengukavasid, on nende mõju tegelikele protsessidele jäänud väheseks või isegi olematuks. Põhjus võib peituda kiiresti vahetuvate valitsuste tahtes või suutmatuses häid kavatsusi teostada, aga ka selles, et puudunud on selgelt fikseeritud poliitiline vastutus. Samuti on eri ametkondade vahel kaotsi läinud tervikutaju ning seetõttu jäänud vajaka valdkondi ühendavast käsitlusest.

Paraku seisab ka senistest arengukavadest üks integreeritumaid, „Säästev Eesti 21“ siiani sisuliselt riiulil. See on kahetsusväärne, pidades silmas nüüdisaja arengusuundumusi ja levivaid arusaamu.
Maailmas teadvustatakse aina selgemalt, et majanduskasv ja seda turgutav turgude üleilmastumine ei tarvitse kaasa tuua üldist heaolu, sest loodusvarasid on piiratult, neid kasutatakse pillavalt ja kohati jäävadki need kättesaamatuks. Regioonide, riikide ja ka sotsiaalsete gruppide võimalused lähenevad üksteisele loodetust aeglasemalt või hoopis eristuvad üha selgemalt, mis suurendab lõhet rikaste ja vaeste vahel ning ühtlasi kokkupõrkeohtu nii inimrühmade kui riikide vahel.

Seetõttu räägib rahvusvaheline üldsus üha enam sotsiaalsest tasakaalust ja jätkusuutlikust majandamisest, aga ka austusest erinevate elulaadide ja traditsioonide vastu. Teadlaskond keskendub majandusarengu, ökoloogilise tasakaalu, kultuurilise mitmekesisuse ja sotsiaalse õigluse ühitamisele. Sellist lähenemist on nimetatud ökosotsiaalseks turumajanduseks, mida võib vaadelda kui möödunud sajandi sotsiaalse turumajanduse jätkusuutlikku edasiarendust.

Eesti tippteadlaste osavõtul on Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu samuti analüüsinud olulisemaid arengutegureid, millest sõltub ühiskonna jätkusuutlikkus. Osa järeldustest on koondatud kogumikesse “Eesti edu hind” ja “Eesti jätkusuutliku arengu teel” ning me kuuleme neist ka järgnevates teaduslikes käsitlustes. Lubage mul siinkohal teha põgus sissejuhatus mõne ettepaneku näol.

Eestis on olemas sünnitoetus ja emapalk, ent poleks õige turgutada ainuüksi sündimust. Vaja on ka riiklikku tugisüsteemi vastava tagatisfondina kõigile sündinud lastele võrdsete arenguvõimaluste andmiseks. Sellise fondi kaudu võtaks riik enda kanda lapsehoiu, üld- ja huvihariduse, koolitoidu ja õpilaskodude rahastamise. Niisugusel tõhusal viisil eesti peresid toetades annab riik neile püsiva kindluse lapsi saada ja üles kasvatada.

Sama eesmärki teeniks noorte perede kindlustamine eluasememaaga, mida lubab teha piisava maaressursi olemasolu. Olemas on ka vastav rakendus rahvastikutaaste regionaalprogrammi ERARE näol. Neid meetmeid toetab tõdemus, et kõik lapsed ei sünni miljonäriperre, kuid tõeliselt hoolivas riigis võiks iga laps kasvada miljonärina.

Riigi ülesanne on luua oma elanikele tingimusi eneseteostuseks ja arenguks ning tagada nende turvalisus valmisolekuteenuse pideva kättesaadavuse kaudu. Muuhulgas tähendab viimane, et riik peab suutma õigeaegselt reageerida kõigile turvalisusriskidele. Ehkki Eestis on loodud vastav meetmete süsteem, osutavad senised hädaolukorrad tõsistele probleemidele reaalses tegutsemises. Seetõttu nõustun täielikult akadeemilise nõukogu hiljutise seisukohaga, et vajame kiiresti sisejulgeoleku tugevdamise riiklikku programmi.

Ühiskondliku leppe protsess on kolme aasta jooksul viinud järeldusele, et Eesti on just nii tugev, kui tugev on eraldivõetuna iga tema maakond. Paraku peitub just regionaalarengus meie riigi ja elanike heaolu edenemise oluline kitsaskoht. Üks põhjusi on tõsiasjas, et seni pole suudetud langetada selget otsust kohaliku omavalitsuse vastutusala suhtes ning seda vastutust piisavate vahenditega tagada. Samuti ei ole riiklikul tasandil motiveeritud omavalitsuste koostööd kohalike probleemide lahendamiseks ning maakondlik haldustasand on aastaid ebamäärase staatusega.

Kõik see peegeldub paratamatult elanike heaolus, infrastruktuuri kavandamises, koolivõrgu arendamises, tervise- ja hoolekandeasutuste tegevuses. Kõigi nendega on aga lahutamatult seotud ka rahvastikutaaste probleem, mille leevendamise oluliseks eelduseks on normaalselt toimiv ja arenev elu igas piirkonnas.

Nii regioonide edenemine kui ka jätkuv majanduskasv on võimalik juhul, kui otsime uusi lahendusi ning investeerime ühtaegu seadmetesse ja inimestesse. Seeläbi saavutatav tootlikkuse kiire kasv loob eelduse, et Eesti majandus püsib rahvusvahelisel turul konkurentsivõimeline. Efektiivsuse ja innovatsiooni vajalikkust kinnitab ka tõsiasi, et Eestis on üha raskem leida uusi töökäsi.

Seega oleme taas jõudnud sündimuse juurde, mille madalseis 1990-ndatel aastatel toob nüüd kaasa tööealiste elanike arvu kiire vähenemise. Potentsiaalselt tööturule sisenevate 16-18aastaste noorte arv on viie aasta pärast kolmandiku ehk 20 tuhande võrra väiksem kui eelmisel aastal. Kümne aasta pärast jõuab sellesse ikka aga üldse ainult 27 000 noort ehk ligi kaks kolmandikku vähem kui mullu.

Selle suundumuse muutmiseks ei piisa enam sündimuse suurenemisest lähiaastatel. Ka tööjõu massiline sissetoomine ei ole Eesti jätkusuutlikkuse seisukohalt lahendus. On vaja riiklikku eriprogrammi mõõna ületamiseks, mille ühe osa moodustaks tõhusam tööturupoliitika. Seeläbi tuleks inimesi paremini motiveerida ning ka seni mitteaktiivseid ja töötuid oma tööjõu pakkumiseks ette valmistada.

Samasuguseid jätkusuutlikkusele suunatud otsuseid vajavad veel mitmed eluvaldkonnad. Tänased asjatundlikud käsitlused pakuvad mitte ainult süsteemseid ülevaateid saavutustest ja probleemidest, vaid küllap õhutavad meid ka tegutsema tulevikku suunatud heade lahenduste leidmise ja rakendamise nimel. Jõudu meile kõigile selleks!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee