| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President konverentsil ''Euroopa Liidu tulevik – millist Euroopat me tahame?'' Euroopa päeval, 9. mail 2006 Paide Kultuurikeskuses09.05.2006
Armsad kaasmaalased ja teised eurooplased,
tervitan ja õnnitlen teid kõiki Euroopa päeva puhul. Täna möödub 56 aastat päevast, mil Prantsusmaa välisminister Robert Schuman luges Pariisis ette deklaratsiooni, mis pani äsja omavahel sõdinud suurriikide söe- ja terasetööstuse ühendamise kaudu aluse Euroopa rahumeelsele integratsioonile.
Robert Schuman oli kahtlemata usaldusväärne mees sellise initsiatiivi esitamiseks, sest ta oli ise pärit kahe suure kultuuri piirimailt.
Iga eestlane teab, et kahe maailma piiril elamine pole lihtne ülesanne. Samas annab see aga võimaluse kergemini mõista erinevate kultuuride olemust ning aidata kaasa nendevahelise dialoogi arendamisele. Tõsi küll, selleks on kindlasti vaja suutlikkust ületada endas ka näiteks mineviku haavadest pärinev kibestumus ning arendada mõistmisetahet ja avatud meelt.
Kui kõrvutame eestlaste ning elsaslaste ja luksemburglaste ajaloolist kogemust, võib meile tunduda, et Eesti asend on keerulisemgi. Prantsusmaa ja Saksamaa on küll eriilmelised, kuid siiski ühe Euroopa osad. Meie aga asume kahe üksteisest selgelt eristuva kultuuriareaali piiril, mille märgisüsteemide erinevused ilmnevad kujukalt ka 9. mai tähistamisel.
Nõnda oleks ilmselt keeruline püüda Schumani patsifistlikke ideid täpselt kopeerituna rakendada Läänemere-äärsete ajalooliste vastuolude lahendamiseks. Kuid suure eurooplase ettepanekuid juhtinud idealistlik vaim on laiemas mõttes kaheldamatult austust ja järgimist vääriv ka meie regioonis. Meie tee maailmapoliitikas ei ole müüride ega eesriiete püstitamine. Ning kindlasti saab Eesti oma ajaloolise kogemuse pinnalt koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega anda väärtusliku panuse Euroopa kui terviku tugevdamiseks.
Täpselt aasta tagasi olin siinsamas Järvamaal, eestlaste tõe ja õiguse sünnikohas. Olin Albu mail seoses 9. mai selle tõlgendusvõimalusega, millest meie rahval on jäänud nukrates toonides mälestused, kuna suure sõja lõpp ei toonud meile tagasi vabadust. See on minevik, mille õppetunnid peavad meil meeles seisma, kuid mille kibedus ei tohi jääda pärssima edasikestmiseks vajalikku elujõudu. Olin aasta tagasi oma rahva keskel, et riigipeana toetada oma paljukannatanud rahva usku parema tuleviku ja vaba arengutee vääramatusse.
Täna olen siin teie keskel selleks, et tulevikule keskendudes ühiselt arutada, millist Euroopat vajab Eesti ning millist Eestit vajaks Euroopa. Loomulikult ei ole minu eesmärk seejuures lõpliku tõe sõnastamine, vaid lihtsalt mõne võimaluse väljapakkumine. Eilsel ühiskondliku leppe aastakoosolekul keskendusin siseriiklikele teemadele – mida teha, et Eestil läheks hästi. Täna pühenduksin mõnedele Euroopa kontekstis olulisena tunduvatele küsimustele, püüdmata seejuures programmiliselt kõiki tähtsamaid valdkondi katta.
Mul on hea meel, et arutame neid küsimusi siin, Eestimaa südames. Meie poliitikute tuumakatest aruteludest Euroopa teemadel toimub mõnikord liiga suur osa kodumaalt kaugel. Sel kombel võib ju pälvida küll välismaist tähelepanu, kuid kodupinnas jääb siis uutest teadmistest ja seetõttu ka arengust eemale.
Tahaks väga loota, et Euroopa tulevikku puudutavate küsimuste kerkimisele senisest aktiivsema avaliku arutelu objektiks annab oma panuse ka Eesti ajakirjandus. Praegune olukord nii Brüsselisse lähetatud ajakirjanike arvu kui siinsetes meediakanalites edastatava Euroopa Liidu alase teabe kvaliteedi ja süvenemisastme osas ei anna paraku põhjust rahuloluks.
Euroopa päevana tähistatakse tänast päeva alles vaevalt kakskümmend aastat, Eestis veelgi vähem. Seepärast on mõistetav, et see tähtpäev pole veel meile sügavalt südamesse läinud. Teisalt seostub Euroopa päev Euroopa Liiduga ju sama kaua kui meile juba üsnagi harjumuspäraseks saanud tähepärjaga lipp või Beethoveni “Ood rõõmule”. Euroopa on meie realiteet nii maakaardile kui ajalukku vaadates. Euroopas oli Eesti minevik, Euroopas on Eesti olevik ja tulevik. See teadmine tugevdab meie tuleviku-usku ja jätkuvat veendumust, et just Euroopa Liit on Eesti jaoks parim võimalik arengukeskkond.
Tuleb tõdeda, et nii Eestis kui Euroopa Liidus tervikuna täheldame rahvastiku vähenemist ja vananemist, rahul ei saa olla ka olukorraga regionaalse, sotsiaalse ja soolise tasakaalu poole püüdlemisel. Kuna mitmed probleemid ja neist lähtuvalt ka väljakutsed on mõlemal tasandil sarnased, on Eestist aeg-ajalt räägitud kui sobilikust katsepolügoonist. Selline jutt ei ole täiesti vale, kuid teeb samas ka ettevaatlikuks. Eesti on juba aastakümneid, kui mitte aastasadu, olnud erinevate eksperimentide meelevallas. Rohkem šokiteraapiat või minnalaskmist oleks meie rahvale juba liiast. Kaasaegne maailm kirjutab nagunii ette pideva muutumisvajaduse, kuid seda enam peame hindama ka stabiilsust ja püsivaid väärtusi.
Tuleviku Konvendi poolt kirja pandud Euroopa Liidu sümbolitest kõige uuem on selle ühenduse moto – “In varietate concordia”, “ühtsus mitmekesisuses”. Selle kena lipukirja juures peitub aga ka üks olulisemaid probleeme tänapäeva Euroopa jaoks. Nimelt: kuidas panna see mitmekesisus, mida oleme harjunud Euroopast rääkides ülistama, tegelikult toimima Euroopa tugevusena ka argielu praktilistes pisiasjades? Ehk kuidas ühendada demokraatlik õiguspärasus ja tõhus otsustetegemine?
Seda, et tegu on inimkonna jaoks igivana probleemiga, näitab kasvõi piiblilugu Paabeli tornist. Järelikult tulebki igal ajastul ja igal põlvkonnal otsida sellele küsimusele omapoolseid lahendusvõimalusi.
Kasutades vastuse otsimisel välistamismeetodit, jätaksin esimesena kõrvale lihtsaima, ent kõige ohtlikuma võimaluse – demokraatia ja mitmekesisuse kõrvaleheitmise tõhususe nimel. Euroopa Liidu puhul tähendaks see võimalikult tugeva keskvõimuga riigi loomist. Peame jätkuvalt rõhutama, et Euroopa Liit jääb ka tulevikus riikide liiduks, mitte liitriigiks, et eemale hoida kiusatusest unitaarse arengu suunas.
Meie maailmajaos Euroopa Ühendriikide loomine ei ole esiteks ideeliselt õigustatud ning teiseks ei ole see ka objektiivselt võimalik. Euroopa on niivõrd seotud oma rahvusriiklike traditsioonide ja aastatuhandete taha ulatuvate juurtega, et ei saa iialgi ühtlaselt podisevaks sulatuskatlaks.
Praeguse Euroopa ja 18. sajandi lõpu Ameerika vahel ei saa tõmmata sellist paralleeli, mis õigustaks ookeanitaguse föderalistliku lähenemise kopeerimist. Aeg on edasi läinud ja paljud paradigmad muutunud. On küll tõsi, et tänapäeva Euroopa on rajatud valgustusajastu ideedele, mille usinaimad õpilased tegutsesid hoopis teisel pool Atlandi ookeani. Olen aga ka ühiskondliku leppe protsessi puhul korduvalt kogenud: kunagiste suurte Euroopa mõtlejate ideed vajavad selleks, et need tõeliselt mõju omaksid ja arusaamist leiaksid, uuesti sõnastamist. Paarisaja aastaga on paratamatult teisenenud ka meie mõtlemist kujundav keelekasutus. Me ju ei võta täht-tähelt Rousseau üleskutset tagasi looduse juurde minna – küll aga peaksime mõtlema, milles seisneb selle idee sõnum tänapäeva jaoks.
Selge on ka see, et mõtted föderalistlikust Euroopa Liidust ei ole praegu nii tugevad kui näiteks viis aastat tagasi. Mõistagi seostub selle asjaolu põhjus küsimustes, mis kerkisid laiema avalikkuse teadvusse eriti pärast põhiseadusliku leppe referendumeid Prantsusmaal ja Hollandis. Mõned ühenduse staažikaimad liikmesriigid on sattunud vastakuti ebamugava tõdemusega, et olemasolev majanduskasv ja demograafiline situatsioon ei võimalda enam säilitada senist heaoluskeemi. Segadusse sattunult on süüdistatud uute liikmesriikide võrdkujuna müütilist Poola torumeest ning heietatud viljatuks jäävaid mõtteid tuumik-Euroopast.
Muidugi ei saa Eesti seejuures jääda kõrvaltvaatajaks. Me ei tohi jääda ka irooniliselt muigama, vaid peame tegutsema, sest vaid nii kindlustame ka iseenda tulevikku. Peame koos partneritega aitama Euroopa Liidul leida asjalikuma aruteluteema, sest muidu läheb kaotsi liialt palju väärtuslikku aega ja energiat. Tõsi küll, meie võimalused on seejuures vägagi piiratud. Me ei saa oma tegevuskavasid ei Brüsselis ega Paunveres rajada illusioonile, nagu tugineks meie riigi haldusaparaat vähemalt kümnemiljonilisele rahvaarvule.
Eesti võimuses on aga leida mõttekaaslasi ja pakkuda välja lahendusvariante, et Euroopa Liidu ees seisvatest muredest kõneldaks ausalt ja avameelselt. Me saame olla probleemide mõistmisel peegliks – mis aga ühtlasi seab kõrged nõudmised meile endile, et saavutada ja säilitada tõetruu peegeldamisvõime.
Selline Eesti, keda Euroopa vajaks, ei ole rehepapp, tüütu klähvija ega ühe-probleemi-riik. Suhkrutrahvi vaidlustamiseks moosipurkide Brüsselisse saatmine oli meeldejääv ja teravmeelne suhtekorraldustegu, kuid see ei tohi jääda Eesti poliitilise tegevuse laeks.
Euroopa vajab Eestit, kes saaks iseendaga hakkama ning ei viiks oma koduseid tülisid ja nõrkuseavaldusi teiste kaela. Euroopa vajab Eestit põhimõttekindla autoriteedina, kes mõistab ja austab ka teiste argumente. Euroopa vajab Eestit, kes nii kodus kui võõrsil edendaks sõnumit ühtsest Euroopast ja selle väärtustest.
Austatud kuulajad!
Euroopa Liidus liikmeksolek on Eesti jaoks pikaajaline strateegiline valik, mitte taktikaline nõks. Seepärast oleme huvitatud, et Euroopa Liit oleks tugev. Kuidas seda aga saavutada, kui liitriigi loomine kõrvale jätta?
Sportlaste hulgast on pärit üks võrdlus spordi ja poliitika kohta: spordis võidab see, kes kõige kiiremini jookseb, poliitikas aga see, kes kiirematele jala taha paneb. Selles ütlemises on mõrumaitselist tõtt, kuid me ei tohi sellise praktikaga rahulduda. Globaliseeruvas maailmas saab järjest sagedamini kinnitust tõsiasi, et konkurentide ülemängimisega saavutatud võiduhetk jääb üürikeseks, kui endal sitkust ei jätku. Niisiis, teiste nõrgestamise asemel tuleb ise tugev olla.
Te teate Euroopa tugevdamise valemit sama hästi nagu mina – seda tuleb alustada mitte keskvõimu, vaid kohaliku omavalitsuse tasandilt. Mõnikord on kahju vaadata suure eelarvega kampaaniaid, mis püüavad Euroopa Liitu muuta oma kodanikele lähedasemaks samal kombel, nagu reklaamitakse esmatarbekaupu. Euroopa Liit ei ole pesupulber, nagu ei ole seda ka Eesti riik.
Te tunnete Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat, millega on ühinenud ka Eesti. Te teate hästi ka selles sisalduvat subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõtet, mis ühtlasi on üks kogu Euroopa Liidu toimimise alusprintsiip: otsuste tegemine peab toimuma kodanikele nii lähedasel tasandil kui võimalik. Just selle põhimõtte järgimine aitab kodanikele mõistetavaks ja läbipaistvamaks teha esmalt oma riigi keskvõimu tegevuse ning seejärel ka Euroopa Liidu toimimise. Tugev Eesti ja tugev Euroopa algab iga valla ja linna suutlikkusest – kohalike omavalitsuste selgelt määratletud vastutusest ja kohustuste täitmiseks piisavast tulubaasist ning nende omavahelisest ladusast koostööst. Riigi teenuste kättesaadavusest saab alguse ka kodanike suhtumine Euroopa Liitu.
See on lihtne ja loogiline tõdemus. Mõnikord aga tundub, et kõik poliitikud, kes soovivad ennast teostada keskvõimu tasandil, peaks tingimata eelnevalt stažeerima kohalikul tasandil. Siis ehk lõpeb see kimbatus, mida subsidiaarsuse suhtes väljendas kord ka Saksamaa välisminister Joschka Fischer, öeldes, et tegu on teemaga, “mida kõik praegu arutavad ja millest tegelikult keegi aru ei saa”.
Subsidiaarsuse põhimõte väärib meeles pidamist ka nendes aruteludes, mida peetakse Euroopa Liidu laienemise ja selle taustal ka senistesse otsustetegemise menetlusvormidesse kavandatavate muudatuste teemal. Kui keegi otsib eeskujusid ookeani tagant, võiks arvestada sedagi, kuivõrd pikaajaline ja oluline roll on kohalikel omavalitsustel olnud Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi arenguloos. Üleujutused mõlemal pool Atlandi ookeani on pakkunud ilmekaid õppetunde sellest, kuivõrd jätkuvalt oluline on kohaliku tasandi võimuorganite roll kiirel tegutsemisel ja sisejulgeoleku tagamisel.
Head inimesed!
Poliitikategemine on alati seotud paljude kiusatuste ja ohtudega ning üks neist on maailma kujutamine liialt must-valgetes toonides. Poliitikud taotlevad kontrastsust selleks, et ennast ja oma ideid võimalikult reljeefselt esile tuua. Aga kui vastandamine ületab mõistliku piiri, muutub see – järjest võõrsõnu kasutades – desorienteerivaks, desinformeerivaks ja destruktiivseks. Ütles ju ka Robert Schuman oma deklaratsioonis: “Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse. Euroopa rahvaste ühinemine eeldab igipõlise Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise vastasseisu kadumist.”
Üks valdkond, kus Euroopa mitmekesisust rõhutav moto võiks rohkem rakendust leida, on laienemisvoorude eel juba traditsiooniliselt üles kerkiv arutelu sellest, kas Euroopa Liit peaks arenema laiuti või süviti. Me ei ela enam bipolaarses maailmas ning ka uusi julgeolekuriske käsitledes kõneleme pooltoonide olulisusest. Euroopa Liit ei saa paraku loota lineaarsele arengumudelile, et ühtpidi astumisele järgneb toibumisaeg, mille järel saab astuda juba samme teises suunas. Riikide ühendus peabki arenema korraga nii laiuti kui süvitsi.
Nagu ka enne eelmist laienemist, on Euroopa Liidus taas tõusetumas hirmud laienemise ees. Väidetakse, et veel üks laienemine tooks kaose. Eesti positsioon saab olla siin vaid üks – seista kõigile kehtivate võrdsete reeglite eest. Üks huvitav baromeeter, mis iseloomustab Euroopa Liidus hetkel toimuvat, on see, milline sisu ja fookus on parasjagu euroskeptitsismil. Ning siin ei näe me enam muret liiga tugevalt, vaid pigem liiga nõrgalt ühendatud Euroopa pärast.
Naabruspoliitika võimaldab eurointegratsiooniga hõlmata ka neid totalitarismist tüdinud riike, kes vajalikke kriteeriumeid veel ei täida, kuid kes soovivad jagada meiega ühiseid väärtusi. Möödunud nädalal Vilniuses toimunud tippkohtumise fookuses oli sõnum demokraatia teele asunud riikidele, julgustades neid jätkama põhjalike reformidega, mis on sellel teel püsimiseks vältimatud. Küllaltki aktuaalsena tõusetus aga ka küsimus, kas Euroopa Liidul on olemas kõik vajalikud mehhanismid selleks, et naabruspoliitikat kiiresti muutuvates oludes vajalikul määral teostada. See on teema, mille käsitlemisel Eesti saab ja peab kaasa rääkima..
Põhimõttekindlust vajab maailm rohkem kui kunagi varem ning väikeriikidel on selle hoidmisel asendamatu roll. Üks printsipiaalsuse proovikivisid seostub üha enam kahtlemata energeetikaga. Arutelu strateegiliste ressursside kasutamisest, mis kunagi oli Euroopa Liidu loomise aluseks, kujuneb ilmselt väga keeruliseks ka lähitulevikus. Söe ja terase asemel räägitakse nüüd naftast ja gaasist, kuid see pole ainuke erinevus. Praegu aktualiseeruv teema energiaressursside tulevikust on lubatud ja lubamatute võtete piiril balansseeriv mäng, mis toimub kõige kõrgemate panustega ja kõige suuremal võimalikul laval. Kuigi Eesti võimalused on piiratud, ei tohi me jääda sabas sörkima ning käed rüpes endast suuremate kokkuleppeid ootama. Meil tuleb toimuvat mängu tähelepanelikult jälgida kuid vajadusel enda huvide kaitseks sellesse ka sekkuda.
Kindlasti tuleb tänasel konverentsil rääkida ka Euroopa Liidu põhiseaduslikust leppest, sest just äsja tuli Riigikogus teisele lugemisele seaduseelnõu selle ratifitseerimisest. Koos sellega kerkib võib-olla Eestis rohkem päevakorda ka arutelu, kuidas peaks ikkagi toimuma laienenud Euroopa Liidu otsustamisprotsessi konsolideerimine. Rõhutaksin oma seisukohta, et Euroopa Liidu konstitutsioon on oluline ühiste väärtuste deklaratsioonina, mitte eespool kõneaineks olnud föderaalse keskvõimu tugevdamise atribuudina.
Mul on hea meel, et kõik kuus Riigikogus esindatud erakonda on leppe ratifitseerimise poolt. See üksmeel loob hea pinnase, et ka edaspidi võiks Eesti hääl siseriiklikule konsensusele tuginedes jääda rahvusvahelisel tasandil kuuldavalt kõlama. Debatid põhiseadusliku leppe osas pole kaugeltki veel möödas ning nende lõpptulemust on täna raske ennustada. Selge on aga lõpptähtaeg, mis peaks tõestama Euroopa Liidu riikide suutlikkust üksmeelele jõuda. Selleks on 2009. aastal toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis peaks juba tuginema uuele konstitutsioonile.
Järelejäänud kolm aastat pole enam pikk aeg ning vajab ratsionaalset kasutamist. Viis aastat tagasi arvas toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves, et “peaksime hakkama seadustikuks korraldama Euroopa Liidu otsuste tegemise protsessi ja alles siis otsustama iseenda jaoks, millist Euroopa Liitu me tahame.” Usun, et tänane Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees on ka ise rikkam Prantsusmaa ja Hollandi õppetunni võrra, et tõdeda: nende kahe liikmesriigi inimesi tegi rahutuks just selgusetus Euroopa Liidu tuleviku osas. Seadusi ei saa hakata kehtestama, kui arengueesmärgid on veel määratlemata.
Milline aga võiks olla Euroopa Liit viie aasta pärast? Kindlasti ei ole maailm sel ajal tänasega võrreldes sugugi lihtsam, kuid loodetavasti siiski turvalisem paik. Robert Schuman lootis kunagi tootmise kaudu majandust ühendades ja sel moel huvisid sulandades muuta verised vastasseisud praktilisel tasandil võimatuks.
Viie aasta pärast teame, kas Aasia riikide edusammud on sama tempoga jätkunud ning kas veel üks laienemine on toonud Euroopa Liitu kaose, nagu mõnel pool praegu kardetakse. Siis teame ühtlasi, kas praegu kõneaineks olev Euroopa järelemõtlemisaeg on osutunud Euroopa mahajäämisajaks nii Lissaboni protsessi silmas pidades kui ka muul moel – või on see olnud jõukogumisaeg enne uut innovaatilist tõusu. Viie aasta pärast teame ka, mis on saanud viimasest seni nimetamata jäänud Euroopa Liidu sümbolist – ühisvaluutast nimega euro.
Tõenäoliselt on Euroopa Liidu tegevuse eesmärk ka viie aasta pärast uue maailmasõja ärahoidmine – kuid jäägu see tuleviku ajaloolaste hinnata, millise järjekorranumbriga seda välditavat sõda tähistatakse. Ühtlasi kujuneb aga eesmärgina üha olulisemaks senise elukvaliteedi säilitamine koos Euroopa majandusliku positsiooni tugevdamisega globaalses konkurentsis. Loodetavasti saame siis nädal tagasi toimunud piirangute kaotamist tööjõu vabale liikumisele hinnata kui õigeaegset sammu Euroopa Liidu kontekstis ning ühtlasi tõdeda, et arengud Eesti tööjõuturul on hakanud taas lootusrikkamaks muutuma.
Kindlasti on euroterminoloogia viie aasta pärast täienenud. Pean võimalikuks, et praegustele raskustele vaatamata on siis üks sagedamini kasutatavaid väljendeid “ühine välis-, julgeoleku- ja energiapoliitika”. Samas on selgemaks saanud, et maailma pole mõtet kujutada ainult vastuoludest koosnevana – demokraatia areng on tulvil ka paradokse.
Toonitan aga veel kord – see, millise sisu Euroopa Liit saab, sõltub otseselt ka väikesest Eestist. Igal linnal ja vallal on põhjust kaasa mõelda, millist Euroopa Liitu me vajame. Eesti ajaloolised kogemused ja senine areng annavad tugeva positsiooni selleks, et koos partneritega aidata Euroopa Liidul identiteedimuredest üle saada. Meie õigus ja kohustus on ära kasutada kõik võimalused kujundada Euroopa ühtsust mitmekesisemaks, tasakaalustatumaks ja õiglasemaks just Eesti panuse võrra.
Head Euroopa päeva meile kõigile!
|
| |
|
vpk.ee
