| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Vabariigi 88. aastapäeval 24. veebruaril 2006 Estonia teatrimajas24.02.2006
Armas Eesti rahvas,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad!
Täna 88 aastat tagasi tegi Maapäeva vanematekogu siinsamas Estonia teatrimaja naabruses ajaloolise otsuse. Kasutades võimutühikut Saksa vägede pealetungi ja Vene vägede taandumise vahel, võtsid tollased poliitikud rahva nimel vastutuse ja kuulutasid välja iseseisva Eesti Vabariigi.
Veerand sajandit hiljem, kui meie maal käisid jälle ägedad lahingud kahe võõrväe vahel, tärkas eestlastes lootus saada taas osaks vabast maailmast. Ent totalitaarne süsteem mattis meie rahva lootused ligi poolesajaks aastaks, kuni tekkis uus võimalus taastada iseseisvus. Neis keerukates protsessides suunas valikuid sügav vastutustunne oma maa ja rahva eest, tahe kaasinimesi innustada ja hoida.
Koostöö tõi meie rahvale võidu Vabadussõjas ja tagas edu ka 70 aastat hiljem. Nii ei kuulu iseseisvuse taastamise au ühelegi poliitilisele jõule, vaid see on kõigi vabadust ihanud eestlaste ühine saavutus. Ning nüüd, Eesti Vabariigi 88. aastapäeval ja iseseisvuse taastamise 15. aastal võime kinnitada, et meie riik on ''kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele''. Riigi loomine oli võit kogu meie rahva jaoks. Seepärast võime tänast päeva pidada ka omalaadseks võidupäevaks.
86 aastat pärast Eesti iseseisvuse eest peetud Vabadussõja lõppu lahkus meie hulgast selle sõja viimane sõdur Ants Ilus. Tema lahkumisega on lõppenud terve ajajärk Eesti ajaloos, kuid meie alatine mälestus ja lugupidamine kuulub omariikluse eest võidelnutele.
Iseseisvuse taastanud Eestist sai vaba maailma täieõiguslik osa, Euroopa Liidu ja NATO liige. Meie heaolu kasvab ja võimalused avarduvad. Nii nagu meie kasutame avatud maailma väärtusi, saab ka maailm osa Eesti mitmekesisest panusest. Arvo Pärdi ja Paul Kerese juubeliaastat tähistati rahvusvahelise sündmusena. Eesti heliloomingu esmaesitlused toimuvad ka Euroopa muusikapealinnades.
Meie suusatajate olümpiatriumf, mida nautisid spordisõbrad kogu maailmas, oli tasu pikaajaliste pingutuste ja mitmerahvuselise meeskonna suurepärase koostöö eest. Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu on pälvinud Eesti riigi ja rahva tänu ja ülima tunnustuse, mille väljenduseks on neile omistatud Valgetähe kõrgeima klassi teenetemärk.
Et saavutuste sära ei tuhmuks, tuleb pidevalt kindlustada vabadust ja julgeolekut - seda nii rahvusvahelises ulatuses kui ka Eesti-siseselt. Üle 200 Eesti sõduri osaleb välismissioonidel, ent riikidevahelise koostöö mõõtkava on märksa laiem. Meil lasub ka vastutus puhta õhu, Läänemere ja kogu elukeskkonna eest.
Sama tähtsad on kõigi inimeste võrdsed võimalused ja valikuvabadus, rahva heaolu ja turvatunne. Selleks loob eeldusi majanduskasv, mis on Eestis kiirem kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Keskmise palga ostujõud on täna poole suurem kui kuus aastat tagasi. Siinne keskkond on pälvinud usalduse välisinvestorite silmis. Ühiskonna sidususe suurenemisest annab tunnistust elavnev partnerlus ja sotsiaalne dialoog.
Positiivse loeteluga võiks jätkata, ent tunnistagem, et siia kõrvale võiksime panna vähemalt sama pika probleemiderea. Ma ei tahaks pidupäeval muresid pikalt loendada, üksnes meenutan, et meie pürgimused peavad olema suunatud riigile, ''mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele''. Uusi sihte seades ei tohi me ühtki tahku selles igaveses eesmärgis silmist kaotada ega leppida vaid üksikprobleemide tunnistamisega.
Juba aastaid oleme olnud mures koolikohustuse täitmise, alkoholismi, narkomaania ja aidsi leviku, liiklus- ja tööõnnetuste kurva statistika pärast. Ainult räägime sellest, et paljud avalikud teenused muutuvad inimestele nii geograafiliselt kui rahaliselt raskesti kättesaadavaks. Kutsume üles rikkust üha kasvatama, leppimata kokku, kuidas seda kasutada.
Oleme palju kõnelnud ka julgeoleku tagamisest, kuid pole ilmselt lõpuni mõistnud, et see seostub mitte ainult liikmelisusega NATO-s, vaid ka keskkonnariskide ja inimeste tervisega. Eesti on ühinenud Helsingi konventsiooniga ja võtnud seega endale kohustuse kaitsta Läänemerd. Loode-Eesti ranniku reostus tõi aga ilmsiks naftatransiidiga kaasnevate ohtude pikaajalise alahindamise. Julgeolekuriske tuleb käsitleda senisest märksa laiemalt ning see peab väljenduma ka hädavajalike rahaeraldistena riigieelarvest piirivalvele, et soetada merereostuse avastamiseks vajalikke seirevahendeid. Kindlasti ei tohiks meie elukeskkond olla sisepoliitilise võitluse areen, pigem erimeelsusi ületav sild.
Tunnustust väärib valitsusliidu suutlikkus ületada maailmavaatelisi erimeelsusi ja määratleda strateegilisi tegevussuundi. Vaieldamatult kuuluvad keskkonnakoormuse vähendamine ning piirkondade terviklik arendamine tähtsaimate ülesannete hulka. Sama olulised on haridus ja teadus, paremad ühendusvõimalused ning ettevõtete tootlikkuse kasv. Nüüd tuleks kiirendada käiku, et tõestada valitsuse töövõimet seaduseelnõude ettevalmistamisel ja strateegiate elluviimisel. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse.
Samuti tuleb üldistes huvides kõrvale jätta erakondlik veelahe, unustada mõttetu rivaliteet ja parastamine. Riiki ei saa vaadata parteiliste silmaklappidega. Kutsun vaagima võimalikku mõju demokraatiale, kui peatselt saavad tundlikes õiguskaitseametites töötamise õiguse erakondade esindajad. Kas ei varitse siin oht, et riigi nimel tehtud otsused satuvad parteipoliitika meelevalda ning koos ametnikkonnaga võib parteistuda ka riik?
Riik ei ole ühegi erakonna, tsunfti või sõpruskonna teenistuses, vaid on oma rahva kaitsja ja õiguspäraste ootuste kindlustaja. Just sel põhimõttel tuleb lõpule viia ka omandireform, eiramata seejuures eesti rahva õiglustunnet ja õigustatud ootusi.
Õiglustunnet riivab igasugune hoolimatu ümberkäimine suurima varanduse - inimestega, olgu siis pensioniealiste, töövõimeliste või lastega. Just mure nende tendentside süvenemise pärast on ajendanud mitmeid mu arvamusavaldusi. Pean õigeks jätkata jõupingutusi selle nimel, et Eesti ühiskond muutuks sidusamaks ja hoolivamaks ning areng tasakaalustatumaks, nagu on seadnud sihiks ühiskondliku leppe protsess.
Head kuulajad!
Oleme tähtsaks pidanud oma ja teiste rahvaste vabadust, kuid vähem ehk teadvustanud selle ülima väärtuse kasutamisega kaasnevaid kohustusi ja vastutust.
Nüüdisajal, mil valiku- ja usuvabadus peaksid olema demokraatliku elukorralduse loomulik osa, näeme ometi eskaleerumas sallimatust. Me saame seda takistada vaid siis, kui õpime tundma ja austama teiste rahvaste uskumusi ja tavasid. Paljukultuurilisus on ühiskonnale rikkus, mis pigem ühendab ja ülendab, kui kahjustab omakultuuri. Austus teiste inimeste ja kultuuride vastu on igaühe reaalne valik ning vastutus igapäevases elus. Ühtlasi on see selge tunnusmärk meie enda sisemise vabaduse olemasolust.
Johannes Paulus II on vabadusest mõtiskledes tõdenud, et nüüdisajal leviva arusaama kohaselt ei reguleeri vabaduse kasutamist mingid kriteeriumid ning puudub koht vastutusel. Tema hinnangul on selline olukord ''ohtlik selle poolest, et oma vabadust kasutades tahame eirata eetilist mõõdet - see tähendab moraalse hea ja kurjaga arvestamist. Niisugust liberalismi saab kirjeldada üksnes kui primitiivset. Ent see võib mõjuda laastavalt''.
Eetiliste piiride ähmasuse tulemuseks on segadus väärtusmaailmas või koguni amoraalsus ning oht sellega harjuda. Kui hea ja kurja taju ühiskonnas nõrgeneb, siis võib küll kehtestada ennetavaid käitumisjuhiseid, aga üksnes nende abil ei saa vältida ega lahendada ühtki kriisi. Ka üksikisikute ennastsalgav tegutsemine ei suuda korvata kõike seda, mis on riigis tegemata jäänud.
Poliitik saab oma valijatelt mandaadi teatud perioodiks, kuid seda tuleb igapäevase tööga õigustada ja uuendada. Oma kohustuste eiramine on vastutustundetu ja lubamatu, aga samas pole poliitilise vastutuse võtmine tagasiastumise kaudu universaalne lahendus igaks elujuhtumiks.
Samuti ei saa demokraatliku rollijaotuse ja võimude lahususe põhimõtte kohaselt teha neljas võim kahe esimese eest poliitikat ega kolmanda eest kohut mõista. Pressivabaduse kasutamise piire ei määra ainult eetikakoodeks, vaid lahutamatult kuulub siia hea ja halva, sobiva ja lubamatu tajumine. Asjatundlikkus, samuti vastutus oma valikute eest on tohutu kaaluga olukorras, kus iga öeldud või kirjapandud sõna saab meedias suure võimenduse.
Eesti on vastutav nii oma piires toimuva kui ka maailmas arenevate protsesside eest. Euroopa Liidu liikmesriigina saame me osa ühise poliitika tulemustest ja ühistest ressurssidest, ent samas ka kujundame neid. NATO liikmena peame meiegi jagama riske ja vastutust turvalisuse suurendamisel ning koostöö arendamisel maailma eri paigus.
Eesmärk, mille nimel järgnevad aastad tööd teha, võiks olla oma riigi ja rahva iseseisva toimimisvõime kasv. Esmalt peaks see väljenduma iibe muutumises positiivseks ja olemasoleva inimkapitali rakendamises. Meie edule aitaksid oluliselt kaasa nii haridustaseme, elujärje kui ka keskmise eluea tõus.
Iseseisva toimimisvõime tugevdamine ei tähenda endassesulgumist. Seotus globaalsete arengutega suureneb niikuinii - ükskõik, kas kõneleme rahvusvahelisest poliitikast, energeetikast või keskkonnakaitsest. Aga sisemiselt kindlam Eesti on tugevam partner ka rahvusvahelises koostöös.
Eelöeldu viib vajaduseni parandada ka elukorralduse omavalitsuslikku alust ja toimimist. Ühiskonnasisese tasakaalu ja jätkusuutlikkuse võti on kohalike omavalitsuste käes. Neile peab keskvõim tagama suutlikkuse kindlustada inimeste vajadused oma vastutusalas.
Arengukiirendust otsiv keskvõim vajab ka ise muutusi. Kui ministeeriumid tegutsevad vaid oma harukondliku valitsemisala piires ning puudub kõigis oludes toimiv omavaheline koostöö, siis vähendab see oluliselt kogu keskvõimu haldussuutlikkust.
Eesti on olnud uuendusmeelne. See on meie eelis ja vastutus. Kui tahame püsida konkurentsivõimelisena, peame teel teadmispõhisele majandusele jõudma arengukavadest tegeliku innovatsioonini, lootmata seejuures vaid välisinvestoreile või Euroopa fondidele.
Kujutledes Eesti riiki kümne aasta pärast, näen ma ettevõtluse edenemist kõigis maanurkades. Pideva õppimise käigus oleme jõudnud selleni, et meie traditsioonilistes tootmisharudes, kasvõi puidu- ja toiduainetööstuses, pannakse toodetesse vähem loodusressursse ja rohkem inimtarkust. Tootmises ja teeninduses on laialt kasutusel kaasaegsed tehnoloogiad, leevendades tööjõu nappust.
Kümne aasta pärast pole Skype erandlik edulugu, vaid üks paljudest Eesti päritolu rahvusvahelise haardega firmadest. Meie innovaatilisus soosib tippspetsialistide koondumist siia ning maailmas praktiseerinud noored toovad kodumaale tagasi pöördudes kaasa väärtusliku kogemuse ja teadmistepagasi.
Ennekõike tahan ma aga näha kindlalt tulevikku vaatavat õnnelikku, tervet ja hoolivat rahvast. Eesti inimestel, kes väärtustavad peret rohkem kui keskmised eurooplased, on püsivad abielud ja kindlus saada rohkem lapsi. Noortel peredel on soodsad tingimused kodu rajamiseks ning riik toetab nii laste sündi kui ka nende kasvatamist ja haridusteed. Inimestel on võimalus leida meelepärane töökoht ja nende kindlustunnet tuleviku suhtes suurendab teadmine, et neil on alati võimalus saada vajalikku õpet.
Näen tulevast Eestit heaoluriigina, mille tasakaalustatud arengust võidavad kõik ühiskonnagrupid. Kodanikele on riigi ''kohalolek'' igal hetkel tajutav - olgu siis hariduse, arstiabi või politsei kättesaadavuse kaudu. Illusiooni asemel, nagu ei vajaks me riiki, annab kindlust teadmine, et just see riik kannab oma rahva eest hoolt, mis ka ei juhtuks.
Armsad kaasmaalased!
Ühised püsiväärtused aitavad meil ühiskonnas toime tulla ja inimkoosluse rahvaks liita. Need väärtused ei säili iseenesest, vaid vajavad hoidmist ja põlvest põlve edasiandmist. Seda tuleb aga tingimata teha, et kindlustada kiiresti muutuvas ning järjest tihedamate sidemetega ühendatud maailmas vajalik stabiilsus.
Eesti ees seisab arvukalt lahendust ootavaid küsimusi, millele peaksime keskenduma minevikus tammumise ja arveteklaarimise asemel. Rahvas ootab tänastelt poliitikutelt Eesti rolli määratlemist ja koha kindlustamist üha keerulisemaks muutuvas maailmas. Loodan, et just sellele pühenduvadki kõik poliitilised jõud oma edasises tegevuses, sealhulgas järgmiste valimiste eel.
Me peaksime mitte ainult soovima, et igal inimesel oleks Eestimaal hea ja turvaline elada, vaid igaühel meist lasub vastutus midagi ka selleks teha - vastavalt oma võimetele ja positsioonile.
Kinnitan, et Eesti ei ole eliidi projekt ja siin ei tohi kunagi hakata valitsema üksnes väheste äravalitute demokraatia. Meie riik on kogu meie rahva jaoks. Siin peab igaüks tundma seda, millest laulsime täiel häälel oma iseseisvust taastades ning mida tundsime äsja oma olümpiasangaritele kaasa elades - et ''eestlane olla on uhke ja hää''.
Soovin kõigile kasvavat uhkustunnet oma riigi üle. Head iseseisvuspäeva!
|
| |
|
vpk.ee
