| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Põhja-California Rahvusvaheliste Suhete Nõukogus 19. jaanuaril 200619.01.2006
Tagasi vabasse maailma: 15 aastat modernsete Balti riikide ülesehitamist
Lugupeetud eesistuja,
austatud daamid ja härrad!
Tänan Põhja-California Rahvusvaheliste Suhete Nõukogu võimaluse eest jagada teiega oma mõtteid tänase maailma väljakutsetest ja võimalustest. Teen seda, kasutades Eesti ja samuti teiste Balti riikide, Läti ja Leedu viimase 15 aasta arengu kogemusi.
Põhja-Euroopas asuvasse Eestisse on siit palju maad. Eestlane, kes siia kaunisse maailmanurka kunagi esimesena saabus, pidi väga kaua rändama. Ent need ajad, mil ka uudised California ja Eesti vahel liikusid mitu kuud, on kaugele ajalukku jäänud. Nüüd näeme toimuvat sageli reaalajas televisiooni otseülekandes või internetis, miks mitte ka Eestis välja töötatud Skype tarkvara kasutades. Probleem pole enam see, kui ruttu me millestki teada saame. Probleem on täna hoopis see, kas me saame teada ikka kõik olulised asjaolud, et mõista tegelikult toimuvat ja osata seda näha seoses muude sündmustega.
Selle aasta suvel tähistavad Eesti ja teised Balti riigid Nõukogude Liidu okupatsioonist vabanemise 15. aastapäeva. Meie niinimetatud laulev revolutsioon oli 1980-ndate lõpus üks maailma meedia lemmikuid. Samas jäi see kuidagi omaetteseisvaks, koguni eksootiliseks nähtuseks. Kogu maailmas jälgiti huvi ja tähelepanuga selliseid suuri sündmusi, nagu perestroika või Berliini müüri langemine. Nende aegade pilti tuleks siiski vaadata tervikuna. Tuleks põhjalikult analüüsida, miks just niimoodi läks, kuidas ja miks kommunistlik süsteem kokku varises ning milline roll oli selles erinevatel riikidel ja poliitikutel.
Viimaste aegade revolutsioonilised sündmused mitmetes riikides - Gruusias, Ukrainas või ka Kirgiisias - on tõstatanud küsimuse nende suutlikkusest ühiskonda radikaalselt muuta ning neid muutusi kinnistada. Usun, et vaadates tagasi Eestis, Leedus ja Lätis toimunule, võime üldistada kogemusi ning näha õppetunde tänase päeva jaoks. Sel taustal saab ka selgemaks, millist toetust vajavad demokraatlikke reforme tegevad riigid oma partneritelt.
Eestis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses toimunud sündmused on mõistetavad eelkõige siis, kui me näeme tollal toimunu tegelikku sisu. Otsustav oli eesmärgi selgus - Eestile ja teistele Balti riikidele oli see vabanemine Nõukogude Liidu okupatsioonist, oma riikliku iseseisvuse taastamine.
Eesti okupeeriti NSV Liidu poolt 1940. aastal. Järgnes Saksa natsistlik okupatsioon 1941. aastal. Natsirežiimi kokkuvarisemise lävel 1944. aastal püüdis Eesti Atlandi harta vaimus kohe taastada oma iseseisvust. Kuid taastatud Eesti riigivõimuorganite mõnepäevane tegevus suruti maha nii taganevate sakslaste kui pealetungivate Nõukogude vägede poolt.
Taastunud Nõukogude okupatsioon ja inkorporeerimine NSV Liidu ühtsesse poliitilisse ja majandussüsteemi kestis aastakümneid, kuni meil õnnestus 1991. aastal sellele lõpp teha. Eestis taastati iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel. Paljud riigid lihtsalt taastasid 1991. aastal diplomaatilised suhted Eestiga. Õigusliku järjepidevuse alusel on lahendatud ka omandi- ja kodakondsuse küsimused.
Erakordselt tähtis on märkida, et USA ja teised demokraatlikud riigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist NSV Liidu poolt kunagi. Kõik need aastad töötasid Ameerika Ühendriikides Eesti diplomaadid. Kasutan võimalust veelkord tänada USA rahvast ja valitsust järjekindla Balti riikide NSV Liidu poolt vägivaldse inkorporeerimise mittetunnustamise poliitika eest.
Siit tuleneb ka esimene oluline õppetund ja kogemus tänaseks. Väärtused mängivad maailmas endiselt väga tähtsat rolli. USA ei loobunud väärtustel põhinevast tunnustusest Balti riikidele mingite reaalpoliitiliste eesmärkide nimel. Ometi on tegemist kolme väikese riigiga. Samamoodi on ka täna väga tähtis vabaduse ja demokraatia põhimõtete järjekindel väärtustamine Ameerika Ühendriikide ja muude lääneriikide poolt. See on innustus neile, kes liiguvad demokraatia ja turumajanduse suunas, see on kindel kompass ka kõige keerulisemates konfliktides.
Meile kui väikeriikide rahvastele on õigus ja õiglus väga tähtis kaitse oma iseseisvusele. Tänapäeva maailmas, kus suurt rolli mängivad näiteks energiahuvid, võib kiusatus väärtustest loobuda vägagi suureks osutuda. Me näeme kõike seda näiteks erinevate riikide käitumise puhul seoses Iraani aatomiprobleemiga. Nii mõnestki maailma pealinnast kuuleme me täna avaldusi väärtuspõhise välispoliitika võimatuse kohta. Eesti ei pea õigeks riikide suhtlemise rajamist üksnes huvidele. Sageli on pelgalt huvipõhine lähenemine vaid kattevari üldtunnustatud väärtustest loobumisele.
Oluline on mõista Eesti, Läti ja Leedu rahvaste tollast püüdu taastada oma iseseisvus rahulikul teel. Eestis õnnestus saavutada võit ilma inimohvriteta, kahjuks meie naabritel Leedus ja Lätis oli inimkaotusi. Tegelikult liikusime me juba aastatel 1988-1991 järjepidevalt vabaduse taastamise, totalitaarse režiimi ja ebaefektiivse majandussüsteemi likvideerimise suunas. Sellel teel ei tohtinud jääda peatuma või leppida poolikute lahendustega.
Samas oli oluline ka eesmärgi defineerimine ja inimeste ühine arusaam sellest. Meie eesmärk oli vabadus, kuid mitte üksnes vabadus. Balti rahvad seisid võimaluse eest ise oma otsused teha ja viia ellu demokraatia ning turumajanduse üldtunnustatud põhimõtted.
Teisalt ei olnud eesmärgiks mingi kindel demokraatia või turumajanduse vorm. Need normaalse riikliku arengu küsimused pole vahetult seotud riigi iseseisvuse taastamise kui üldise eesmärgiga ja lahendati pärast selle eesmärgi saavutamist. Liiga varajane detailidele keskendumine oleks vaid lõhestanud iseseisvuse eest välja astunud väga laia enamust. Nii kiideti uus põhiseadus heaks 10 kuud pärast iseseisvuse taastamist. Paljud turumajanduse aluspõhimõtete olulised, ent samas vaieldavad konkreetsed rakendused - kasvõi erastamine või valuutakomiteel põhinev range rahasüsteem - lepiti kokku hiljem.
Õppetund tänaseks on, et uuenemise eest seisvaid jõude tuleb osata koos hoida ning eesmärgid saavutada võimalikult rahumeelsel teel, sageli moraalse võidu kaudu. Gruusia ja Ukraina näitasid selle lähenemise võimalust ka täna. Samas võib niinimetatud läbikukkunud riikides õiguskorra tagamine olla väga keeruline ülesanne, kuid ka siis tuleks jõu kasutamist vältida, kui vähegi võimalik.
Eestis, Lätis ja Leedus pidasime me tähtsaks koordineeritud tegutsemist ühiste eesmärkide saavutamisel. Seda ülesannet täitsid vastastikused konsultatsioonid, aga ennekõike 1990. aasta kevadel tipptasemel moodustatud Balti Riikide Nõukogu, mille kaudu jõudsid ühtse sõnumina maailma kolme Balti rahva taotlused.
Samuti tähtsustasime radikaalsete muudatuste täpset seadustesse ja muudesse õigusaktidesse vormimist ning õiguskorra tagamist ka kõige keerulisematel hetkedel. Selle õppetunni üldistav mõte on seostada demokraatia ja õiguskord.
Õiguskorda ei saa luua etteulatuvalt. Õigusega saab reguleerida reaalselt toimivaid suhteid ja tagada neile arengusuund. Selle suuna kompass on demokraatlike väärtuste ja põhimõtete kaitse. Alates 1988. aastast taastas Eesti samm-sammult oma riiki, viies iga päevaga oma elu üha rohkem Moskva kontrolli alt välja. Tollaste üleminekuperioodi riigiorganite otsused rajasid juba taastatavat Eesti riiklust. 20. augustil 1991 kuulutati Eesti iseseisvus taastatuks ja selleks momendiks oli tegelikult juba väga palju ära tehtud. Niisugune lähenemine võimaldas vältida peataolekut ja õiguskorra nõrgenemist murdehetkedel.
Oluline on ka märkida, et tookord tehtud otsused sündisid tõepoolest rahva kõrge toetuse, laia osavõtu ning valmidusega ise panustada. Veelgi enam, inimesed olid valmis ohverdama märgatava osa oma hetke heaolust. Eestis langes elatustase 1990. aastate alguses mõne aastaga poole võrra. Me ütlesime inimestele, et ees on kolm rasket aastat. Ja tõepoolest hakkas selle aja möödudes ja pärast reformide vapustusi majandus uuesti kasvama. Eestist sai üks tänase Euroopa kiiremini arenevaid riike. Me mõistsime, et inimestelt ohvreid oodates tuleb tõepoolest tõsised reforme ka teha, teist korda usaldust võita on väga raske. Kui sündmuste esimest hoogu ei kasutata sügavate ümberkorralduste tegemiseks, tekivad segadused ning sisemised võitlused ning ühiskonnas on tunduvalt raskem muutusi läbi viia.
Eesti kogemus 15 aasta jooksul näitab ka vajadust missioonitundliku juhtimise järele. Iseseisvuse taastamine ning uue elu üles ehitamine on nõudnud poliitikutelt julgust ja kiiret tegutsemist, mõtlemist mitte üksnes tänase päeva populaarsusnumbritele.
Erilist ohtu väärtuspõhisele poliitikale kujutavad endast korruptsioon, klanni- ja suguharuhuvid ning isikliku majandusliku kasu tagaajamine riigiametis. Just sellesse sohu on uppunud nii mõnigi kaunilt alanud periood ühe või teise rahva elus, olgu see Kesk- ja Ida-Euroopas, Lähis-Idas, Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Ausus kuulub koos vabaduse ja demokraatiaga oluliste väärtuste hulka. Korruptant ei saa olla demokraat, kui lubate sirgjooneliselt väljenduda. Rahvas ei tule tänavatele mitte selleks, et riigitüüri juures ühe majandusgrupi huvid teise vastu vahetada. Rahvas tahab ausat riiki, milles asju otsustatakse avalikult ja demokraatlikult. Eesti kasutab avaliku riigivõimu huvides e-valitsuse võimalusi, möödunud aasta sügisel tegime esimese sammu ka e-valimiste juurutamisel.
Keegi ei saa kõrvalt teha rahvaste eest raskeid otsuseid ja nende elluviimise tööd. Küll aga saame me toetada neid rahvaid ja riike, kus ümberkorraldusi on vaja ja kus ka panustatakse selgetele väärtustele. Nõrga poliitilise kultuuriga riikides võivad demokraatlikud mehhanismid viia ka ebasoovitavatele tulemustele, tuues võimule äärmuslasi või populiste. Aga kui me taganeme demokraatiast, siis me õõnestame oma väärtusi tervikuna.
Eestis ja muudes Balti riikides toimuv oli maailmale ja oma rahvale nii avatud, kui see vähegi oli võimalik. Me teadsime, et teiste rahvaste jaoks olid meie eesmärgid selged ja arusaadavad. Me ei leiutanud mingeid uusi teooriaid ega erilisi mudeleid. Meie eesmärk oli normaalse Euroopa riigi taastamine teiste samasuguste seas, oma koha taastamine maailmas. See kurss leidis maailmas laialdast mõistmist ja toetust.
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses aset leidnud sündmused moodustasid ühe suure omavahel seotud protsesside kogumi. Balti riigid olid selles üks esimesi äratajaid, neil oli oma osa sündmuste kiirenemisel nii NSV Liidus kui muudes Nõukogude bloki riikides.
Nõukogude süsteemi kokkuvarisemises oli oma suur roll Venemaa demokraatidel, Poola ja rea muude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide rahvaste tegevusel ning lääneriikide järjekindlusel. Kõigil neil oli oma roll ka sündmuste üldise suuna ja edasiliikumise kiiruse mõjutajatena. Berliini müür poleks saanud aga 1989. aasta novembris langeda, kui NSV Liit poleks seestpoolt nõrgenenud ja seda eelkõige Balti rahvaste tegevuse kaudu, mis just 1987-1988 mängis sütiku rolli.
Samas ohjeldas Nõukogude režiimi tegevust USA ja muude lääneriikide läbikaalutud ja kindel poliitika. Just paljude tegurite koosmõjus said niivõrd pöördelised sündmused toimuda sellise hämmastava kiiruse ja väheste ohvritega. Kõik see viidi meedia kaudu maailma, hääbuv Nõukogude režiim ei saanud enam endasse sulguda ja vägivalda kasutada.
Avatus ja riigivõimu läbipaistvus on tänapäeval kujunenud tõsiseks katsumuseks paljudele muutusi läbitegevatele riikidele ja piirkondadele. Eestis tehti väga kiiresti lõpp riigi osalusele trükimeedias, lisaks avalik-õiguslikele raadio- ja telekanalitele on meil üllatavalt lai sõltumatute erakanalite võrk. Võin teile kinnitada, et ka näiteks Eesti president saab nii mõnigi kord meedias sellise kriitika osaliseks, mis muude riikide vaatlejaid kohati üllatab.
Eestis on ka üks maailma liberaalsemaid informatsioonivabaduse seadusi. Väikeriigis on kaugeleulatuv avalikustamine tähtis element ka võitluses korruptsiooniga. Eesti on olnud Transparency International korruptsiooniindeksi alusel üks kõige väiksema korruptsiooniga Kesk- ja Ida-Euroopa riike, 2005. aasta indeksiga olime 27. kohal maailmas.
Liberaalne turumajandus, seaduste ülimuslikkus ja võistluslik parlamentaarne demokraatia on Balti riikides hästi toiminud. Algusest peale oli sihiks luua hästi konkurentsivõimeline majandus ning investoritele usaldusväärne õigussüsteem. Eesti on näiteks äsjases majandusvabaduse indeksis tunnistatud maailma seitsmendaks riigiks.
Tahaksin siinkohal tunnustada paljusid erinevate lääneriikide eksperte - kasvõi majandusteadlast Jeffrey Sachsi, kes meid tollel perioodil nõuga abistasid. Kiita saab ka paljusid erinevate ühiskondlike organisatsioonide töötajaid. Eestis on nii mõnelgi pool head mälestused entusiastlikest USA Rahukorpuse noortest esindajatest. Palju kasulikku tegid rahvusvaheliste organisatsioonide eksperdid. Samas talitasime me mõnikord ka teisiti kui nõuandjad soovitasid. Näiteks soovitati meile nii-öelda pehmemat teed oma raha sisseviimisel kui see radikaalne reform, mida tänaseks on mitmel pool korratud ja tunnustatud. Ja siin me olemegi kolmanda õppetunni juures - riikide solidaarsus demokraatlike väärtuste kaitsel ja väärtuspõhise arengu kindlustamisel.
Tänapäeva maailmas on kümneid erinevaid rahuoperatsioone, nendega tegelevad ÜRO, NATO, Euroopa Liit, OSCE, Aafrika Liit, erinevad tahtekoalitsioonid jne. Eesti osaleb terves reas sellistes operatsioonides Balkanil ja laiemas Lähis-Idas. Samas ei ole neis osalevad sõjaväelased valmistatud ette kriisijärgseks ülesehitustööks, riigivõimu taastamiseks ja tõhustamiseks, õigusriigi põhimõtete juurutamiseks ühe või teise kaoses oleva ühiskonna jaoks, õiguskaitseorganite, piirivalve ja tolli töö ülesehitamiseks ja nii edasi. Sellega tegelevad juba praegu rahvusvaheliste organisatsioonide tsiviiljõud. Euroopa Liit on täna näiteks tegev õigusriigi ning politsei ja piirivalve abistamisega Gruusias, Bosnias, Makedoonias ja mitmel pool Aafrikas.
Afganistanis on hakanud tegutsema provintside ülesehitusmeeskonnad. Iraagis on suur taastamistöö alles alanud. Ülimalt keerulised väljakutsed on reas Aafrika riikides, kus tuleb väljuda kodusõja kaosest. Rahvusvahelise üldsuse ja organisatsioonide võimalused neile väljakutsetele vastata on osutunud napiks ja osas valdkondades on need peaaegu olematud. Sõjalised operatsioonid ja miljardite dollarite suurused kulutused rahu ja stabiilsuse tagamiseks on suunatud valdavalt vaid normaalse elu taastamise võimaluste loomisele konfliktipiirkondades.
Samas on täiesti selge, et nii riikide kui erinevate organisatsioonide tasemel vajame me praegusest palju suuremat võimekust tsiviilkomponendi tugevdamiseks kriisireguleerimisel ja järgnevas ülesehitustöös. Mida edukam on ülesehitustöö ja hea valitsemise tagamine, seda kiiremini saab ka ühest või teisest riigist rahuväed koju viia. Nii mõnelgi pool saaks sõjaväelaste funktsioonid rahu ja stabiilsuse hoidmisel anda üle sandarmeeria ja politsei jõududele, kes arendaksid ka kohalikku korrakaitset nii, et see oleks võimeline ülesanded enda kanda võtma. Taolised missioonid võivad olla vajalikud ka suurte loodusõnnetuste järel piirkonna normaalse elu taastamiseks. Samas pole inimeste kaugetesse maadesse saatmine neis valdkondades kerge - võtame kasvõi ka meie endi tänavatel nii vajalike politseinike osaluse.
Eesti üheks nii-öelda nišiks on saanud IT-alased kogemused. Suurt tööd teeb paljude riikide spetsialistide õpetamisel ja erinevate riikide kogemuse üldistamisel Eesti e-valitsuse akadeemia. Ma loodan, et rahuoperatsioonide võimekuse mitmekesistamise küsimustele pööratakse täit tähelepanu ka NATO uuendamisel, mida hakatakse arutama eeloleval tippkohtumisel Läti pealinnas Riias. Omaette keeruline ja oluline ülesanne on sõjalise ja tsiviilkomponendi ühendamine ning NATO ja Euroopa Liidu ulatuslikum koostöö ja koordinatsioon. Senine kogemus Balkanilt ja mujalt osutab vajadusele parema koordinatsiooni järele ning eriti tsiviilkomponendi saabumist kriisialale võimalikult vara.
Balti riigid taastasid oma iseseisvuse väga muutlikus rahvusvahelises olukorras ja olid maailmas väga aktiivsed, et oma eesmärke saavutada. Me saime sealt impulsi osaleda rahvusvahelises elus kindlate väärtuste ja põhimõtete alusel. Eesti riigi iseseisvust ei taastatud kellegi vastu, vaid demokraatlike väärtuste poolt. Neile väärtustele tuginedes tegime iseseisvusvõitluse perioodil tihedat koostööd Läti ja Leeduga, paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide rahvaste ja poliitiliste jõududega. Eraldi tahaksin ma siinkohal märkida tihedat ühistegevust Venemaa demokraatlike ringkondadega - Andrei Sahharov ja paljud teised olid meiega ja meie olime nendega. Üksteist toetati selle nimel, et saavutada teatud väärtuste järgimist.
Alates 2004. aasta kevadest on Eesti, Läti ja Leedu NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Meie jaoks on nende organisatsioonide puhul tähtis demokraatlike väärtuste järgimine nii nende tegevuses kui eesmärkidena. Eesti peab oluliseks, et nii NATO kui Euroopa Liit oleksid tugevad, mõjukad ja efektiivsed ning töötaksid koos. Eesti on huvitatud edasisest integratsioonist ja tõhusast koostööst nende ühenduste sees ning samas tööjaotusest nende vahel.
Meile on tähtis, et NATO ja Euroopa Liit oleksid tõhusad ka pärast laienemist ja samas laieneksid ka edasi. Sellel on erakordne tähtsus demokraatlike väärtuste edasisele levikule. Tähtis mõjutaja on juba liitumise perspektiiv ise - ust ei tohi kinni hoida. Samas peavad olema selged kriteeriumid, mille täitmist uutelt tulijatelt eeldatakse.
Just siin näen ma edasist rahumeelsete radikaalsete reformide perspektiivi mitmetes riikides NATO ja Euroopa Liidu naabruses. Kui NATO ja Euroopa Liit järgivad nende piirkondadega suheldes vankumatult demokraatlikke väärtusi, siis tagab see ka nende rahvastele paremad võimalused just nimelt rahumeelsel teel, seaduslikkuse tagamisega, demokraatlikke mehhanisme kasutades edasi liikuda. Mõlemad organisatsioonid peavad väärtustele erilist tähelepanu pöörama just siis, kui üks või teine partner püüab esiplaanile lükata hoopiski muid lähenemisi - tuues ajendiks küll majanduslikku hetkekasu või ühiskonnaelu teistsugust traditsioonilist struktuuri. Lisaks on demokraatia edendamisel oluline ÜRO tegevus, sealhulgas Demokraatia Fondi kaudu.
Täna on Eesti välispoliitiliselt aktiivne paljudes just Euroopa Liidust itta jäävates piirkondades, samuti Balkanil ja laiemas Lähis-Idas. Ukraina, Gruusia ja ka näiteks Moldova on meile tähtsad partnerid. Me abistame neid oma kogemustega ja toetame neid püüdlustes NATO-le ja Euroopa Liidule lähenemisel, demokraatia ja turumajanduse arendamisel. Balti riigid koos Põhjamaadega teevad koostööd Ameerika Ühendriikidega E-PINE programmi raames, mille elluviimise oluline element on ühistes huvides üheskoos tegutsemine Ida-Euroopas. Olulisel kohal on jätkuvalt koostöö võitluses terrorismiga.
Eesti on väga huvitatud stabiliseerimisprotsessi edukusest ning demokraatliku riikluse ülesehitamisest Iraagis. Nii Eesti kui ka Läti ja Leedu osalevad seal koalitsioonivägede koosseisus. Oleme kahjuks kandnud ka inimkaotusi. Eesti sõdurid tegutsevad USA üksuse koosseisus ja mul on hea meel tõdeda, et koostöö on olnud edukas ning meie sõdurite ettevalmistatuse tase on neile toonud Ameerika kolleegide tunnustuse. Detsembris pikendas Eesti parlament oma otsusega osalust Iraagis veel üheks aastaks. Hiljutised parlamendivalimised avasid uue etapi Iraagi arengus. Me loodame, et edu uue Iraagi ülesehitamisel võimaldab vastavalt olukorra paranemisele hakata vähendama koalitsioonivägesid.
Eesti on sellel aastal suurendamas oma panust Afganistanis. Algul tegelesime seal peamiselt erinevate lõhkeainete otsimise ja kahjutuks tegemisega, nüüd oleme valmistumas juba osalemiseks palju tõsisemates rahutagamise ning terrorismivastase võitluse operatsioonides. Selleks peavad meie sõdurid olema väga kõrge kvalifikatsiooniga ning varustatud kõige kaasaegsemate vahenditega. Afganistanist jõuab heroiin kahjuks ka Eestisse ja see on veel üks täiendav põhjus meie riigile anda oma panus Afganistani tuleviku ülesehitamisse. Jätkuks oma sõjalisele panusele kavandame ka Afganistani võimudele tsiviilabi osutamist ülesehitustöös.
Panustades aktiivselt rahu ja julgeoleku tagamisse maailma erinevates paikades ning võitlusse terrorismiga, tugevdavad Balti riigid niimoodi ka enda julgeolekut. Meie sõdurid osalevad rahuoperatsioonidel ja samas NATO lennukid patrullivad meie õhuruumi kui osa NATO ühisest õhuruumist.
Olles saavutanud oma vabaduse, toetame me aktiivselt neid rahvaid, kes on alles teel oma eesmärkide suunas. Eesti alustas, niipea kui meie majanduse arengutase vähegi lubas, arengu- ja kriisiabi andmist. Meie pääste- ja meditsiinitöötajad tegutsesid näiteks nii India ookeani tsunamipurustuste kui ka Pakistani maavärina piirkonnas. Märgatava osa arenguabist anname me lisaks Euroopa Liidu ühiste ettevõtmiste kaudu. Eesti on toetanud paljusid rahvusvahelisi abiorganisatsioone. Viimased kampaaniad on näidanud, et ka meie inimeste vahetu valmidus annetada hädasolijatele kasvab pidevalt.
Meie, eestlased, oleme loomulikult huvitatud sellest, mis toimub meie vahetus naabruses Läänemere piirkonnas. Ka meie lähedased koostööpartnerid Poola, Leedu ja Läti on kohanenud hästi NATO-s ja Euroopa Liidus. Meie riigid ei ole enam üleminekuriigid. Loomulikult oleme me väga huvitatud Venemaa liikumisest demokraatia ja õitsengu suunas. Paraku peame me koos muu maailmaga muretsema mitmete arengute pärast, mis ei lähtu demokraatlikest väärtustest.
NATO ja Euroopa Liit vajavad ühiselt välja töötatud ja ühiselt elluviidavat partnerluspoliitikat Venemaa suhtes, mis meie arvates peab olema selgelt väärtuspõhine. Mõned Venemaa poliitikud räägivad, et Venemaal ja Läänel pole ühiseid väärtusi ja koostöö jaoks tuleb leida ainult ühised huvid. Eesti ei saa pidada õigeks taolist suhtumist partnerlusesse. Pikemas perspektiivis seatakse nii NATO kui ka Euroopa Liidu koostöö Venemaaga ning mõlema organisatsiooni liikmete turvalisus ja rahvaste heaolu tõsiste katsumuste ette, kui teise poole huvid tuginevad hoopis teistsugustele väärtustele.
Lugupeetud kuulajad!
Balti riigid on taas osa demokraatlikust maailmast ja seisavad silmitsi kõigi tänapäeva globaliseerumise väljakutsetega. Me tunnetame oma väärtusi, mis aitavad meid leida õige tee ning tunneme ka oma kohustusi ja vastutust maailma demokraatlikumaks muutmisel. Meil on kasutada oma ajaloolised õppetunnid ja partnerite toetus.
Tänan teid tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
