| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Läti Põllumajandusülikoolis 8. detsembril 2005 Jelgavas08.12.2005
Austatud proua president,
lugupeetav rektor ja ülikooli akadeemiline pere,
head kuulajad!
Esmalt lubage mul väljendada sügavat tänu mulle osaks langenud suure tunnustuse eest - teie auväärse ülikooli audoktori kraadi eest!
Mul on väga hea meel võimaluse üle külastada teie ülikooli ning kõnelda siin põllumajandushariduse ja -teaduse osast maaelu nüüdisarengus - teemal, mis on olnud mulle südamelähedane mitmekümne aasta vältel nii põllumajandusjuhi, ülikooli rektori kui ka poliitikuna töötades.
Sissejuhatuseks annan põgusa ülevaate Eesti põllumajanduse hetkeseisust, mille paremaks mõistmiseks tuleks meenutada ka iseseisvuse taastamise järgseid aastaid. Tookord valitud poliitika tulemusena vähenes maal järsult tööhõive, alternatiivseid töötamisvõimalusi oli napilt, sööti jäi ka viljakas põllumaa, sest tootjad ei suutnud konkureerida meie turule tulvanud tugevalt subsideeritud importtoiduga.
Liitumisprotsess Euroopa Liiduga ja poolteist aastat tagasi saavutatud liikmestaatus on tervele Eestile, ennekõike aga maaelule tuntavat mõju avaldanud. Maamajanduse mitmekesistamiseks ja põllumajandustootmise edendamiseks, samuti toiduainetööstuse moderniseerimiseks eraldab nüüd riik varasemast märgatavalt rohkem raha, kuid veelgi olulisem on toetus Euroopa Liidu eelarvest.
Praegu on Eesti primaarsektoris, mis hõlmab põllumajanduse kõrval ka metsandust ja kalandust, hõivatud ligi viis protsenti tööjõust ehk 30 000 inimest. Tööpuudus on maal küll endiselt suurem kui linnas, kuid see näitab vähenemise tendentsi. Kogu majandusharu toodang suurenes eelmisel aastal märgatavalt. Põllumajandussaaduste lisandväärtus kasvas varasema aastaga võrreldes 17%.
Edasise arengu puhul kujuneb võtmesõnaks konkurentsivõime, mille kasvuks on mitmeid eeldusi. Neist esimesena ja nii-öelda põhjapanevana nimetaksin kindlasti head haridust.
Eesti noorte huvist omandada põllumajanduslik kõrgharidus räägib kasvõi fakt, et mullu konkureeris ühele riigieelarvelisele kohale rohkem kui kaheksa üliõpilaskandidaati. Nende ootustele vastamiseks on senine Eesti Põllumajandusülikool, uue nimega Maaülikool, tuntavalt uuendanud nii oma sisu kui vormi. Tudengite puhul on aga küsimus ennekõike selles, kuidas nad omandatud haridust hiljem kasutavad ning kas riik suudab kindlustada, et haritud noored spetsialistid ka õpitud erialal ja kodumaal tööle hakkaksid.
Tänane Maaülikool suudab pakkuda rahvusvahelisel tasemel terviklikku ja jätkusuutlikku haridust ning kaasa rääkida põllumajandusteaduste ja piirnevate teadusvaldkondade tipus. Ülikool on aastaid olnud põllu- ja metsamajanduse, veterinaarmeditsiini, maaelu ja maamajanduse, toiduteaduste ning säästliku keskkonnakasutuse vallas suveräänne teadus- ja arendustegevuse keskus Eestis.
Siinkohal ei saa jätta mainimata, et Eesti Maaülikooli potentsiaal on suurenenud ka läbi kümme aastat väldanud koostöö Baltimaade ja Põhjamaade põllumajandusülikoolide vahel. Seejuures on Tartu ja Jelgava partnerlus süvenenud akadeemiliste struktuuriüksuste koostöölepeteni ning isiklike kontaktideni. Suurepäraseks näiteks kahe ülikooli lähedusest on seegi, et Eesti Maaülikooli audoktoriks on valitud Henn Tuherm ? eestlane, kes juba aastakümneid on töötanud Läti Põllumajandusülikoolis.
Tulevasest konkurentsivõimest rääkides ei saa koos hariduse ja teadussaavutustega jätta käsitlemata innovatsiooni ning uue tehnoloogia ja tehnika rakendamist. Nagu öeldud, on Eestis olemas hea baas põllumajanduslikeks teadusuuringuteks ning need on andnud meie tingimustele sobivaid ja ka praktikas edukaid lahendusi.
Hea näitena nimetaksin Kagu-Eesti osaühingu Põlva Agro piimakarja väga kõrget tootlikkust, mis on saavutatud järjepideva koostöö tulemusel põllumajandusteadlastega. Seejuures on keskendutud lüpsikarja söötmisele, rohumaade rajamisele ja veiste kunstlikule seemendamisele. Kui aastal 2000 oli sealse karja keskmine toodang lehma kohta 6800 kilo, siis kaks aastat hiljem 9100 kilo ja tänavu ulatub see juba 10 600 kiloni. Kogutoodang sama aja jooksul kahekordistus, ehkki kari suurenes vaid 900-lt lehmalt 1100-le.
Kuna olen kõnealust teemat ka ise teadlasena uurinud, lisaksin lühikese kommentaari. Paraku kaasneb piimatoodangu kasvuga lehma kohta sigivuse langus. Lisaks häirub kõrgetoodangulistel lehmadel innatunnuste avaldumine, suureneb munasarjade funktsioonihäirete tekke risk, samuti esineb rohkem embrüonaalset surma. Seetõttu kujuneb lähitulevikus suurimaks väljakutseks loomade tervise, heaolu ja sigivuse säilitamine koos kõrge piimatoodangu ja kasumi kindlustamisega.
Eesti Maaülikooli teadlased on võrdlevalt uurinud lehmatõugude vahelistest erinevustest tingitud hormonaalsete, ainevahetuslike ja teiste faktorite mõju sigivusele. Niisugused uuringud meie keskkonnale omastes tingimustes jätkuvad. Tootjale jääb aga võimalus investeerida ka tulevase edu nimel koostöösse teadlastega, nii nagu seda on teinud näiteks Põlva Agro.
Põllumajanduse eripära ja pikaajalise edu võti peitub selles, et siin käib kõrge majanduslik suutlikkus käsikäes maa, vee ja teiste loodusvarade säästva kasutamisega. See tähendab aga samuti uusi teaduslikke lahendusi, keskkonnasõbralikke viljelustehnoloogiaid, mis tagavad põllumaa viljakuse säilimise. Sööti jäänud maade taasviljelemiseks pakub kindlasti ühe võimaliku lahenduse bioenergeetika.
Ent põllumajandustootja tegevus määrab ka paikkonna üldise arengu: neis maapiirkondades, kus põllumajandus kiratseb, puudub reeglina ka igasugune muu ettevõtlus ja elu kipub sootuks hääbuma. Seal aga, kus tegutseb erineva suurusega ettevõtteid mitmes valdkonnas, elavad ka maksejõulised inimesed, kes tulevad toime sotsiaalprobleemidega ning turgutavad veelgi erainitsiatiivile tuginevat teenuste pakkumist. Seetõttu tähendab maapiirkondade tasakaalustatud areng ühtlasi väikese ja keskmise suurusega tootjate arengut.
Eestis on praegu koostamisel uus maaelu arengukava ja strateegia, mis Euroopa Liidu planeerimistsüklist lähtuvalt hõlmab aastaid 2007-2013. Need dokumendid lähtuvad meie rahvuslikest huvidest, aga vastavad ka üle-euroopalistele prioriteetidele. Nii ongi seatud kolm peamist eesmärki: hoida meie põllumajandus konkurentsivõimeline ka tulevikus vähenevate toetuste tingimustes, tagada stabiilne keskkonnaseisund ja maakasutus ning mitmekesistada tööhõivet maapiirkondades. Kõiki neid puudutasin ma põgusalt ka eespool.
Lisan vaid, et Eesti Vabariigi põhiseaduses sisaldub nõue rahvuse, kultuuri ja looduse säilimise kohta. See on aga lahutamatult seotud meie traditsioonilise maaelu ja põllumajanduse jätkusuutlikkusega.
Soovin teile palju edu nii lähemate kui kaugemate eesmärkide saavutamisel ning tänan veel kord tunnustuse ja tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
