| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Riigikogu avaistungil 12. septembril 200512.09.2005
Armas eesti rahvas!
Austatud Riigikogu ja Vabariigi Valitsus,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Riigikogu praegune koosseis on läbinud poole oma tööperioodist. Uut poolaega alustades on põhjust kriitiliselt hinnata nii tehtut kui kasutamata jäänud võimalusi, et välja töötada selgepiiriline tegevuskava järgnevaks perioodiks. Mõjutab ju tegutsemise tulemuslikkust see, kui täpselt on hinnatud praegust seisundit ja määratletud oma missioonist lähtuvad uued tähised.
Järjekordset poliitika-aastat alustades peame enesele taas kord teadvustama, et Eesti riik on taasiseseisvuse 14 aastaga läbinud siirdeprotsessid ning tal lasub kohustus toimida stabiilse ja usaldusväärse osapoolena nii Euroopa Liidus kui NATO-s. Samas ei tohi me unustada, et Eesti riik on "pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus" ning ta peab "tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade".
Parlamendi töö peamiseks mõõdupuuks on õigusloome, mida ei saa hinnata ainult lähtudes vastuvõetud seaduste arvust. Märksõnadeks on siin õigusloome õigeaegsus, tasakaalustatus, terviklikkus, põhiseaduslike väärtuste austamine ja tulevikusuundumuste arvestamine.
Riigikogu praeguse koosseisu töö alguses 2003. aasta 31. märtsil oli põhjust viidata mahajäämusele avaliku õiguse mitmes valdkonnas ning juhtida tähelepanu asjaolule, et õigussüsteemi tasakaalustamata areng võib pärssida õiguse regulatiivset toimet tervikuna.
Paljud Euroopa Liidu ja teiste riikide õigusruumist üle kantud lahendused kandsid kiirustamise märke ega kohandunud Eesti õiguskorraga. Vabariigi Valitsuse seadus, samuti kohaliku omavalitsuse korralduse seadus olid jäänud oma regulatsioonidega maha avaliku halduse tasakaalustatud arengu vajadustest.
Mõni kuu hiljem, teie esimese täis-tööaasta algul, oli taas juttu haldusorganisatsiooni arendamisest ja selle suutlikkuse kindlustamisest. Samuti vajadusest Euroopa Liiduga liitumisel kiirustades loodud regulatsioonid Eesti õiguskorras üle vaadata.
Täna tuleb tõdeda, et muutused selles osas pole tunnetatavad. Kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste eel on paljud Riigikogu ja valitsuse liikmed otsustanud jagada poliitilist vastutust valijate ees nii üleriigiliste kui kohalike küsimuste lahendamisel. Samas tuleb tõdeda, et pärast oktoobris toimuvaid valimisi asub kohalik võim tööle seaduse alusel, mis on vastu võetud juba 1993. aastal. Sellele järgnenud aastate jooksul on Riigikogu ?lappinud? kohaliku omavalitsuse korralduse seadust tervelt 52 parandusega.
Oluliselt ei toeta meie õiguskord ka tasakaalustatud regionaalset arengut. Mõnede omavalitsusüksuste liitumine ja kavatsus välja töötada regionaalse arengu seaduse eelnõu ei loo veel alust sellele, et teostuksid riigi poolt antud lubadused ja Eestimaa paljude piirkondade elanike õigustatud ootused regionaalse arengu tasakaalustamisest. Riigi vähesest vastutusest regioonide arengu kindlustamisel räägib ka tõsiasi, et pikka aega ei suudetud ametisse nimetada maavanemaid ja veel tänagi juhib Eesti suurimat maakonda kohusetäitja.
Õiguskorra tõhusus ühiskonnaelu korraldamisel ja selle usaldusväärsus sõltuvad suuresti seadusandja tööst. Seejuures on möödapääsmatu saavutada suurem konsensus seaduste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel ning nende rakenduslike mõjude igakülgne hindamine.
Juba mitu aastat on meil olnud põhjust kõnelda usaldusdefitsiidist, mille on kaasa toonud lubaduste kergekäeline jagamine, sügava analüüsita päevapoliitiliste otsuste langetamine suutmata näha horisondi taha või isegi horisondini. Ometi toidab just usaldus riigi institutsioonide teovõimet, kindlustades nii ühiskonna arengut kui ka põhiseaduslikku korda.
Kui paari viimase aastaga on mõne erakonna poliitiline kapital kahanenud, siis on selle põhjuseks konkreetsed teod või täitmata lubadused. Samas vähendavad riigi usaldusväärsust partnerite ja rahva silmis ka püüded mööda hiilida Euroopa Liidu ühisreeglitest, mida me ise oleme heaks kiitnud või kujundada aidanud. Tulemusena oleme kaotanud nii usaldust kui ka sadu miljoneid kroone, mida võinuks kasutada perede ja laste toetuseks.
Igal eksimusel on hind - seda suurem, mida suuremas süsteemis või kõrgemal juhtimishierarhias viga tehakse. On kahetsusväärne, kui mõne poliitiku või ärijuhi vääritu käitumine heidab varju ka ta lähikondsetele või koguni tervele riigile. Niisugusel puhul on aus ja vajalik astuda kõrvale.
Ühiskonna enesepuhastuseta võib Eesti positiivne kuvand asenduda hoopis teistsuguse mainega. Ka edu reformiriigina ning demokraatlike institutsioonide ja kodanikuühiskonna arendajana võib käest libiseda, kui seda ausa ja pideva tööga ei kindlusta.
Uuel poliitika-aastal on soov näha Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse põhjalikult läbitöötatud ettepanekuid ja initsiatiivi Euroopa Liidu arengut puudutavates küsimustes. Praegu arutatakse liikmesmaades Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu protsessiga seonduvat ja võimalikke tegevuskavasid kujunenud olukorras. Samas näib meie Riigikogu põhiseaduskomisjoni juurde moodustatud vastava ekspertkomisjoni tegevus soikunud olevat.
Euroopa põhiseaduse lepinguga seonduvalt ja samuti iseseisva teemana on siin saalis korduvalt kõneldud ka Eesti Vabariigi põhiseadusest. Seni on selles tehtud muudatusi, mida tingis aeg ning meie ühiskonna arengu vajadused ja väljakutsed. Samas pole mitmed ettepanekud põhiseaduse muutmiseks töösse jõudnud, ehkki aeg olnuks küps.
Rahvuslikku arengut ja kestmist kannavad eelkõige rahvuskultuur selle sõna kõige laiemas mõttes ning selle aluseks olev emakeel. Seetõttu on ka põhiseaduses sätestatud ülesanne - eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade - muuhulgas ka julgeolekupoliitiline ülesanne.
Küsigem täna, kas oleme teinud edusamme selle ülesande täitmisel. Paraku peame vastuseks tõdema samuti nagu kolme aasta eest, et jõupingutused omakultuuri edendamiseks ja emakeele kestmiseks on olnud ebapiisavad. Eesti keel on nõrgalt kaitstud, nagu ka tervikuna meie vaimne ja samuti looduslik elukeskkond.
Samuti ei ole hariduses, tervishoius, perede toetamises ega ka rahvuse jätkusuutlikkuse teiste mõjurite osas toimunud riiklikul tasemel läbimurret. Pigem on märgata käegalöömist, mille üheks ilmekaks märgiks võib pidada haigekassa eelarves tekkinud tühikut. Riigikassa hea hetkeseis ei vabasta kohustusest kavandada pikaajalisi meetmeid olukorra stabiliseerimiseks.
Samuti on looduskeskkonnast ridamisi signaale, mis peaksid sundima mitte ainult meid, vaid kõiki rahvaid tulevikku vaatama, korrigeerides oma elu- ja mõtteviisi. Küsigem, kas oleme valmis reageerima globaalsetele mõjudele. Tänase päeva vaieldamatu nõue on säästlikkus, mis peab võimalikult kiiresti leidma kajastuse ka Eesti seadusandluses.
Majanduse arengut ei saa rajada ressursside kasutamisele senisel raiskaval viisil, vaid innovatsioonile ja tehnosiirdele. Teada on ka eesootav demograafiline kriis, mida oleks võimalik oluliselt leevendada tõhusa rehabilitatsiooniga tööturult lahkunute ja tõrjutute tagasitoomiseks. Võõrtööjõule panustamine saab olla üksnes ajutine lahendus ning näitaks hoolimatust oma inimeste suhtes.
Nüüdisaega iseloomustab valdkondade põimumine ja koostoime, mis tingib ka nende seostatud käsitlemise. Lootusetu on saavutada teadmispõhist majandust, kui muutmata jääb hariduse sisu ja korraldus. Kutseõpe peab andma lõpetajatele ajakohase ja ühiskonna vajadustele vastava ettevalmistuse. Sündimusmeetmete täiustamine, mida ei saa alahinnata, peab toimuma käsikäes peresuhete väärtustamise ja lastele soodsa arengukeskkonna tagamisega. Riigikogu ülesanne on näha seoseid valdkondade vahel ja arengut tervikuna.
Me oleme siinsamas kõnelnud stabiilse arengukeskkonna loomisest, mis on meie jätkuva majandusedu pant ja ühiskonna tasakaalustatud arengu vältimatu eeldus. Selle saavutamiseks on oluline, et ühiskonnaliikmed ja institutsioonid tunnustaksid teatud ühisväärtusi ning ka järgiksid neid.
Oleme edukalt läbinud ühisväärtuste kaardistamise protsessi, mis päädis 2003. aasta 20. oktoobril esimese ühiskondliku leppe allkirjastamisega. Tänaseks on leppeosaliste arv peaaegu kahekordistunud, tänu protsessile on saanud kindla sisu niisugused mõisted nagu "kodanikuühiskond" ja "osalusdemokraatia".
Küllap oleks ühisväärtuste nimel tegutsemine, sellest sündiv ühtekuuluvustunne ja usaldus ning ka tulemused kogu ühiskonnas märgatavamad, kui leppe protsessiga oleksid liitunud kõik poliitilised jõud. Niisuguse üksmeele korral saavutaksime edu oma probleemide lahendamisel ning suudaksime paremini kaitsta oma huve ka maailmas.
Austatud rahvaesindajad!
Teie töö hakul tõdesime, et olukord maailmas nõuab kaalutletud tegevust nii Riigikogult, Vabariigi Valitsuselt kui ka Vabariigi Presidendilt. Täna on globaalsel tasandil toimuv muutnud maailmarahu ja turvalisuse tagamise veelgi aktuaalsemaks. Ka siin on oluline märksõna "usaldus", mis põhineb ühisväärtustel ning ühisvastutust kandvate võimuorganite koordineeritud tegutsemisel.
Meie riigi välispoliitilised sammud peavad jätkuvalt olema kantud järjepidevusest, arvestama nii põhiseaduslikke eesmärke, ajaloolist konteksti kui ka tegelikke võimalusi.
Eesti on taotlenud vastastikusel mõistmisel rajanevat koostööd kõigi oma naabritega. Seetõttu on kahetsusväärne, et ühepoolselt on saanud tagasikäigu Venemaaga piirilepingu allkirjastamisel saavutatu. Pean vajalikuks rõhutada, et meie koostöö aluseks Venemaaga on need põhimõtted ja väärtused, mille nimel me tegutsesime riigi iseseisvuse taastamisel ja mida Venemaa kinnitas meie riigi iseseisvuse tunnustamisega. Usun, et ühise ajaloo aus analüüs aitab kõrvaldada minevikuvarjud meie riikide koostöölt.
Riikidevahelises suhtlemises on loomulik kasutada järeleproovitud mehhanisme, kuid leidma peab ka uusi dimensioone. Samuti on oluline, et keskseid julgeoleku- ja välispoliitika teemasid tuuakse põhimõtteliseks käsitlemiseks Riigikogu saali ning ka laiema avalikkuse ette. Lubatagu mul taas kord meenutada, et tasakaalustatud ja järjepidev areng on lahutamatult seotud läbipaistvuse ja usaldusega.
Põhiseaduslikel institutsioonidel on rahva ees ühisvastutus, mis avaldub nii välispoliitika, riigikaitse kui õiguskorra kindlustamise vallas. Seda vastutust ei ole võimalik kanda ilma võimutasandite rolle arvestava ja vastastikku toetava koostööta. Parteipoliitika või isiklike ambitsioonide eelistamine rahva huvidele ei soodusta sellist koostööd ega anna ka märku ühisvastutuse tajumisest.
Seetõttu kordaksin varem öeldut: Euroopa Liit ja NATO lõid eeldused uueks arengukiirenduseks, kuid meie rahval ja riigil endal tuleb teha palju tööd, et neid eeldusi kasutada.
Ametivandega võttis Riigikogu iga liige endale kohustuse töötada Eesti riigi ja rahva heaks. Usun, et poolaja läbinud Riigikogu ei tunne veel väsimust ning poliitiliste erimeelsuste ületamisel säilitatakse vastutustunne oma valijate ees ja väärikus.
Austatud rahvaesindajad, soovingi teile vastutustundlikku tegutsemist lubatu teostamisel!
|
| |
|
vpk.ee
