| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi Presidendi intervjuu ajakirjale "Elukiri", juunis 200506.06.2005
Arnold Rüütel: meie küla käis käest kätte
Te heitsite kõrvale Vene presidendi Vladimir Putini kutse osaleda 9. mail Moskvas Punasel väljakul suurejoonelisel natsi-Saksamaa üle võidu saavutamise 60. aastapäeva tähistamisel ja olite selle asemel "kodus koos oma rahvaga". Samas on meenutatud, et 9. mai võidupüha tähistamine peaks olema teile suhteliselt tuttav tegevus. Et nõukogude võimu ajal olete seda tähistanud küll ja küll. Kuivõrd seda laadi meenutused teid riivavad? Kas häbenete praegu neid tähistamisi või näiteks pärjaviimisi Lenini ausamba jalamile?
Mis ma neist kunagistest pärjapanekutest ikka häbenen - mis olnud, see olnud. Põhjust midagi maha salata ju ei ole. Võib-olla saan kunagi, kui on aega rahulikku pensionipõlve pidada, midagi tolleaegsetest mälestustest ka kirja panna.
Loomulikult olen õnnelik, et praegu on aeg, mil saan oma tõekspidamisi vabalt väljendada ning mitte piirduda vaid sellega, et püüan hoiduda kellelegi ülekohut tegemast ja iseendaga vastuollu minemast.
Ideeline kommunist pole ma kunagi olnud; põhjusi nõukogude režiimi umbusaldavalt suhtuda tekkis juba lapsepõlves, kui Stalini esimesel võimuaastal hakati meie sugulasi arreteerima ja küüditama - sõjaminister kindral Reek nende seas.
Kommunistlikku parteisse astumise otseseks põhjuseks sai see, et 1963. aastal asusin juhtima Tartu Näidissovhoosi. Siis ei saanud enam parteisse astumist vältida. Minu ja paljude teiste jaoks oligi tegu tolle ajastu paratamatusega: selleks et mingilgi määral kontrollida Eestis toimuvat, pidi eestlaste arv võimustruktuurides ulatuma üle teatud kriitilise määra.
Selle üle on palju vaieldud, kuid arvan, et taasiseseisvumisele eeltingimuste loomisel oli nende inimeste tegevus samamoodi oluline nagu ka otseste dissidentide või pagulasaktivistide tegevus. Üks ilmekamaid näiteid sellest on "fosforiidisõjas" saavutatud võit.
Oluline on minu arvates mõista, kuivõrd Eesti praegune toimimiskeskkond erineb nõukogudeaegsetest oludest. See paarkümmend aastat, mis on nendest aegadest möödunud, pole ju iseenesest väga pikk periood, aga see-eest tohutuid muutusi hõlmav.
Oleme pidanud palju õppima, et oma elu täiesti uutele rööbastele seada. Kuid siiski on vaja ka tolle eelmise ajastu kogemusi ja õppetunde meeles hoida, et tulevikus sellevõrra targemad ja tugevamad olla.
Eesti ajaloo 20. sajandi pöördelised kuupäevad ei ole teie jaoks vaid kuupäevad ajalooõpikust, enamik neist langeb teie kujunemise aega. Eesti saatuse üle pooleks sajandiks määranud ja teie sünnipaika, kodusaarele punaarmeelased toonud Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise ajal olite 11-aastane. Mis meenub?
Mäletan hästi lapsepõlves kogetud ohutunnet, kui jälgisin punaarmeelaste kolonnide liikumist. Meie talu asus Kuivastu-Kuressaare tee ääres. Kui autod tulid üksteise järel paari kilomeetri kaugusel üle künkaharja, sõdurid kastis istumas, liikusid nad oma tuledega enne kurvi pikalt otse meie maja poole.
Arutasime isa ja naabritega, mida see võib kaasa tuua. Üsna selgelt räägiti iseseisvuse kaotamisest. Samasugused arutelud toimusid aga juba siis, kui Saksa väed tungisid Poolasse. Tundus, et kuidagi ulatub nende sündmuste mõju paratamatult ka Eestisse. Kõik mõistsid, et uhkus oma riigi üle, millega veel 1939. aasta augustis olime Laimjala vallamaja ees vastu võtnud president Pätsi tema küllasõidul Saaremaale, peab nüüd jääma paremate aegade tagasitulekut ootama.
Kuigi põhiliselt keskendusid Punaarmee strateegilised huvid Sõrve poolsaarele ja Lääne-Saaremaale, jagus vene sõdureid küllaga ka Laimjala kanti. Meie põldudelt läbi voolav Kuke jõgi kaevati käsitsi mitme kilomeetri ulatuses tankitõrjekraaviks. Sadamat tehti suuremaks, Sääre tirpi ehitati rannakaitserajatised, betoonpunkrid rajati ka Kübassaare otsa.
Kui Saksamaa tungis Venemaale ja peatselt okupeeris Eesti, olite 13-aastane. Teise maailmasõja lõppemisel 8. mail saite kahe päeva pärast 17. Mis meenub?
See oli segane ja keeruline aeg. Külas oli loomulik, et lapsepõlve mängude asemele tulid varakult suurte inimeste tööd ja tegemised. Tollal toimus aga lühikese ajaga põhjalik muutus kõigi, nii täiskasvanute kui ka laste jaoks: kadus külaelu turvalisus ning sai selgeks, et enam ei sõltu elu edenemine igaühe enda ärksast meelest ja käterammust.
1941. aastal toimusid kodukülas Saksa ja Vene vägede lahingud, mille käigus põles maha minu tädi maja, mis oli meie kodu naabruses. Olime perega kodus ja nägime kõike pealt.
Märtsis 1944, kui pommitati Tallinna, tekitas see õudustunnet isegi Saaremaal. Meie tuppa kostis otsekui kõuekõminat, Tallinna poole vaadates ulatus kuma taevasse nagu virmaliste ajal.
Sama aasta sügisel jõudsid ägedad lahingud uuesti Saaremaale. Meie küla käis käest kätte. Isa jäi koju, meie olime eemal küla servas metsas varjul. Enne lahinguid jõudsime kaevata oma riidetagavara maasse. Õnneks ei läinud meie maja siiski põlema, kuigi sai mürsutabamusi. Küll aga põlesid külas ühe teise pere hooned.
Sõja lõpus mobiliseeriti kõik vanema klassi koolivennad tööteenistusse. Mina pääsesin, kuna olin aasta jagu noorem. Nendest ei tulnud keegi koju tagasi, ainult ühe kohta sain palju aastaid hiljem teada, et ta oli ellu jäänud ja Austraaliasse sattunud. Nii et ümberringi olid purustatud nii inimeste eluasemed kui ka nende saatused.
Meie pere pidada olid nii isa kui ema sünnitalu. Ärevatest aegadest hoolimata püüdsime sellega toime tulla, sest söögipoolist ja riiet selga oli alati vaja.
Pärast sõda püüdsime harjunud kombel talu edasi pidada, kuni algas kolhooside tegemise aeg. Meie perel oli mõlemas talus maid 30 hektari ringis, mis oli seetõttu küla suuremaid majapidamisi. Seepärast oli meil põhjust karta ka kulakuks tunnistamist, mida õnneks siiski ei juhtunud.
Ilmselt on mul põhjust olla selle eest tänulik eelkõige kodukandi inimeste ühtehoidmisoskusele. Aga märtsiküüditamise aegu elasime mitu kuud, hädapärasemad riided ja tarbeesemed igaks juhuks valmis pakitud. Jänedal, kus õppisin aastatel 1946-1949, olid minu ümber inimesed aimatavalt samalaadsete saatustega.
Kui palju puudutas 60 aastat tagasi lõppenud Teine maailmasõda teid isiklikult, teie peret, teie lähedasi, sõpru, sugulasi?
Nii minu isa kui ema suguvõsa olid sügavate Pöide kihelkonna juurtega. Põlvest põlve anti edasi kodukandi linnusekohtadega seotud pärimusi.
Kuid ilmselt mitte kunagi polnud elukorraldus muutunud sedavõrd dramaatiliselt kui selle ühe kümnendi jooksul nõukogude võimu kehtestamisest sundkollektiviseerimiseni. Nii et mõistan seetõttu täielikult Hiina tarkusetera: kõige kiuslikum soov, mida teisele inimesele soovida, on, et sa elaksid sündmusterohket elu.
Salvestanud ja kirjutanud praeguseks meie hulgast lahkunud Lia Laatsi elulugu, kuhu 1949. aastal põimus huvitavalt teie abikaasa Ingrid Rüütli ema, ei unu mul vist kunagi üks Lia Laatsi mõttekäik. Sõda tähendas tütarlapsele Tallinnas, et tema vaba aega sisustasid pimendamine ja varjendid; sõda tähendas pärast märtsipommitamist kohutavat tõdemust, et neiuiga algas sünnilinna suitsevatel varemetel. Saabus rahu ja taas nõukogude võim, mille kohta Laats ütles: see oli paraku nii mõneski mõttes veel hullem kui sõda. Kuidas teha maailmale selgeks, et rahu võib olla hullem kui sõda? Kas me peame seda veel tegema või on juba lootusetult hilja?
Siinkohal on oluline lahti mõtestada, kuidas me rahu defineerime.
Tõsi, Stalin ei pidanud enam sõda Hitleriga, kuid seda rohkem administratiivset suutlikkust jagus tal sõjapidamiseks paljude rahumeelsete rahvastega, keda ühendas tema impeeriumisse elama sattumise traagika.
Kogemused enne Balti rahvaste represseerimist olid Stalinil ju põhjalikud - meenutagem kas või Ukrainas sundkollektiviseerimisega kunstlikult tekitatud näljahäda, mille tõttu hukkus miljoneid inimesi. Eesti kaotas "rahuaastatel" rohkem inimesi kui sõja ajal. Need tuhanded inimesed, kes põgenesid üle Läänemere, lähtusid ju samuti valusast ajaloolisest kogemusest, mis oli omandatud vaid ühe sõjaeelse "rahuaasta" jooksul.
Usun, et selliste faktide abil ongi vaja kogu maailmale selgitada, miks Eesti ei saanud 1945. aastal täiel määral rõõmu tunda võidust meid kolme aasta jooksul okupeerinud fašistliku režiimi üle.
Kuna need haavad on rahva hinges veel liiga valulikud, ei olnudki mul õige Eesti riigipeana minna 9. mail Moskvasse pidutsema.
Sellealast selgitustööd pole kunagi hilja teha, vastupidi, me ei tohi sellest kunagi väsida, sest see on üks selgelt meist endist sõltuv võimalus ajaloolise tõe tutvustamisel ja Eesti iseseisvuse tugevdamisel. Praegu võime ka juba öelda, et meie sõnumit on laias maailmas kuuldud ja mõistetud.
Kas Teine maailmasõda on Eesti jaoks üldse lõppenud, kui Venemaa ei ole jätkuvalt valmis hukka mõistma Molotovi-Ribbentropi pakti? Rääkimata siis võimalusest, et Venemaa paluks Eestilt vabandust ja korvaks okupatsiooniga tekitatud kahju.
Arvan küll, et Teine maailmasõda on Eesti jaoks faktiliselt lõppenud - kui mitte enne, siis viimase Vene sõduri lahkumisega meie territooriumilt. Kuid on selge, et sõja järelmõjusid on alles veel üsna arvukalt. Üks neist on tahes või tahtmata meilt leppimist nõudev asjaolu, et praeguse Eesti territoorium on väiksem kui enne sõda.
Teiseks võiks aga pärast 60 aasta möödumist olla aeg juba küps selleks, et Eesti saaks peeglisse vaadata ja küsida: kas oleme valmis Venemaale andestama meile osaks saanud ülekohtu? Ajaloos toimunut ei tohiks unustada, et tulevikus targemad olla. Kuid usun, et praeguse Venemaaga oleks Eesti valmis leppima - minevikupärand ei peaks jääma meie olevikku ja tulevikku kammitsema.
Tuleb aga tõdeda, et Venemaa ei näi oma praegustes sõnades ja tegudes sellist leppimist kergelt soovivat. Märguanded, mis annaks põhjust rääkida suurenenud üksteisemõistmisest ja selle pinnal tekkivast usaldusest, on visad tulema.
Kindlasti rõhutaksin siinjuures, millist delikaatsust selle temaatika käsitlemine vajab. Ükski poliitik ei tohiks olla sedavõrd vastutustundetu, et teha näiteks kompensatsiooninõuetega mängimisest endale punktikogumisüritus.
Venemaa praegused võimud ei tundu olevat valmis selliselgi moel ajalugu mõtestama, nagu see toimus 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadikute kongressil. Meil tuleb aru saada, et selle põhjused on kinni eeskätt praeguse Venemaa identiteediraskustes ja sisepoliitikas, mitte silmaklappidega vihas Eesti ja teiste Balti riikide vastu.
Lootust kaotada ja kärsitult käega lüüa ei tohi. Peame oma selgitustööd maailmas jätkama nii iseenda kui ka Venemaa pärast, keda saame head sooviva naabrina kõige paremini aidata just sellisel konstruktiivsel moel, demokraatlikke väärtusi rõhutades. Mäletan 1989. aasta detsembrist, et pärast Aleksandr Jakovlevi ettekannet, mis tõi välja objektiivse tegelikkuse MRP salaprotokollide kohta, kostsid saalist hüüded: "Meid on siiani petetud!" Pärast tõe teadasaamist tekkis tuntav muutus suhtumises Balti riikide püüdlustesse.
21. aprillil kuulutas Interfax Venemaa presidendi abi Sergei Jastržembski sõnumit, kuidas 9. ja 10. maiks Moskvasse tulemata jätnud Eesti ja Leedu lasksid käest ajaloolise võimaluse saada üle paljudest muredest omavahelises suhtluses. Mida te vastaksite Jastržembskile?
Nagu võisime täheldada ka president Putini 25. aprillil riigiduuma ees peetud kõnest, on Nõukogude Liidu lagunemine Venemaa jaoks seniajani väga valuline teema. Oma uue identiteedi otsinguil on Venemaa püüdnud liikuda korraga mitmes suunas: arendada SRÜ-d, sõlmida partnerlussuhted Euroopa Liidu ja NATO-ga ning, nagu hiljuti kuulsime, pakkuda ennast rahuvahendajaks Lähis-Idas.
On küllaltki tabavalt märgitud, et 20. sajandist jäänud kaks kõige olulisemat märki Venemaa identiteedis ongi Gagarini kosmoselend ja Suures Isamaasõjas saavutatud võit.
Samas on selge, et Eesti identiteet on ajaloolistel põhjustel oluliselt teistsugune. Eestit on süüdistatud, nagu me sooviks varjutada fašismi üle saavutatud võitu. Kuid tegelikult varjutab seda ajaloosündmust stalinlik ekspansionism, millele paraku leidub ka tänapäeval Venemaal austajaid.
Ikkagi olen tuleviku suhtes optimistlik, sest ka Venemaal pole loogiline lõputult eirata neid ühiseid huvisid, mis teda Eestiga tegelikult ühendavad: majanduses, keskkonnakaitses, regioonidevahelises koostöös ja veel paljudes valdkondades.
Eesti sisepoliitiline elu saaks läbipaistvama ja selgema lähituleviku suuna, kui te lõpuks ütleksite välja, kas kandideerite 2006. aastal teiseks ametiajaks. Selline umbmäärane "ei ega jaa" ei ole ehk kõige ausam käik rahva suhtes.
Väide, et just presidendivalimiste kaalutlusest lähtuvalt loobusin Moskvasse sõitmast, on täiesti alusetu ning ühtlasi meie rahvale mõneti solvav meile osaks saanud kannatusi mälestades. Minevikus, nagu ka olevikus ja tulevikus, on asju, mida ei tohi peenrahaks vahetada.
Eesti kui parlamentaarse riigi sisepoliitikale on praegu hoopis oluline see, et riigikogu ja valitsuse töös kinnistuks stabiilsus ning sügiseste valimistega suudaksime lõpuks ometi saavutada kohalike omavalitsuste tugevnemise ja seeläbi inimeste elujärje paranemise. Nende sihtide saavutamisele tahan kindlasti kaasa aidata ja palun seda abi ka ajakirjanduselt.
Arvan, et tulevased põlved ei peaks õigeks, kui Eesti avalik arutelu keskenduks tervenisti poolteise aasta vältel ühe riiklikult olulise ametikoha täitmise kampaaniale. Meil ei tohi jääda unarusse see sisuline küsimus, kuidas senisest enam väärtustada Eesti inimest.
Enno Tammer
|
| |
|
vpk.ee
