| |
 | Ametlikud teated | | |
Taustainfo Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäevaks19.08.2005
Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise ja Teise maailmasõja puhkemise aastapäeva eel on aktuaalseks teemaks nendega seonduva ajaloolise konteksti põhjalikum tundmaõppimine. Tähelepanu väärivaks allikaks võib seejuures pidada Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini kõnet ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liikmetele 19. augustist 1939, mille tõenäoline tekst on allpool eestikeelsena avaldatud.
Kõne üleskirjutust arhiveeritakse Prantsuse armee kindralstaabi 2. büroo fondis ning tõenäoliselt ka Moskvas ajalooliste dokumentide säilitamise keskuses, endises NSV Liidu Eriarhiivis. Vene keeles on kõne tekst ilmunud ajakirjas "Novõi Mir" 12/1994, lk 232-233 (Tatjana Bušujeva ülevaates "Needes püüdke mõista" Viktor Suvorovi raamatutest, vt http://magazines.russ.ru/novyi_mi/1994/12/knoboz03.html). Inglise keeles on kõne ilmunud professor Albert L. Weeks'i raamatus "Stalin's Other War. Soviet Grand Strategy, 1939-1941" (Rowman & Littlefield, 2002), sealt pärit koopia internetis vt http://www.bafl.com/newsDetail.asp?idNews=121.
Nende materjalide kohaselt kutsus Stalin 19. augustil, seega neli päeva enne Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu sõlmimist, kiirelt kokku Poliitbüroo ja Kominterni juhtkonna valitud liikmed ning pidas kõne, mida Nõukogude Liidus kunagi ei avaldatud, kuid mis Prantsuse luure kaudu sai kiirelt teatavaks Lääne-Euroopa riikides.
28. novembril 1939 ilmus prantsuskeelses ajakirjanduses agentuuri Havas vahendusel "sensatsiooniliseks" nimetatud kõne tekst (Revue de Droit International, de Sciences Diplomatiques et Politiques, 1939, Nr. 3, Juillet-Septembre. P. 247-249). Juba 30. novembril 1939, seega päeval, mil Nõukogude Liit alustas Talvesõda Soome vastu, ilmus vastulause kõige kõrgemal tasemel - Stalini tõrjuva kriitikana ajalehe "Pravda" toimetaja küsimusele, kuidas suhtub Stalin sellesse teatesse.
Kõne autentsuse küsimus on põhjustanud ajaloolaste vaidlusi rahvusvahelisel tasandil. Viktor Suvorov väidab oma raamatutes "Jäälõhkuja" ja "M-päev" otsesõnu, et "täpne kuupäev, mil Stalin alustas Teist maailmasõda, oli 19. august 1939". Suvorovi populaarne käsitluslaad ei ole aga akadeemilise ajalooteaduse seisukohalt oma järeldustes alati korrektne ning võimaldab seetõttu skeptilisi hinnanguid.
Samas on tänaseks üldtuntud fakt MRP salaprotokollide mahasalgamine poole sajandi jooksul. Märkigem siinjuures ühtlasi, et teist sarnase tonaalsusega kõnet, mille Stalin pidas sõjaväelastele 5. mail 1941, on hakatud varasest kindlamalt autentseks pidama. Seejuures toetuvad ajaloolased ka asjaolule, et mõnedki algallikad, mis selle ajalooperioodi kohta nüüd üha vabamalt on kättesaadavad, kinnitavad Stalini plaane Hitleri "ülekavaldamiseks" ja ise sõja alustamiseks.
Põhjalikult on seda teemat kriitiliselt analüüsinud ajaloolane Sergei Slutš oma artiklis "Stalini kõne, mida polnud olemas" ajakirjas "Otetšestvennaja istorija" 1/2004, lk 113-139 (vt http://vivovoco.rsl.ru/VV/JOURNAL/RUHIST/STANET1.HTM
või http://sscadm.nsu.ru/deps/hum/kirillov/ref-liter/slutch-04.html)
Stalini kõne Poliitbüroo liikmetele 19. augustil 1939. aastal
"Sõja või rahu küsimus on jõudmas meie jaoks kriitilisse faasi. Selle lahendus sõltub täielikult positsioonist, millele asub Nõukogude Liit. Kui me sõlmime vastastikuse abistamise lepingu Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, loobub Saksamaa Poolast ja hakkab otsima modus vivendi't lääneriikidega. Sõda saab ära hoitud, ent edaspidi võivad sündmused omandada NSVL jaoks ohtliku iseloomu.
Kui me võtame vastu Saksamaa ettepaneku temaga mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, tungib ta kindlasti kallale Poolale ning Prantsusmaa ja Inglismaa sekkumine sellesse sõtta muutub vältimatuks. Lääne Euroopa paisatakse tõsistesse rahutustesse ja segadustesse. Neis tingimustes saab meil olema palju šansse jääda eemale konfliktist ja me võime loota meie soodsalt sõtta astumisele. Just see vastabki meie huvidele.
Viimase kahekümne aasta kogemused näitavad, et rahuajal pole võimalik omada Euroopas kommunistlikku liikumist, sedavõrd tugevat, et bolševistlik partei suudaks haarata võimu. Selle partei diktatuur saab võimalikuks üksnes suure sõja tulemusel. Me teeme oma valiku, ja see on selge. Me peame võtma vastu saksa ettepaneku ja viisakalt saatma tagasi inglise-prantsuse missiooni. Pole raske ära tunda kasu, mis me selliselt tegutsedes saame. Meie jaoks on ilmne, et Poola purustatakse enne kui Inglismaa ja Prantsusmaa on suutelised talle appi tulema. Esimeseks eeliseks, mis me sellest saame, on Poola hävitamine kuni Varssavi lähisteni välja, kaasa arvatud ukraina Galiitsia.
Saksamaa annab meile täieliku tegevusvabaduse kolmes Balti riigis ning pole vastu Bessaraabia NSV Liidule tagastamise asjus. Ta on valmis loovutama meile mõjupiirkonnaks Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Jääb lahtiseks Jugoslaaviaga seotud küsimus, mille lahendamine sõltub positsioonist, millele asub Itaalia.
Kui Itaalia jääb Saksamaa poolele; siis nõuab viimane temalt, et Jugoslaavia kuuluks tema mõjupiirkonda; ning lisaks Jugoslaavialt - Aadria merele juurdepääsu saamist. Kuid kui Itaalia ei lähe koos Saksamaaga, siis tagab Saksamaa endale juurdepääsu Aadria merele Itaalia arvel. Seejuures oleks Jugoslaavia arvatud meie mõjupiirkonda, seda vähemalt juhul, kui Saksamaa väljub sõjast võitjana.
Samas peame me ette nägema tagajärgi, mis tulenevad nii Saksamaa lüüasaamisest kui tema võidust. Tema lüüasaamise korral toimub vältimatult Saksamaa sovjetiseerumine ning luuakse kommunistlik valitsus Me ei tohi unustada, et sovjetiseeritud Saksamaa saab seisma suure ohu ees, kui see sovjetiseerumine on kiireloomulises sõjas Saksamaa lüüasaamise tagajärg. Inglismaa ja Prantsusmaa on siis veel küllalt tugevad, et hõivata Berliin ja hävitada nõukogude Saksamaa. Meie aga ei ole siis suutelised oma bolševistlikele seltsimeestele Saksamaal appi tulema.
Selliselt seisneb meie ülesanne selles, et Saksamaa suudaks pidada sõda võimalikult kaua, eesmärgiga, et väsinud ja äärmiselt kurnatud Inglismaa ja Prantsusmaa poleks suutelised sovjetiseeritud Saksamaad purustama. Pidades kinni neutraliteedipoliitikast ja oodates oma tundi, hakkab NSV Liit abistama praegust Saksamaad, varustades teda toorme ja toidukaupadega. Kuid mõistagi ei tohi meie abi ületada teatud suurust, selleks et mitte laostada meie majandust ja mitte nõrgendada meie sõjaväe võimsust.
Samal ajal peame me tegema aktiivset kommunistlikku propagandat, eriti inglise-prantsuse blokis ning valdavalt Prantsusmaal. Me peame olema valmis selleks, et selles riigis on lähemal ajal meie partei sunnitud loobuma legaalsest tegutsemisest ning minema põranda alla. Me teame, et see töö nõuab paljusid ohvreid, kuid me peame kõhklusteta võtma need ohvrid enda peale. Meie prantsuse seltsimehed ei hakka kõhklema. Nende ülesandeks saab esmajärjekorras olema armee ja politsei desorganiseerimine ja demoraliseerimine. Kui see ettevalmistustöö saab tehtud vajalikul moel, tagatakse nõukogude Saksamaa turvalisus, see aga hakkab soodustama Prantsusmaa sovjetiseerimist.
Nende plaanide realiseerimiseks on vaja, et sõda kestaks võimalikult kauemini, ning just selles suunas tuleb rakendada kõik jõud, mis on meie käsutuses Lääne Euroopas ja Balkanil.
Vaadelgem nüüd teist oletust, s.t. Saksamaa võitu. Mõningad on arvamusel, et see võimalus kujutab meile tõsist ohtu. Osaliselt on selles väites tõtt, ent oleks eksklik mõelda, et see oht saab olema nii lähedal ja nii suur, nagu mõningad seda ette kujutavad. Kui Saksamaa saavutab võidu, tuleb ta sõjast välja liialt kurnatuna, et alustada sõjalist konflikti NSV Liiduga vähemalt kümne aasta jooksul.
Tema põhiliseks mureks on siis võidetud Inglismaa ja Prantsusmaa jälgimine, eesmärgiga takistada nende taastumist. Teisest küljest, on siis võiduka Saksamaa käsutuses hiiglaslikud territooriumid, ning paljude aastakümnete jooksul on ta hõivatud nende "ekspluateerimisega" ja seal saksa korra kehtestamisega. On ilmne, et Saksamaa on siis liiga hõivatud mujal, et pöörduda meie vastu. On ka veel üks asi, mis teenib meie julgeoleku tugevdamist. Võidetud Prantsusmaal saab PKP olema alati väga tugev. Kommunistlik revolutsioon vältimatult toimub, ja me saame kasutada seda asjaolu selleks, et tulla Prantsusmaale appi ja teha ta meie liitlaseks. Hiljem saavad kõik võiduka Saksamaa "kaitse alla" sattunud rahvad samuti meie liitlasteks. Meil saab olema lai tegevusväli ülemaailmse revolutsiooni edendamiseks.
Seltsimehed! NSV Liidu - töötajate kodumaa - huvides on, et sõda puhkeks Reich'i ja kapitalistliku inglise-prantsuse bloki vahel. On vaja teha kõik, et see sõda kestaks võimalikult kauem, kurnamaks mõlemaid pooli. Just sellel põhjusel peame me nõustuma Saksamaa poolt pakutud pakti sõlmimisega ja töötama selle kallal, et see ükskord kuulutatud sõda kestaks maksimaalselt pikka aega. Tuleb tugevdada propagandatööd sõdivates riikides selleks, et olla valmis ajaks, mil sõda lõpeb"."
(Ajaloolis-dokumentaalsete Kollektsioonide Säilitamise Keskus; endine NSVL Eriarhiiv; f. 7, loend 1, toimik 12239.)
Presidendi kantselei avalike suhete talitus
Kadriorus 19. augustil 2005
|
| |
|
vpk.ee
